Kranich: valitsuses ei kanna väiksemad koalitsioonipartnerid vastutust

Heiki Kranich.
Heiki Kranich. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Reformierakonna veteranpoliitik, aga tulevastel riigikogu valimistel mitte kandideeriv Heiki Kranich ütles intervjuus ERR-ile, et ebavõrdsetel alustel kokku pandud valitsuskoalitsioonis ei kanna väiksemad partnerid vastutust. Ta märkis, et Reformierakonna kanda jääbki seetõttu valitsustes tihti lasteaiakasvataja roll.

Miks te otsustasite järgmise aasta riigikogu valimistel enam mitte kandideerida?

Kui te vaatate ajaloos tagasi sellesse aega, kui ma olin erakonna peasekretär, siis oli üheks minu juhtivaks mõtteks ka see, et igas erakonnas peab toimuma põlvkondade vahetus. Ja et noored peaksid selle igapäevase tegemise lihtsalt üle võtma. Ja täna ongi see jälle käes, kus on mõtet oodata seda, et nooremad inimesed võtavad asjad üle ja vanematel olijatel ei ole mõtet oma koha külge klammerduda. Ma olin vahepeal ju aastaid eemal ja see, et ma täna riigikogu liige olen, on pigem juhuslik.

Kas ja kuidas on see põlvkondade vahetus õnnestunud Reformierakonnas? Sest me teame, et päris mitu noort Reformierakonna noort tipp-poliitikut on otsustanud erakonnast lahkuda ja ettevõtlusesse minna.

See on igati loomulik. Ega poliitikuamet ei pea olema igavene. Aga kui me räägime selle koha pealt, et kas see on õnnestunud, siis omal ajal toimus põlvkondade vahetus suhteliselt valutult. Tolleaegsed noored, kelle nimesid täna teavad kõik – Keit Pentus-Rosimannus, Taavi Rõivas, Arto Aas – võtsid ju vägagi selgelt uue põlvkonna rolli sisse ja tõusid ka märkimisväärsetele ametikohtadele ja tegid oma tööd hästi.

Siis oli veel Remo Holsmer ja Kalle Palling. Päris korralik nimekiri tegelikult.

Jah. Ja keegi ei saa öelda, et põlvkondade vahetus tookord ei oleks õnnestunud. Ma arvan, et täna on järjekordselt see aeg käes.

Aga keda te näete Reformierakonnast, kes selle põlvkondade vahetuse ja uue Reformierakonna tee enda peale võtavad?

No alustame tänasest erakonna esimehest, väga paljuski kujundab erakonda ju erakonna esimees.

Kas Kaja Kallasel on erakonnas ja erakonna juhtimisel veel pikk tulevik ees? Kuidas ta on üldse hakkama saanud erakonna juhtimisega?

Ma arvan, et ta on aja jooksul järjest paremaks läinud, aga see, mida ma pelgan, on see, et Eesti võib talle kitsaks jääda.

Kes on teised potentsiaalsed Reformierakonna tulevikutegijad?

Eks neid on mitu, aga nii-öelda avansina seda kõike üles lugema hakata on minu arvates hetkel vara, eks aeg näitab.

Teist endast uuesti rääkides, nagu te ka ise vihjasite, siis enne praegust riigikogu istungjärku ju tegelikult olite poliitikas viimati päris mitu-mitu aastat tagasi. Nüüd te tulite taas, olite praeguse istungjärgu ära, nägite, kuidas täna see töö seal käib. Kas see räägib ka sellest, et te pettusite selles, mida te nägite?

Pettumine ei vii kunagi edasi. See, et ma olen praeguses koosseisus, on pigem juhus. Sest tõepoolest, ma olin eemal üle 15 aasta ja lahkusin tookord puhtalt sellepärast, et ei ole mõtet ametikoha külge klammerduda ja tuleb teha ruumi nendele, kes sinu järel tulevad. Praegu on täpselt sama hetk.

Mida te peate silmas sellega, et see oli juhus?

Ma läksin erakonna kontorisse, ütlesin peasekretärile, et ma olen praegu vaba mees. Te võite mind pruukida, kui tahate, nemad tahtsid ja eneselegi ootamatult osutusin ma riigikogu liikmeks.

Kuidas te ikkagi võtaksite kokku selle viimase riigikogus oldud aja?

Kindlasti ei ole praegune riigikogu võrreldav sellega, mis oli 90-ndate alguses. Tookord me ei mõelnud selle peale, kuidas mingisuguseid seadusi muuta, vaid pigem mõtlesime selle peale, missuguseid seadusi on üldse vaja. See oli huvitav aeg. Kõik sündis kuude, päevade, vahetevahel isegi tundidega ja kindlasti oli olukord erinev sellest, mis täna on. Aga teisest küljest ei ole mingit mõtet seda toonast aega taga nutta. Iga asi on hea omas ajas ja on täiesti loomulik, et kõik asjad muutuvad.

Kas Reformierakond oma poliitikaga on õigel teel?

See on sügavalt filosoofiline küsimus. Kindlasti näeksin ma rohkem seda poolt, mis toetub nendele omaaegsetele püsiväärtustele, mis puudutab eelarve tasakaalu, lihtsat maksusüsteemi ja inimeste ettevõtlikkuse toetamist, mitte lihtsalt kõige rahaga kinnimaksmist. Aga nagu te väga hästi teate, on Eestis koalitsioonivalitsused ja koalitsiooni tehes tuleb tihtipeale teha kompromisse, mis võib-olla endale kõige õigemad ei tundu, aga lihtsalt üldise stabiilsuse nimel tuleb seda teha. Aga eks aeg annab arutust, loodetavasti annab valija järgmistel valimistel mandaadi Reformierakonnale ja saab nendesamade põhitõdede poole rohkem tagasi vaatama hakata, selleks, et paremini edasi vaadata.

Kui palju on Reformierakonna maailmavaade nende aegade jooksul muutunud? Me räägime siin ikkagi toetuste jagamisest laia käega sellisel viisil, mida Reformierakond kümneid aastaid tagasi poleks iialgi välja pakkunud.

Ma ei arva, et maailmavaade on muutunud. Muutunud on lihtsalt see, et kui omal ajal sai Reformierakond nii-öelda valitsuse noorema partnerina seada tingimusi, siis täna juba pikkade aastate jooksul on Reformierakond olnud valitsuses juhtiv erakond ja juhtiva erakonna kuri saatus on see, et väiksemate kaaslaste kaasamisel tuleb neile teha ka järeleandmisi. Ja kahjuks on Eestis sõltumata siis meie partnerite poliitilistest ilmavaadetest, mida nad deklareerivad, järjest rohkem levimas see veendumus, et kõiki asju on võimalik kinni maksta. Ja kust raha selleks tuleb, selle peale tihtipeale ei mõelda. Ma ei arva, et Reformierakonna maailmavaade oleks muutunud, lihtsalt roll on selline, kus on tulnud teha rohkem kompromisse.

Ma küsin selle küsimuse ka ära, mida paraku on küsitud väga palju Reformierakonnaga seoses. Miks käib Reformierakonnaga kaasas selline teatav ülbuse ja arrogantsuse kuvand teiste erakondade, valitsuspartnerite ja võib-olla teataval määral ka avalikkuse suhtes?

Sellega ma ei ole kindlasti nõus. Seda silti on üritanud Reformierakonnale külge kleepida kõik, kes vähegi on viitsinud, ja üritanud sellega õigustada pigem iseenda mitte küll saamatust, aga iseenda võimetust olla selles samas juhterakonna rollis. Ja loomulikult on alati lihtsam süüdistada teisi kui ise peeglisse vaadata. Ei, ma ei arva, et selles kõiges oleks mingit arrogantsust. Pigem on siin tegu sellega, et olla rollis, kus kõik sinu ümber tahaksid kangesti kulutada, aga seda, kuskohast raha tuleb ja et see raha kogumine riigieelarvesse võib tihti olla väga valusate otsustega seotud, siis seda ei taheta endale tunnistada. Tahetakse olla hea ja tore ja siis paratamatult jääb selline lasteaiakasvataja roll Reformierakonna kanda ja kellele ikka need kasvatajad väga meeldiksid.

Mulle lihtsalt meenub ühe varasema valitsuse aegadest ühe erakonna avaldus, kui juttu oli eelarve tasakaalust ja sellest, et kuulge, aga kuskohast see raha siis tulema peaks. Siis vastus oli suhteliselt lihtsakoeline – Reformierakonna asi on raha kokku koguda, küll meie laiali jagame. Aus ja siiras ülestunnistus. Paraku ei pea sellist suhtumist tingimata aktsepteerima ja ma arvan, et ka valijad peaksid mõtlema selle peale, et kui meile lubatakse lõputut toetuste maksmist, lõputut rahajagamist, siis see kõik tuleb nende endi taskust. Ja see ei ole ratsionaalne.

Viimasel ajal on kõlanud arvamus, et see, kuidas praegu koalitsioone kokku pannakse, ei ole päris õige. Praegu on saanud kõik koalitsiooni osalised võrdse esindatuse valitsuses hoolimata sellest, kui suur on nende esindatus riigikogus. Kas see on teie meelest õige ja millised mõjud sellel võivad olla?

See võib tihtipeale viia tupikusse. Kui meeleheitlikult üritatakse leida konsensust, siis on võimalik kokkulepe alati kõige madalama ühise nimetaja tasemel. Ja tegelikult kaob ära väiksemate koalitsioonipartnerite vastutus iseenda tegude eest: nad saavad kiita seda, kuidas nemad võitlesid selle, teise ja kolmanda eest, aga sisulist vastutust ei kanna, sest neil on pidevalt taskus ähvardus, et aga muidu me läheme minema. Tegelikult võiks valitsus ka olulistes küsimustes täiesti rahulikult hääletada. Ja siis on sellesama väiksema partneri roll see, et kas ta siis nõustub nendepoolse kompromissiga seekord või siis tõepoolest jalutavad minema. Selline pidev konsensuse otsimine viib stagnatsiooni.

Kuidas seda vältida? Kas tulekski valitsuses hääletama hakata, nagu te pakkusite?

Mitte alati. Alati on praktilisem kokku leppida, kui otsekohe nugade peale minna. Aga seda võimalust ei maksa välistada sel hetkel, kui tegemist on tõepoolest põhimõtteliste küsimustega. Sest ei ole ka valitsuse juhtparteil mingisugust soovi olla valitsuses iga hinna eest, kui enda poliitilist agendat ei suudeta ellu viia. Ükspuha, kas selle põhjuseks on siis see, et lihtsalt füüsiliselt ei ole seda kõike võimalik teha või mingitel poliitilistel kaalutlustel. Või siis on põhjuseks lihtsalt see pisiasi, et üks valitsuskoalitsiooni liikmetest tahab jonnida. Sellistest jonnimise olukordadest peab olema võimalus mööda minna ja nendest üle saada.

Mis te arvate, kas Reformierakond ühel hetkel teeb EKRE-ga valitsuse ära?

See on miljoni dollari küsimus. EKRE on teinud kõik endast sõltuva selleks, et nendega valitsust teha ei oleks võimalik, kui me vaatame nende avaldusi, nende käitumismustrit. Nagu igas erakonnas, on ka EKRE-s erinevaid inimesi, erinevaid hoiakuid. See, mis on täna kujunenud EKRE mainstream'iks, on teinud igasuguse koostöö nendega väga keeruliseks.

Kaja Kallase ajal seda ilmselt ei juhtu. Aga järgmise Reformierakonna juhi ajal?

Never say never (ära kunagi ütle ei iial - tõlge). Mina vaataks pigem teistpidi, perekond Helme ajal ei pruugi seda juhtuda.

Mulle tundub, et Martin Helme EKRE eesotsast veel kuhugi kadumas niipea ei ole. Kaja Kallas on Reformierakonda juhtinud juba päris pikalt.

Ma ei ole Reformierakonna-sisest soovi juhi vahetuseks tähele pannud. Loomulikult on neid, kes sooviksid võib-olla karmimat eelarvepoliitikat, selgemat seismist lihtsama maksusüsteemi eest ja nii edasi. Aga kõik inimesed ka mõistavad, et nendes oludes on Kaja manööverdanud piisavalt elegantselt.

On teil soovitusi Reformierakonna juhtidele pärast 5. märtsi ehk riigikogu valimiste päeva?

Kunagi Lenin kirjutas sellise suurepärase artikli nagu "Eemalseisja nõuanded". Ma arvan, et ma seda rada ei käi.

Millised on teie enda edasised plaanid?

Nii nagu aastal 2003 ei olnud mul lahkudes mitte mingisuguseid plaane, siis ei ole mul neid ka täna. Aga küll need plaanid tulevad.

Tehke üks prognoos ka riigikogu koosseisu suhtes. Kas me näeme seal ka uusi erakondi pärast 5. märtsi?

See on jälle miljoni dollari küsimus. Mitmetel uutel tulijatel on üsna palju pretensioone, aga ma ei näe nende taga sellist praegusest olemuslikult erinevat sisu, mida näiteks Reformierakond või siis mõni teine erakond juba ei teeks.

Võib juhtuda täpselt nii, nagu juhtus eelmistel valimistel, et kui loosungeid ei õnnestu usaldusväärsuse sisuga täita, siis jäävad nad ka ukse taha. Mis on kindel, on see, et valimiste kaks võitjat on Reformierakond ja EKRE. Kindlasti ei kao kusagile Keskerakond. Isamaa ja sotsid tõenäoliselt jõuavad samuti parlamenti.

Aga uute tulijate saatuse otsustab mitte niivõrd toetus nende ideedele, kuivõrd võib-olla tüdimus sellest, et alati on ju niimoodi olnud. Aga tüdimuse põhjal valimisotsuse tegemine ei ole kuigi viljakas tegevus. Pigem peaks lähtuma siin mõtlemisest, et mida ma sooviksin näha järgmise nelja aasta jooksul ja kas see, keda ma valin, on selle kõige elluviimiseks võimeline, mida ma ootan. Loosungeid karjuda oskab igaüks, teha võib-olla mitte kõik.

Toimetaja: Aleksander Krjukov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: