Eestit on tabanud üksikute vanurite kodus kukkumiste laine

Foto: Kaader "Pealtnägijast"

Eestit on tabanud üksikute vanainimeste kodus kukkumiste laine, millest paljud lõpevad surmaga. "Pealtnägija" uuris, miks see nii on ja kuidas ohte vältida?

Nii rohkem kui 25-aastase staažiga päästja, Tallinna Lilleküla komandos töötava Asso Ende isiklik kogemus kui ka ametlik statistika kinnitavad, et Eestit on tabanud kodus kukkumiste ja abitusse seisundisse jäämiste epideemia. 2019. aastal fikseeriti 726, aasta hiljem 796, 2021. aastal juba 943 õnnetust ning tänavu 11 kuuga esialgsetel andmetel 800 säärast õnnetust.

"Viimase viie aasta jooksul on tõusnud igal aastal ligi 100 juhtumi võrra ja need on tänaseks kuni 1000 juhtumit aastas, kus päästeamet osutab abi teistele ametkondadele just kukkumiste tagajärjel toimunud õnnetuste sekkumisel," rääkis päästeameti ennetusosakonna juhataja Janika Usin.

"Väga harva on inimene meie tulles veel elus. On olnud erandeid, kus inimene on lamanud nädala ja me leiame ta elusana. Raskete vigastustega, aga elusana. Oli üks selline haruldane juhtum," ütles Jõhvi komando meeskonnavanem Artjom Troitski.

Eriti silmatorkav on probleem just Ida-Virumaal ja Harjumaal, kus mullu fikseeriti vastavalt 249 ja 223 kodus toimunud kukkumisõnnetust 100 000 elaniku kohta. Näiteks Viljandimaal on sama arv 76. Samas on need juhtumid, kuhu päästeamet appi kutsuti. Sageli murravad ukse või akna maha naabrid või lähedased ja kutsuvad vastavalt vajadusele abi.

Päästeameti loodud profiili järgi on kodus kukkunu keskmiselt 76-aastane, üksi kortermajas elav, kroonilisi haigusi põdev eakas. Ta on liikumisraskustega, erivajadusega, ratastoolis või voodihaige, kes on kukkunud voodist, tualetis või vannitoas ning ei saa enam püsti.

Päästeameti ennetusosakonna juhi Janika Usina jaoks on teema ka isiklik ja seotud tema 80-aastase tädi Tiiuga, kes elab 30 kilomeetri kaugusel. "Väga tore, et meie olime kokku leppinud niimoodi, et meil on tema kodu tagavaravõti, ta elab eramajas ja alati on tal päeval uks lukus. Aga me olime ka kokku leppinud selle, et ta võtab oma võtme ukse eest ära. Me ei mõelnud kunagi, et midagi juhtub, aga siis üks kord oli see telefonikõne ja tädi Tiiu helistas ja ütles, et ma ei pea kiirabi kutsuma, sest mul ei ole muud midagi viga, kui ma kukkusin maha ja ma ei saa püsti. Aga me olime kokku leppinud ka selle, et ta kannab alati mobiiltelefoni, laetud mobiiltelefoni endaga kaasas. /.../ Ja loomulikult me sõitsime, me saime ukse avada, me aitasime tädi Tiiu püsti ja selleks hetkeks oli kõik korras. Nii tema süda kui ka meie süda on rahul, et me me saime teda aidata. Mitte nii, nagu me täna tihti päästeameti juhtumitest näeme, et inimesed kutsuvad päästeameti välja, kui on juba tunda kortermajas väga ebameeldivat lõhna. Ja kui päästjad lähevad abi pakkuma, selgub, et mitu päeva on inimene abitus seisus ja teda ei ole võimalik päästa," kirjeldas Usin.

"Kui inimene tavaliselt maha kukub, siis tüüpsituatsioon on see, et kas tal on siis reieluukaela vigastus, on tal mingisugune teadvuse kaotus, mis iganes. Teadupärast on nad kodus suhteliselt õhukeselt riides, põrandad on külmad, lamavad seal tundide kaupa põranda peal. Kolm-neli päeva, sellest piisab, tekib vedelikupuudus ja kõik muud," selgitas Asso Ende.

"Viimane juhtum oli nelja päeva eest. Vähihaigel naisel oli ka alkoholisõltuvus. Ta ei vastanud mitu päeva kolleegi kõnedele. Kui päästjad kohale sõitsid ja redelit pidi aknast sisse läksid, leidsid nad juba elutunnusteta surnukeha," rääkis Artjom Troitski.

Selle kohta ei tehta eraldi analüüsi, aga päästjate ja parameedikute kogemuse järgi saab abitusse seisundisse jäänud inimesele kõige sagedamini saatuslikuks alajahtumine ja vedelikupuudus.

Juhtumite kasv on seotud mitme asjaoluga

Miks selliseid juhtumeid on viimasel ajal üha enam, pole samuti täpselt uuritud, aga asjasse puutuvate inimeste hinnangul on see kombinatsioon mitmest tegurist: elanikkond vananeb ja keskmine eluiga tõuseb, samas põlvkonnad elavad üha enam lahus. Lisaks koroonaperiood, kui inimesed harjusid omaette hoidma. Kokkuvõttes on üha rohkem üksikuid inimesi, kellega regulaarselt ei suhelda.

"Kukkumiste suurem osakaal üldiselt on kortermajade elanikud, nii et seal, kus on rohkem kortermaju, see trend ka sealt nii-öelda välja joonistub," ütles Usin.

Mõni soetab erilisi kukkumisandureid või paigaldab koguni videokaamera, et liikumisraskusega lähedasel silma peal hoida. Kõige lihtsamad nipid on aga päästjate sõnul oma kodu kriitilise pilguga üle vaadata ja suhteid soojendada.

"Igal inimesel, kes saab, vaadata kodus need kodukeskkonna vigastusriskid, mis teda ümbritsevad. Väga lihtsad asjad, millele me iga päev ehk ei mõtlegi – on need lahtised vaibad, on need katkised käsipuud, on võib-olla elukorralduses midagi sellist, et ma peaksin ronima kõrgelt asju võtma," rääkis Usin.

"Inimene läks ühest toast teise, komistas murtud jalaga tooli otsa, kaotas tasakaalu, kukkus, sai vigastada. Selliseid asju juhtub väga tihti. Soovitame oma kodu maast laeni üle vaadata, et kõik oleks korras ega puruneks," märkis Troitski.

"Teiseks on väga oluline, kui on eakamad ja tihtilugu ka liikumispuudega inimesed, et nendel oleks oma turvainimene ehk turvavõrgustik juhuks, kui midagi juhtub, et siis inimesel oleks abi kutsumise võimalus käepärast – on see mobiiltelefon haardeulatuses, on tal kokku lepitud näiteks oma hea sõbra või tuttava või pereliikmega, et iga päev me teeme selle kontrollkõne," lisas Usin.

"Võib-olla soovitus on hea läbisaamine naabritega. Kui nüüd sellel vanainimesel on naabrid ja sa ise elad kaugel. Ja kui nüüd selle just üksiku vanainimesega midagi juhtub, siis tihti ongi väljakutsuja naaber. Nad saavad omavahel hästi läbi, kas on eakaaslased või on peretuttavad ammusest ajast. Ja ta ütlebki, et kaks päeva ma ei ole teda kuulnud kobistamas seal või ma ei ole teda näinud," rääkis Ende.

Usina sõnul ongi abiks hoolimine ja märkamine. "Et meil oleksid kokkulepped kas või selles osas, et kui meil on võtmed antud oma usaldusväärsele inimesele ja kui peaks abi olema vajalik, siis inimene saab minna ja abistada. Aga on ka kokkulepe selles, et abi saab siis anda, kui võti teisel pool ees ei ole. Nii et need väikesed nüansid, mis tegelikult igapäevaelus võiks olla ette mõeldud, et kui õnnetus juhtub, siis abi oleks võimalikult kiire tulema."

See ei ole ainult üksikisiku turvatunde küsimus, vaid kokkuvõttes väheneb koormus ühiskonnale, näiteks ei kulu nii palju raviressurssi. Arvestades väljas valitsevat kliimat, manitsevad päästjad praegu ettevaatlikkusele ka kütmisel ja lahtise tulega ringi käimisel ning et ka suitsuandurid ikka korras oleksid.

Toimetaja: Merili Nael

Allikas: "Pealtnägija"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: