President Karis: rahu poolt saab olla siis, kui sõda on lõppenud

Foto: Kairit Leibold/ERR

Rahu poolt saab olla siis, kui sõda on lõppenud, ütles president Alar Karis aastalõpuintervjuus Liisu Lassile. Demokraatlikus riigis saab lubada erinevaid arvamusi senikaua, kui nad ei õhuta sõda – aga teistsugune arvamus ei tee inimesest riigipea sõnul Kremli agenti, arvamuste erinevus peab olema.

Me oleme Vana-Vigala mõisa põhikoolis. Teist aastat järjest annate Eesti Televisioonile aastalõpuintervjuu ühes Eestimaa mõisakoolis. Võib-olla Eesti inimeste jaoks see paik siin seostub ühe filmiga – "Jõulud Vigalas". See on film, mis käsitleb Eesti ajaloos perioodi, kui oli segane aeg, oli vabadusvõitlus mingil määral, talupojad põletasid mõisaid. See aeg, kus me praegu elame, aasta 2022 on ka väga segane aeg. Suuresti on aastale pitseri jätnud Ukraina sõda. Selle sõja alguses, 24. veebruari varahommikul tegite ühe säutsu Twitterisse, kirjutades, et kurjus on tõeline. Täiesti inimlik küsimus: mis mõtted teil sellel varahommikul peast läbi käisid?

Samad mõtted: kurjus on tõeline. Seda ju ei oodanud keegi.

Ma ju käisin paar päeva enne Ukrainas ja muidugi märgid olid õhus ja teadmatus rõhus, aga et see juhtub kaks päeva hiljem ja sellisel kujul, nagu ta täna väljendub, seda ei osanud arvata mitte keegi.

Olite enne sõda Kiievis ja olite ka esimeste riigipeade seas, kes läks kohe sõja alguses Kiievisse koos Läti, Leedu ja Poola presidendiga. Te olete tihedalt suhelnud ka teiste lääne riigipeadega. Kuidas teile praegu tundub, kas neile on nüüd kohale jõudnud, et tõepoolest kurjus on tõeline ja tuleb peatada või pigem ikkagi käib juba läbi selline vaherahujutt?

See, kas kurjus on tõeline, ma arvan, on kohale jõudnud nii meile kui ka enamusele siin Euroopas kindlasti. Arusaadavalt, eks igaüks otsib ju teed välja sellest olukorrast. Ainuke tee olukorrast välja on võita sõda ja aidata võita sõda, mida teevad nii eestlased, Eesti riik kui paljud teised riigid.

Aga ühel hetkel ju sõda peab saama läbi ja siis tuleb istuda laua taha ja vaadata, mis järele on jäänud, kuidas siit edasi minna? Mis saab Ukrainast? Ka mis saab Venemaast, kuigi Venemaa ei peaks olema praegu meie väga suur mure. Aga kindlasti, mis saab Ukrainast ja võib-olla Euroopast tervikuna?

Eesti on silma paistnud Ukraina abistamisega nii sõjaliselt, aga tegelikult ka diplomaatilises mõttes nii palju, kui saab. Meie hääl on nüüd, ütleme, aastakümnete lõikes võib-olla kõige selgemalt kõlama hakanud. Selle kohta, mis me oleme varem rääkinud, öeldakse, et teil oli õigus. Kas see Ukraina sõja kontekstis välja tulnud Eesti tugevus võiks olla meil kuidagi ka mõnes teises välispoliitilises teemas, et meie hääl on kosta, mitte alati me ei nooguta kaasa suurte riikidega ega nõustu kõigega?

Ma arvan, et meie hääl kostab kõige paremini siis, kui me teeme seda koos teistega. Eesti on väike riik. Jah, me suudame olla paindlikud, suudame ka võib-olla kiiresti reageerida oma väljaütlemistes. Aga lõpuks on ikkagi vaja leida endale liitlasi, kellega koos öelda ja seda on Eesti teinud ja otsinud ka mitte ainult siin idapiiri ääres, vaid ka kaugemal. Nii et see on jätkuvalt minu jaoks oluline, et meil oleksid liitlased, sest üksinda väljaütlemisest ei piisa, vähemalt pikas plaanis mitte.

President Alar Karis ETV aastalõpuintervjuud andmas, intervjueeris Liisu Lass Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Kuidas te vaatate meie Euroopa suurte liitlaste Saksamaa, Prantsusmaa riigijuhtide väljaütlemisi, laiemat vaadet sellisele välispoliitilisele suunale, mida need riigid on võtnud? Kui suurt kindlust teis tekitab, et Eesti siin Euroopa nurgas on ikkagi liitlastega toetatud?

Ma arvan, et me oleme toetatud, aga arusaadavalt me peame hoolega kuulama ja kaasa rääkima ka nende suurte riikidega.

Riikidel on erinev retoorika, erinevad väljaütlemised, ka erinevad huvid. Kõige tähtsam on see, et me ei jääks ühel hetkel üksi ja see tähendab seda, et peame kogu aeg suhtlema nendega. Väljaütlemised on üks asi, aga teine on see, mis toimub tegelikult, millised on need tegevused. Täna me näeme tegevuste kontekstis, et me oleme ikkagi väga-väga ühtsed.

Mida öelda nendele inimestele, kelle suust ka siinsamas Eestis on kostnud hääli, et Eesti ei peaks andma Ukrainale relvi, sest me muutume seeläbi ise sihtmärgiks?

Ma ei ole sellega päris nõus. Kui me relvi ei annaks, siis me olemegi võib-olla järgmisena sihtmärgid. Me anname relvi selleks, et see kurjus ära lõpetada, see agressioon ära lõpetada. Siis vähemalt mõneks ajaks saabub kindlasti rahu ja vaikus. Aga kui me seda ei tee, siis pinge ja oht on jätkuvalt üleval. Selleks pole vaja väga suur oraakel olla. Vaatame natukene ajaloos tagasi ja me näeme, mis on ajaloos toimunud.

Sellisest laiemast kriisidega toimetulekust on viimase aasta-paari jooksul juba päris pikalt räägitud, kuidas laiemalt ühiskond nendega toime tuleks. Kui te ei oleks president, mida teie teeksite, kuidas käituksite? Kuidas kriisiks valmis oleksite?

Raske on antud olukorras mitte olla president, sa paratamatult pead mõtlema läbi selle võtme. Aga meil on sellised väiksed asjad. Peab vaatama antud juhul kasvõi, kui on võimalik endale või naabriga kahasse generaator osta, et kriisiolukorras oleks elekter majas, et vesi oleks olemas. Me nägime hiljuti Saaremaa näitel, kus jäigi lihtsatest asjadest nagu generaatorid puudu.

Ma usun, et maapiirkondades on see lihtsam. Ühest küljest seal ollakse juba harjutud sellega, et aeg-ajalt elekter läheb ära. Seal ei olda väga palju sõltuvuses ka sellest, kust vesi tuleb ja kuhu pärast kanalisatsioonivesi läheb. Kui elekter ära kaob, siis tekib tegelikult ju kortermajades kaos. Nii et selle tõttu peab tagama, et seal vähemalt mingi aja järel oleks elekter, et saaks vett ja saaks kõike vajalikku teha. Maal on tõesti lihtsam. Mis saari puudutab, siis saared ongi isolatsioonis antud olukordades ja võib-olla tasuks mõelda, et kui ka praamiliiklus oleks katkenud, et ei ole võimalik päästjaid viia Saaremaale, et mis siis teha. Nii et saared peaksid olema selles võtmes eelisarenduses kindlasti.

Üks on riigi valmisolek selliseks kriisiks, mis ei ole otseselt sõjaline, ja teine on ikkagi sõjaline oht, millest me ei saa üle ega ümber. Kui rääkida Nursipalu harjutusväljakust, mille laiendamine on viimastel kuudel väga teravalt esile kerkinud, siis ühelt poolt on vajadus harjutusala laiendada, et ka meie liitlased saaksid harjutada ja koostööd lihvida, ja teisel pool on inimeste koduküsimus. Kas ja mida oleks saanud riik selles olukorras teisiti teha, kui praegu on tehtud?

Mõlemad on olulised. Siin ei saa valida pooli, et kas me teeme harjutusväljaku või ei tee, või kas inimestel peavad kodud olema või ei pea.

Ma arvan, et paljud probleemid, mis meil siin aeg-ajalt üles kerkivad, on lihtsalt kommunikatiivsed. Me ei suuda selgitada, ei suuda rääkida ja leida lahendusi koos. Kui me räägime paarikümnest majast, siis tulekski individuaalselt läheneda nendele: kes soovib maatükki, kes soovib võib-olla uut maja kuskile, kes soovib, et see maja teisaldatakse. Tuleb individuaalselt läheneda ja praegu ei ole veel hilja.

Harjutusväljakuid ei tee ainult meie. Ma rääkisin hiljuti Läti presidendiga ja nemad teevad täiesti uue polügooni vastu Leedu piiri. Tõsi, seal on ka enamuses asustamata piirkond, aga siin-seal ikka kerkib kindlasti sama probleem. Tuleb rääkida inimestele ja selgitada, miks see on vajalik. Aga arusaadavalt, kodu on inimese kodu. Kindlasti ma usun, et nendele inimestele jääb, kui ka leitakse positiivne lahendus, mingi vimm, aga ma ei usu, et see vimm on sellises mõõdus, et kas minnakse oma riigi vastu või ei minda oma riiki kaitsma.

Nendel inimestel on veel kodu olemas, aga iga neljas Ukraina inimene on sel aastal pidanud oma kodust lahkuma ja iga teine Ukraina laps on pidanud sõja eest pagema. Väga paljud Eesti inimesed on põgenikele oma kodu ja oma südame sel aastal avanud. Kas Eesti inimeste heldus kuidagi üllatas teid ja mida see meie endi kohta ütleb?

Olen korra väljendanud üsna alguses, et see oli ka minu jaoks üllatus, et me oleme nii avatud, ja – ütleme otse välja – head inimesed. Kui igapäevaelus või igapäeva kiiruses me isegi ei märka seda ja võib-olla üksteise suhtes ei käitu just kõige paremini, siis Ukraina põgenike suhtes küll oli üksmeel väga suur, et see abi on vajalik. Ja me peame abi andma, sest mis oleks alternatiiv? Tõsi, täna on pea seitse miljonit Ukraina põgenikku kuskil laiali, oma kodudest väljas. Muide, kolm ja pool miljonit nendest on Poolas, kes kannab kõige suuremat raskust.

Ka meil on piir, me ei saa lõputult ju Ukraina põgenikke vastu võtta, sest me ei suuda tagada nendele siin elamist. Aga jälle, õnneks on naabrid, kes tulevad appi, ja Soome näitas üles valmisolekut ning on valmis osa põgenikke enda kanda võtma.

Me teame, et meie kõrval elavad tegelikult inimesed, kes näevad ajalugu teistmoodi ja näevad ka Ukraina sõda teistmoodi ning suhtuvad sellesse teistmoodi. Kuidas öelda inimestele, kes ütlevad, et on rahu poolt, aga mind poliitika ei huvita, et kas see vastab praegu ikkagi tõele? Kas selline suhtumine on okei?

Rahu poolt saab olla siis, kui sõda on lõppenud, siis saabubki rahu. See tähendab, et eelkõige me peame aitama seal sõda lõpetada ja siis ongi rahu, siis me saamegi rääkida rahust.

Aga rääkida rahust väga üldsõnaliselt, siis ma ei pea seda väga konstruktiivseks. Paraku sellises olukorras, kus me praegu oleme, on vaja valida pool. Siin ei ole valikut: siin on agressor ja on teine pool, keda rünnatakse ja siin ei ole vahepealset valikut.

See, et inimesed on väga erinevate arusaamadega, on mõnes mõttes mõistetav. Ühelt poolt muidugi see, kust nad infot saavad, siin on üheks põhjuseks ajalooline taust. Aga demokraatlikus riigis me saame lubada erinevaid arvamusi senikaua, kui nad ei õhuta sõda või ei pööra oma seisukohtadega või, jumala eest, relvadega meie riigi vastu.

President Alar Karis ETV aastalõpuintervjuud andmas, intervjueeris Liisu Lass Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Sõja alguses Vabaduse väljakul toimunud toetusmeeleavaldusel Ukrainale ütlesite, et see on Putini, mitte Vene rahva sõda. Kas te endiselt arvate nii?

Ma olen seda meelt jätkuvalt, et see on Putini sõda, aga ikkagi ühe täiendusega: ka Vene rahvas peab valima siin poole. Ka nemad ei saa vaadata kõrvalt, et mis juhtub. Nii et siin on väike täiendus. Aga arusaadavalt Vene rahvas ei ole see, kes seda sõda alustas, vaid see on ikkagi Putini administratsioon ja nemad vastutavad selle eest.

Me teame ajaloost, kuidas Saksa inimesed on pärast Teist maailmasõda kandnud seda süü- ja häbitunnet põlvkondade kaupa. Kas midagi sellist pärast sõja lõppu näeme ka Venemaal, et inimesed ikkagi võtavad selle süütunde kanda?

Süüga tihti kaasneb ju ka teatav alandus. Me kindlasti peame seda vältima.

Me teame ajaloost Versailles' lepinguid ja muid selliseid kokkuleppeid, mis tekitavad ka teatavaid süütundeid. Aga rahvuslikku süütunnet, ma arvan, ei tohiks kellelegi tekitada, sest see kannab edasi sedasama agressiooni. Kui ka tänane põlvkond, kes elab Venemaal ja mõtleb teistmoodi, ja kui me paneme ka neile selle vastutuse, siis nad pööravadki meie vastu, ka need, kes on täna võib-olla läände läinud sõja või mobilisatsiooni eest või sellepärast, et nad ei poolda Putinit. See on väga delikaatne teema, seda ei ole nii lihtne ühe aastalõpuintervjuuga lahendada. Aga ma arvan, et nendel teemadel tuleb ka rääkida.

Eestis kerkis selle sõja valguses loomulikult kohe üles punamonumentide teema, mis väga paljusid inimesi puudutab. Ühelt poolt need, kes seostavad seda otseselt langenutega ja teine pool, võib-olla eestlased enamuses, kes ütlevad, et nende jaoks on see väga otseselt seotud okupatsioonivõimu sümboliga. Kuivõrd üldse saab ühte punasümbolit või -monumenti kuidagi neutraalseks muuta? On see üldse võimalik?

Ei ole võimalik, muidugi ei ole võimalik. Ta on osa sellest ajaloost ja ta näitab seda, mida ta tegelikult ka on. Täna me oleme Vana-Vigala mõisas. See põletati maha ju ka vihast baltisaksa parunite vastu.

Sellega oleks võib-olla pidanud tegelema isegi natuke varem, ma mõtlen nende punamonumentidega. Aga sõda Ukrainas tõi teatava selguse.

Ka mina jalutasin mööda sellest Vene tankist suhteliselt neutraalselt, aga olles käinud ära Ukrainas, nähes, mida seesama tank on seal teinud nende kodude ja inimestega, siis see ei ole enam võimalik. See monument pidi sealt ära viidama.

Aga kas võidelda kuskil endise kolhoosi lauda seinal silikaatidest tehtud viisnurga vastu? Ma ei ole selles päris kindel, ma arvan, et meil on tähtsamaid küsimusi, kui selliste väikeste objektidega võidelda.

Tihti on öeldud, et Eesti on selles sõjas Ukraina tagala, aga tagalaks olemine on toonud Eesti inimestele kaasa hinnatõusud ja väga paljudel inimestel on väga keeruline aasta lõpus oma eluga toime tulla. Kuidas riik saab üldse neid inimesi aidata?

Ikka saab ja eks on aidanud ja alati saab paremini. Aga jälle, me ju kardame, mis tuleb võib-olla jaanuaris, veebruaris, märtsis, kui ilmad lähevad veel külmemaks, kui võib-olla tulevad elektrikatkestused, kui inimesed näiteks kaotavad töö, inflatsioon on kõrge. Siin peab tulema appi.

Appi peab tulema kindlasti ka ettevõtetele, aga arusaadavalt mitte kõigile, vaid ka siin tuleb teatavaid valikuid teha. On ettevõtteid, kes ongi määratud nii-öelda surmale, et siis uuesti võib-olla mingis teises võtmes üles ärgata. Laustoetust ma ei kujuta ette.

Avalikkuses on kõlanud ka sama hinnatõusu kohta ütlus, et ärge rääkige nii palju nendest hindadest ja hindade tõusmisest, toidate sellega Putini jutupunkte. Kuidas teie sellele vaatate?

Ma vaatan seda niimoodi, et inimene ei tohi tagasi hoida sellega, kui ta tahab oma arvamust avaldada. Siin ma näen teatavat ohtu, kui seda püütakse maha suruda.

Sama väljendab ju ka, et kui sul on mingi natuke teistsugune arvamus, siis on kohe Putini jutupunkt või oled Kremli agent. Ma arvan, et see on väga ohtlik tendents.

Arvamuste erinevus peab olema ja peab arutama väga erinevaid teemasid, ka raskeid teemasid. Kui me need alla surume, siis ma arvan, et me ei ole selles riigis, kus me tahaksime olla.

Kuidas te vaatate teadlasena, elektrikatkestuste teema jätkuks, et kui meil räägitakse Eestis, et hinnad on tõusnud ja elektrihinnad on just Ukraina sõja tõttu kõrged, aga samas ei ole meie oma inimesed suutnud siin viimase kümnendi jooksul ühtegi uut tootmisvõimsust elektri juurde saamiseks luua, me loodame järjest rohkem oma naabrite peale. Kuidas te vaatate sellele?

Täpselt nii ma vaatangi, et ei ole suutnud luua. See on kahetsusväärne, et me ei ole otsinud alternatiive, teades tegelikult ju, mis hakkab ühel hetkel juhtuma.

Loodame, et see õppetund on meil käes, et me suudame tuuleparkidega tegeleda ja päikeseenergiaga ja võib-olla veel mingi uue tehnoloogiaga.

Ma arvan, et Ukraina sõda, kui sealt otsida midagi, mis on positiivne, kuigi see kõlab väga õudselt, siis ma usun, et see ongi see, et me oleme hakanud otsima alternatiive, kuidas siin maailmas toimetada ja alternatiivid saavad olla ikkagi keskkonnasõbralikumad, mitte need, mis on varasemalt kasutusel.

Avalikkus on viimase aasta jooksul näinud ühte kemplust veel ühe eraettevõtja ja riigiettevõtte vahel seoses gaasi vastuvõtuvõime loomisega. Millest selline tüli teie hinnangul tegelikult laiemalt kõneleb?

Mõnes mõttes ta kõneleb seda, et meil on selline väike riik, kus kõik tunnevad kõiki ja võib-olla see aitab kaasa ka sellele, et leida lahendusi tülidele. Ma käisin seda terminali vaatamas, kui see oli ehitusjärgus ja rääkisin oma kolleegidega teistes riikides, kui tublid me oleme, et nii lühikese ajaga suutsime LNG-terminali valmis ehitada.

Nüüd siis on meil terminal, kuid hetkel teda vaja ei lähe. Kuigi samas ma usun, et ega ta raisku lähe. Küll ta kasutust leiab, ühel või teisel kujul kindlasti.

Aga kõrvalt vaadata kemplemist – piinlik on vist vähe öelda, sest see mõjutab meie kõigi elu.

Paari kuu pärast lähevad Eesti inimesed valima parlamenti uusi esindajaid. Mis teemad on teie hinnangul need, mida valija peab küsima ja millele vastuseid saama?

Need teemad on praegu enamik erakondi juba peaaegu et välja öelnud. Millest võib-olla ei taheta rääkida väga ongi näiteks maksusüsteem – see on see, millest võis ju arvata, et see kujuneb teemaks, aga tõenäoliselt vist mitte. Aga julgeolek kindlasti ja inimeste hakkamasaamine on kaks teemat, mida ju täna iga erakond ütleb. Aga veel kord, siin tuleb väga hoolega vaadata, mis lubadused siis hakkavad erinevatel parteidel tulema ja esitada küsimusi, väga lihtsaid küsimusi, et te lubate, aga kust tuleb see raha, mille arvelt see raha tuleb. Kui me lubame kellelegi palkade tõusu, siis keegi järelikult hakkab saama mitte vähem palka, aga tema palgatõus jääb siis kuhugi tulevikku. Tuleb hakata küsima erakondadelt vastuseid, mitte lihtsalt leppida loosunglike väljaütlemistega.

President Alar Karis ETV aastalõpuintervjuud andmas, intervjueeris Liisu Lass Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Hiljuti, kui te kuulutasite valimised välja, ütlesite te, et viimasel ajal kuuleme ettepanekuid kehtestada seadusega piirangud, mis justkui oleks õigustatud julgeolekuohuga. Mida te selle all silmas pidasite?

Me näeme, et me otsime siin ja seal vabandusi, et mõni seadus kiiresti läbi lasta, ilma et seda oleks põhjalikult arutatud, kuni võib-olla selleni välja, et on ka vastuolu põhiseadusega. Siinkohal ongi oluline, et mina presidendina lähtun põhiseadusest ja kui ma asusin presidendiks, ma ütlesin sedasama, et kui on valida parlamendi heakskiidu minu suhtes ja põhiseaduse vahel, siis ma valin põhiseaduse. Nii see on.

Mis seadustest jutt on, mida te mõtlesite?

Neid on juba üksjagu, mis on natukene vähema ettevalmistusega tehtud. Ma ei hakka siin ühtegi nimetama, eks need, kes seaduse ette valmistavad, teavad neid ise ka. Ja kindlasti ei saa olla vabanduseks, et ühte või teist ettepanekut ei võeta arvesse sel lihtsal põhjusel, et see pole koalitsioonilepingus kirjas.

[Intervjuu salvestati enne, kui president teatas, et ei kuuluta välja perehüvitiste seadust - toim.]

Me ei ole selle intervjuu ajal jõudnud ühtegi korda rääkida koroonast, aga ometi on selle aasta jooksul jõudnud esimese astme kohus ja ka õiguskantsler mitmete juhtumite puhul juba öelda, et mitmed koroonapiirangud olid tegelikult põhiseadusega vastuolus. Kuidas te presidendina näete, kas keegi peaks paluma lihtsalt vabandust, ütlema, et tõepoolest kõiki asju ei tehtud õigesti? Kas see oleks ühiskonna tervise mõttes oluline?

Vabandust võib ju alati paluda, aga mõelgem end korraks sellesse olukorda tagasi. Need otsused tehti väga palju sellise ebamäärasuse tingimustes, et mida tulevik toob, mis see haigus üldse tähendab. Kõik proovisid "ellu jääda", me ei teadnud, mida see viirus toob.

Täna oleme targemad. Täna me oskame hulga paremini hinnata seda ja ka seda, et mõningad sammud võisid olla põhiseadusega vastuolus.

Nüüd ma arusaadavalt räägin natukene vastu sellele, mida me just mõned küsimused tagasi rääkisime. Aga olukorrad ongi erinevad ja neid tulebki hinnata olukorrast lähtuvalt.

Sellesse aastasse jääb ka üks väga oluline otsus, mis võib-olla on tehtud 30 aastat liiga hilja. Riigikogu otsustas, et mõne aasta pärast minnakse kõikides Eestis tegutsevates üldhariduskoolides üle eestikeelsele õppele. Härra president, mis aastal on see aastalõpuintervjuu, kui me ei pea enam rääkima sellest, kas mõnes Eestis asuvas koolis lapsed räägivad eesti keelt või mitte?

Ma ei tea vastust. Me oleme nüüd läbi seaduse siia sättinud tähtaja. Tähtaegu võib sättida, tegelikult peabki sättima, aga mind on alati huvitanud see, kuidas me jõuame selle eesmärgini.

Ka selle seaduse puhul ma tahaksin näha, kust tulevad need õpetajad, kuidas tagatakse see kvaliteet koolides, mis on väga erinev erinevates piirkondades, eriti kui me räägime sellistest linnadest nagu Narva, kus keskkond on ju täiesti venekeelne. See kõik on teostatav, aga see on mitte väga odav.

Eesti koolides on väga palju Ukraina lapsi, sõjapõgenikest lapsi. Kuidas neid eesti kultuuriga kokku sulandada, kas see on üldse vajalik?

Kindlasti osa nendest noortest jääb siia ja nad peavad aru saama, kus nad on ja mis on see riik, kuhu nad on sattunud sõja tõttu. Aga me peame kõik tegema, et ikkagi enamik läheks oma kodumaale tagasi. Eesti keelt õppida on tore, alati on ju tore, kui sa õpid ühe keele juurde, mis sest, et see on miljoni inimese keel. Ma olen käinud erinevates koolides, ma olen käinud selles Ukraina koolis ja kõik on väga tahet täis keel ära õppida. Aga praegu on nii ja ma arvan, et ei ole ka probleem, kui ukraina juured näiteks kaotavad ühe aasta sellepärast, et nad õpivad ära eesti keele. Siis õpivad eesti keeles aineid edasi ja nii on.

Kirjanik Viivi Luik ütles hiljuti Sirbis, et ühiste raamatute lugemine aitab luua ühist kultuurisidet, rahvusteadvust. Kui te soovitaksite nendele Ukrainast tulnud inimestele või lastele ühte raamatut, mida eesti keeles või Eesti kohta lugeda, et meist, eestlastest aru saada, mis raamat see oleks?

Raske on ühte raamatut soovitada ja eriti veel lastele. Lapsed peaksid lugema võimalikult palju ja haarama raamatuid järjest. Aga "Rehepapp" tasub kindlasti läbi lugeda, et aru saada, mis rahvaga tegemist on. Kindlasti tasuks lugeda ajalooraamatuid Eesti kohta.

See ongi üks meie puudus. Kui palju meie teadsime tavainimestena Ukrainast, Ukraina ajaloost? Sõda tõi võib-olla Ukraina ajaloo meile lähemale, vähemalt nii palju, et me võib-olla Vikipeediast vaatame Ukraina ajaloo üle. Siin ongi see küsimus, et meil peaks olema rohkem teavet erinevate riikide kohta ja Eesti kohta ka kindlasti väga erinevates keeltes.

Lõpetuseks, te olete presidendiametis olnud peaaegu poolteist aastat. Kui palju te olete saanud tegeleda nende teemade või valdkondadega, mida te presidendi ametisse asudes lootsite või tahtsite?

Muidugi, Ukraina sõda on ju varjutanud kõik, aga esimene aasta on tihti ka selline, kus tuleb väga palju käia lähiriikides ja kaugemates riikides, see on osa presidentuurist. Võib-olla selle targa rahvaga ja haritud rahvaga pole nii palju saanud tegeleda, kui oleks tahtnud. Aga midagi ei ole kindlasti tegemata jäänud.

On tulnud võib-olla üks teema juurde, mida nagu ei osanudki arvata, et on nii oluline ja see on vaimne tervis, eriti laste vaimne tervis. Usun, et see on üks võtmeküsimus ka meie noorte jaoks, et siinne statistika on mitte just kõige ilusam, millest ei tahaks üldse aastalõpuintervjuus rääkida.

Loodetavasti selline imekaunis talveilm jätkub ja turgutab natukene meie kõigi vaimset tervist ka. Ma tänan väga selle intervjuu eest. Soovin teile kaunist jõuluaega ja toredat aastavahetust.

Toredat aastavahetust teile ja kogu Eesti rahvale.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: