Õigupoolest plaanisin kirjutada, miks ei näi uuringufirmade väitel 40 protsenti eestlastest poliitika vastu kas üldse huvi tundvat või ei oska nimetada oma eelistust kevadistel riigikogu valimistel.

Mõtlesin kirjutada endast kui õpetlikust näitest: kuidas mu huvi poliitika vastu oli alles pool aastat tagasi nullilähedane, valimistest suuremat osa olin ignoreerinud ja kui keegi oleks palunud näiteks Taavi Aasa ja Jaak Aabi nägu ja nimi kokku viia, poleks ma sellega hakkama saanud. Ma ei jälginud poliitikat igapäevaselt. Mu tähelepanu pälvis see peamiselt seoses mingite skandaalidega.

Ma ei oleks end poliitikas ette kujutanud, kuni kõik muutus üheainsa kohtumisega. Nägin enam-vähem juhuslikult ära oma saadiku riigikogus, kelle olin valinud üsna põgusa mulje ja mingisuguse vaistu põhjal. Valgustus tabas mind, kui mulle kohale jõudis, et riigikogus töötavad inimesed ei teegi seal ainult tsirkust, vaid neile läheb Eesti saatus siiralt korda, olgu nende vaated millised tahes.

Ma ei tea, miks ma seda enne ei uskunud. Ju olin liiga rikutud nii lehepealkirjadest kui ka oma kunagisest tööst Õhtulehe uudistetoimetuses, kus riigikogulasega tuli tegelda peamiselt seoses negatiivsega nagu vargused, valed ja korruptsioon.

Kui möödunud suvel osalesin kirjanike laenutushüvitiste tõstmise kampaanias ja see väikesele seltskonnale oluline võit tiivustas, jõudsin endalegi ootamatu otsuseni, et poliitikas osalemise mõte poleks vist tõesti halb, sest muud moodi meie igapäevast elukorraldust ja olulisi asju muuta ei õnnestu.

Kuulujutuveski hakkab tööle

See siin pidi olema moraalitsev lugu, kuidas kõik need poliitilise eelistuseta inimesed võiksid ju minu rada pidi käia, kohtuda oma (või mõne teise) saadikuga, veenduda, et Toompeal ei töötagi ainult trollid ja kollid, ja proovida kah oma käega Eesti elu muuta - tulge teiegi, astuge julgelt ligi, ise saab kõike paremaks teha! Nii ma plaanisin, kuni mul mõned nädalad tagasi äkitselt katus ära sõitis ja hakkasin endalt küsima, kas ikka olen valmis selleks, millesse olin end uisapäisa mässinud.

Kuigi hakkasin hoo ja innuga pihta, lootes oma üpris enesekeskses kujutluses ollagi see värske veri, kes tõttab kuhtuva toetusega erakonda päästma, hakkas mulle umbes paar nädalat tagasi kohale jõudma, et ma pole oma püüdlustes üldse originaalne. Ju on seda värsket verd ennegi olnud. Ju ei ole neid inimesi mõne aja pärast enam kusagil märgata täpselt samal põhjusel, mis olid mulle just koitma hakanud ja ähvardasid mind ära murda.

Tunnistan, et ma ei olnud poliitikasse astudes kõike läbi mõelnud. Kuna suur osa mu tööelust on möödunud meedias, tuli mu otsusele üsna halastamatut tagasisidet endistelt kolleegidelt, kes viibivad poliituudiste keskel iga päev.

Kuulsin tuttava kaudu, et vana kolleeg, keda tunnen üle 20 aasta, olla mu kohta väljaande siselisti imeliku kirja saatnud. See ei olnud üllatav, aga tegi haiget. Saime ju hästi läbi, olime alles kuu aega tagasi suhelnud. Kuidas sain tema jaoks äkki olla nagu pidalitõbine?

Teine vastik asi on kuulujutud. Mu ette visati nagu koerale konte igasugust komprat: tead ikka, kellega oled end sidunud? Kõik kõlakad olid tulnud kuskilt kaude. Pinnimise peale vastati: "Ega mina teagi, aga see inimene rääkis, olles seda kuulnud oma tuttavalt, kes kuulis ühelt sõbralt…"

Mu peas puhkes kakofoonia. Hakkasin kahtlema oma võimes inimesi tajuda. Niisugused käärid oma vahetu kogemuse ja sõprade sisenduse vahel võivad mõistuse ära viia. Tundsin end vahepeal kohutavalt halvasti. Mul oli ebamugav oma uutele tuttavatele otsa vaadata, nagu ajanuks ma nende selja taga räpaseid asju.

Inetud lood teiste kohta piinasid rohkemgi kui see jama, mida enda kohta kuulsin: kuidas ma olla kirjanikuelu viletsuses "ära murdunud" ja oma ideaale reetes "kõrge palga peale läinud" (ei vasta absoluutselt tõele). Mulle olla "midagi lubatud" (samuti ei vasta tõele). Kellelegi ei paistnud pähe mahtuvat, et inimesel võiks poliitikasse minnes olla siirad kavatsused ja soov Eesti heaks tööd teha.

Masinavärk hakkab tööle

Teiselt poolt rutjub poliitikuhakatist erakond ise, nii et oled efektiivselt kahe tule vahel laiaks litsutud. Kui kandideerid valimistel, tuleb sul arvestada, et enne olid küll tore indiviid ja särav isiksus, aga sind hakatakse algul tasapisi ning siis hoogsamalt taandama erakonna propagandamasina mutrikeseks.

See juhtub ilmselt igas parteis, pole mõtet kellegi peale näpuga näidata ega arvata, et kusagil on rohi rohelisem. Kui sa pole vaimu valmis pannud, mis on nii täielikust nullist tulnud inimesel nagu mina ka tõenäoline, võib see olla üsna kahandav kogemus.

Kui varem olin imestanud, miks poliitikud oma sotsmeedia videotes nii puiselt mõjuvad, leidsin hiljuti ennastki taolise video jaoks teksti pähe tuupimas nagu viienda klassi jüts. Ma pole suurem asi tuupur vaid spontaanselt kõneleja, aga erakonna sõnumid peavad olema ühtsed ja sa pead alluma. Vahtisingi hirmunult kaamerasse ja vadistasin midagi kramplikult, unustades kõik poolelt lauselt. Sama kogemuse saad poliitiliste tekstidega – iga erakond püüab oma kandidaatidest teha oma sõnumite levitajaid. See pealetükkivus võib väga ehmatavalt mõjuda.

Ma ei saa aga väita, et see kogemus oleks tingimata halb. Ei, see on õpetlik. Vaja ongi endale otsa vaadata: kas oled valmis Eesti nimel olemagi osa uskumuste ja ideaalide kogumist, loobudes selle tarvis suurest osast oma isikupärast? Sest kui tahad egoist-individualist edasi olla, ei ole sinust riigi teenijat. Võid koju minna ja iseenda peegelpilti edasi teenida.

Olen praegu närvivapustuse selles faasis, kus viimase küsimuse üle alles mõtlen. Kas minus on see vajalik alandlikkus üldse olemas?

Poliitika on karastav kogemus. Ka töö riigikogu kantseleis tagasihoidlikul ametikohal võib seda olla, kui äkki mõistad, et igava ja tüütuna tunduv "X seaduse muutmise seaduse muutmise muutmise eelnõu…" on ju killuke meie igapäevasest elust. Nii seda kujundataksegi, pealtnäha nürilt ja tuimalt põllul rügades.

Töö parlamendis ei kujuta endast ainult kuluhüvitiste laristamist (kuigi seda ikka veel kahjuks ette tuleb) ja maksumaksja kulul logelemist. See töö on keeruline ja kurnav, istungipäevad venivad sageli väga pikale.

Oma looga palun, et kui ihkate poliitikasse värsket verd, andke inimestele võimalus. Ärge hakake kohe maatasa tümitama, kuni kandidaadil pole veel tegusidki ette näidata. Ning erakonnad võiksid oma uustulnukatele algul ka hõlpu anda, sest väljast tulnule pole siseringile ammu teada olev nii enesestmõistetav ja eriti keeruline on ümber kohaneda täiesti teisest eluvaldkonnast tulnud keskealisel inimesel. Ma ikka tahaks lõpuks pidama jääda ja soovin teistele "värsketele" sama.