Ajalehtede esiküljel on uudised sellest, kuidas kiirabiautod ootavad haiglate ukse taga ootejärjekorras ning erakorralise meditsiini osakonnad (EMO) on ülekoormatud. Osapooled näitavad näpuga oletatavate süüdlaste peale: küll on selleks patsiendid, kes kutsuvad ilmaasjata kiirabi või pöörduvad põhjuseta EMO-sse, küll haiglad, mis ei suuda kõiki abivajajaid vastu võtta, ning enamasti jõutakse ka perearstideni, kelle kättesaadavus olevat lihtsalt kehv.

Kes vähegi huvi tunneb ja loeb ka rahvusvahelisi meditsiiniuudiseid, on kursis, et sarnased pealkirjad on ajalehtede esiküljel ka Ühendkuningriigis, Lätis, Soomes ja Saksamaal, kus samuti räägitakse kiirabi ja EMO ülekoormusest ning võimalikust erakorralise meditsiinilise abi osutamise kollapsist.

Ilmselt on tegemist mitme globaalse nähtusega ning vaid üksikute lahenduste pakkumine, näiteks perearstide valvekeskuste loomine või perearstide vastuvõtuaegade pikendamine, sellele komplekssele probleemile lahendust ei too.

Vastavateemalistes erialastes uuringutes nähakse erakorralise meditsiinilise abi vajaduse suurenemise taga järgmisi põhjuseid: viimastel aastatel on selleks kindlasti olnud nakkusjuhtude arvu kasv, suur haigestumisrisk just vanemaealise elanikkonna hulgas, aga kindlasti ka üldine elanikkonna vananemine, sellest tingituna krooniliste haiguste kasv, palliatiivse ja hooldusravi vajaduse suurenemine, mille puudulikku kättesaadavust püütakse korvata erakorralise abi osutaja poole pöördumisega.

Näiteks tuleb kiirabil lahendada suurel hulgal sotsiaalseid probleeme: kodututele ja ravikindlustamata inimestele abi osutamine, väljakutsed juhul kui last või eakat inimest on keeruline arsti juurde transportida ja lihtsam on kiirabi koju kutsuda jms. Teisalt on suurenenud nõudlus ka pakutavate võimaluste suurenemise tõttu, uuringute, analüüside ja professionaalse kiire abi kättesaadavus mõjutab kindlasti olukorda.

Kas olukorra lahendamine on võimalik?

On tõsi, et patsientidel ei ole võimalust pöörduda terviseabi vajamisel hilistel õhtutundidel, nädalavahetustel ja pühade ajal mujale kui EMO-sse, sest perearstikeskused on avatud reeglina kella 8–16, tervisekeskused kuni kella 18.

Samal ajal näitavad andmed, et enamik EMO külastusi langeb ajavahemikku kella 9–18, seega aega, mil perearstikeskused ja tervisekeskused on avatud. Sama on ka kiirabi väljakutsetega, mis toimuvad enamasti kella 9–21 ning hakkavad seejärel väga oluliselt vähenema.

Tundub, et nii EMO kui ka kiirabi vajadust reguleerib pigem inimeste une- ja ärkveloleku rütm, mitte see, kas perearstikeskused on avatud või suletud. Sageli on EMO-sse pöördumine seotud patsientide teadlikkuse ja suhtumisega tervishoiusüsteemi. Osa patsiente ei pöördugi terviseprobleemi ilmnedes perearsti poole, sest seostab termineid "kiirabi" või "erakorraline abi" pigem sooviga saada kiiret abi, mitte aga probleemi tõsidusega.

Seetõttu võiks üks lahendus olla perearstiabi võimekuse suurendamine, et osutada kiiremat abi oma nimistu patsientidele eeskätt tööajal. See tähendab eelkõige lisaressurssi personali palkamiseks, näiteks triaažiõed, kliinilised assistendid või terviseanalüütikud.

Praegu on perearstidel kohustus tagada samaaegselt hea kättesaadavus nii krooniliste kui ka ägedate haigustega inimestele ja arvestades krooniliste haigete järjest suuremat kasvu ning nõudlust tervishoiuteenuse järele, kannatab ägedate probleemidega patsientide teenindamine.

Võib olla ka vastupidi. Soomes näiteks ootab kroonilise probleemiga patsient perearsti vastuvõtule pääsemist enam kui paar nädalat, meil on määruse kohaselt vajalik see vajadus katta viie päeva jooksul. Soome tervisekeskused peavad küll tagama kiireloomulise erakorralise abi piirkonna elanikele, samal ajal aga ei tööta Soome perearstid sel viisil oma isiklike patsientide nimistutega, nagu Eesti perearstid seda teevad.

Seetõttu on õigem vaadata, kuidas on tagatud tööajaväline abi patsientidele nendes riikides, kus perearstid töötavad nimistutega nagu Eestis. Sellisteks riikideks on Euroopas näiteks Taani ja Holland.

Selleks, et tulla toime mõlema kohustusega – nii nimistu patsientidele igapäevase abi osutamisega kui ka valvetööga –, on perearstid enamikus riikides koondunud suuremateks üksusteks (kooperatiivideks), mis teenindavad minimaalselt 100 000–150 000 elanikku. Hollandis on tavalised ka u 500 000 inimest teenindavad keskused. Tavaliselt paiknevad sellised valvekeskused haiglate EMO juures või selle vahetus läheduses, et valvekeskus saaks kasutada vajalikke labori- ja röntgeniteenuseid ning et vältimatu abi vajaduse selgumisel oleks patsienti lihtsam EMO-sse toimetada.

Abi osutamine algab reeglina patsiendi pöördumisest valve nõuandetelefonile, mis võib olla ka regionaalne, nõnda on see nii Taanis kui ka Hollandis. Selle käigus tehakse esmane abivajaduse hindamine ning vajaduse korral soovitatakse pöörduda esmatasandi valvekeskusesse, mis töötavad perearsti tööajavälisel ajal, enamasti esmaspäevast reedeni kella 16–7, laupäeval, pühapäeval ja riigipühadel 24 tundi.

Seega eelneb ka perearstide valvekeskusesse pöördumisele erakorralise abivajaduse hindamine. Nii Taanis kui ka Hollandis lahendatakse telefoninõustamise teel ära ligikaudu 60 protsenti probleemidest.

Haiglate EMO-sse saab pöörduda vaid perearsti või valvekeskuse suunamisega ning kiirabi poolt tooduna. Kiirabi võib patsiendi tuua ka valvekeskusesse, kui patsiendi probleem ei ole erakorraline. Suunamiskirjana töötab ka nõuandetelefoni vastavasisuline sissekanne. Kui patsient pöördub EMO-sse eelkirjeldatud suunamiseta ja tema seisund ei ole erakorraline, rakendatakse näiteks Hollandis omaosalustasu.

Kui arvestada praegu EMO-sse pöörduvate patsientide arvuga, siis on vajadus selliste valvekeskuste järele eeskätt Tallinnas ja Tartus. Keskmiselt osutatakse ööpäevas abi Põhja-Eesti Regionaalhaiglas umbes 200 patsiendile, Ida-Tallinna Keskhaiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis u 160–200 patsiendile ning Tallinna Lastehaiglas u 100–130 patsiendile. Teistes haiglates oluliselt vähem: keskhaiglates (Pärnu Haigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Ida-Viru Keskhaigla) u 70–80 patsiendile, väiksemates haiglates 10–30 patsiendile, sõltuvalt haiglast. Keskmiselt 56–58 protsenti patsientidest kuuluvad nn rohelisse triaažikategooriasse ja neile abi osutamine võikski toimuda perearstiabi tasandil.

Oluline on siiski ka teadvustada, et teiste riikide kogemusel on pensionieas arstid sellisest valvekohustusest vabastatud. Arvestades Eesti perearstide keskmist vanust, perearstide puudust ning asjaolu, et mõnes maakonnas on enamik arste pensioniealised, on perearstide valvekeskustel põhineva üle-eestilise süsteemi organiseerimine väga problemaatiline.

Rahvastikuprognoosid viitavad maakondade elanike arvu olulisele vähenemisele, mis omakorda teeb mõttetuks igasse maakonda valvekeskuse rajamise lisaks juba olemasolevatele üldhaiglate EMO-dele.

Kui suuremates linnades paiknevad valvekeskused võivad oluliselt vähendada kiirabi ja EMO koormust, siis halva transpordiühendusega maapiirkondades ei pruugi valvekeskuse rajamine kiirabi väljakutsete arvu sugugi vähendada. Olulisem on pigem neis piirkondades nn sotsiaalse kiirabi teenuse väljaarendamine, mis oma olemuselt tähendab abivajaja transporti kas üldhaigla EMO-sse ja sealt tagasi koju või tööaegadel perearstikeskusesse ja koju.

Oluline on parandada ka koduste õendushooldusteenuste kättesaadavust linnades, aga eelkõige just maapiirkondades. Selle alla käivad koduõdede ja sotsiaaltöötajate visiidid, sest eakatel on kiirabi väljakutse põhjused sageli sotsiaalsed.

Samuti võiks kaaluda eriõdede kaasamist enam, eeskätt nendes üldhaiglates, kus on arstide puudus. Valvevastuvõttu tegev eriõde peaks olema erakorralise meditsiini- või terviseõenduse täiend- või magistriõppe pädevusega. Abi osutamist saavad toetada digitaalsete ja kaugteenuste ehk telekonsultatsioonide kasutamise võimalused.

Kokkuvõtteks

Perearstide valvekeskuste rajamine on vaid pool lahendust ning vajadus nende järele on eeskätt Tallinnas ja Tartus. Olulisem on tõhustada perearstiabi võimekust lahendada erakorralisi, aga mitte eluohtlikke seisundeid perearstikeskuse/tervisekeskuse tasandil ja selleks piisava finantseerimise ja personali võimaldamine. Lisaks on vajalikud veel järgmised sammud:

• Patsientide enesetriaaži oskuste parandamine ja enesetriaaži võimaluste pakkumine läbi patsiendiportaali lahenduste (Soome näide);
• häirekeskuse ja perearsti nõuandetelefoni tõhusam koostöö – madalama prioriteetsustasemega kõnede suunamine perearsti nõuandetelefonile, kuna paljud kiirabi väljakutsete probleemidest on lahendatavad patsiendi nõustamisega. Perearsti nõuandetelefonile EMO-sse või perearsti valvekeskusesse pöördumise eelse triaaži funktsiooni andmine ning nende nõustamisvõimekuse suurendamine;
• koduste õendusabi- ja sotsiaalabiteenuste kättesaadavuse parandamine. Seda eeskätt maapiirkondades, sest paljud kiirabi väljakutsete probleemid on seotud igapäevaste krooniliste haiguste ebapiisava jälgimise ja patsiendi ebapiisava toimetulekuga või patsiendi liikumisprobleemidega. Kaaluda tuleks sotsiaalse transpordi organiseerimist patsientidele, kellel on probleemid perearstiabi kättesaadavusega ebapiisava transpordiühenduse või -võimekuse tõttu;
• palliatiivravi võimaluste laiendamine, vastava teenuse kodus osutamine, sest paljudele krooniliste haigustega ja vähidiagnoosiga patsientidele, kes valdavalt veedavad oma viimased eluaastad kodus, kutsutakse surmaeelselt kiirabi ja nad viiakse EMO-sse, kuigi nad ei vaja erakorralist abi.