Kesest Viimsi poolsaart, sõna otseses mõttes kooli, staadioni ja valla suurima kaubanduskeskuse all, 50 meetri sügavusel asub Eesti üks pompoossemaid sõjaväerajatisi, mille olemasolust ei tea tänaseni ka paljud kohalikud.

Kunagisest nõukogude armee maa-alusest kütusehoidlast, mis rajati 1970-ndatel suure saladuskatte all ja mis viimased paarkümmend aastat kuulub erakätesse, on kujunenud kuluaarides Eesti julgeoleku üks kemplusteema ja mõnede ekspertide sõnul koguni riikliku tähtsusega küsimus.

Kui varem tegelesid riigi kriisivarude tagamisega erinevad asutused, siis pärast koroonapandeemia algust loodi 2021. aastal Eesti Varude Keskus ehk EVK. See on riiklik aktsiaselts, mis tegutseb alles ehitusjärgus kontoris ja vastutab selle eest, et rahval jätkuks eluks vajalikke kaupu, alates toidust ja ravimitest, lõpetades bensiini ja maagaasiga – ükskõik, kas meid tabab majandus-, loodus- või sõjaline kriis.

EVK tegevust võib nimetada suuresti virtuaalseks, sest tsiviilotstarbel kriisivarud, näiteks vili, ei ole ühes kindlas elevaatoris või hoidlas, vaid nemad sõlmivad varustuskindluse lepingud erafirmadega. Nii asub suur osa eestimaalaste toiduvarust paari suurema toiduketi kesklaos ja kütusetagavara on jagatud paarikümne terminali vahel nii Eestis kui välismaal.

Veel kord –  erafirmad tagavad lepingu järgi riigile, et igal ajahetkel oleks võtta teatav kogus näiteks E95 bensiini või diislikütust. Kokku peaks neist varudest arvestuslikult jätkuma, et hoida ühiskonda käimas kuni kolm kuud. Kuid omaette probleemiks võib ekspertide sõnul kujuneda, näiteks võimaliku sõjalise konflikti korral meie regioonis, et ligi pool Eesti varudest ei asu üldse meie territooriumil, vaid Soome ja Rootsi hoidlates.

EVK juhatuse liige Priit Enok kinnitab, et riik ongi asunud viimase kuue kuu jooksul varusid kodumaale nihutama ning praegu on Eestis ligemale 60 protsenti kütusevarust.

"Eks see oligi üks hinnang olukorrale, et kui käivituvad mingid väga ebameeldivad stsenaariumid, siis kas meretransport on piisavalt hästi tagatud ja selge see, et mida rohkem on varu Eestis, seda turvalisemalt tunneb ennast siin kodus," selgitas Enok.

Ekspertide sõnul on just kütus elutähtsatest kaupadest üks tähtsamaid. Kui seda pole, ei jõua toit poodi, ravimid apteeki, kiirabid ei sõida ja nii edasi. Ukrainas ongi näha, kuidas Venemaa ründab kaitsetahte murdmiseks just elektri- ja kütusetaristut.

Kui asjatundjate sõnul on Eesti kütusevarud rahuajal ja Exceli tabeli arvutuses justkui olemas, siis reaalse sõjalise konflikti puhul on nad – isegi kui varu asub Eesti territooriumil – väga haavatavad.

Omal ajal mitut ministriportfelli hoidnud endine Pakterminal peadirektor Raivo Vare on riigi valmisolekut hinnates üllatavalt kriitiline. Näiteks kui elektrijaamad on rivist väljas ja elutähtsad teenused – kasvõi haiglad – lähevad üle generaatortoitele, kasvab kohe vajadus diislikütuse järele.

Pikaaegne kütuseärimees, kõnealuse hoidla omanik Endel Siff arvutab, et kui suured hoidlad mingil põhjusel hävivad, siis Eesti umbes 450 kütusetanklas jätkub jõuvedelikku heal juhul kolmeks päevaks. Aga isegi kui Endel Siff maalib pilti liiga mustades toonides ja tal on mängus oma ärihuvid, möönavad Priit Enok ja Raivo Vare, et teoreetiliselt on tal õigus. Nimelt on Siff pärast Ukraina sõja algust pakkunud tema firmale Miidurannas kuuluvat maa-alust hiigelhoidlat riigile, aga vastuseks on vaikus.

Viimsi kolmest 800-meetrisest mahutist ja ligi viiemeetrise läbimõõduga teenindustunnelitest koosnev maa-alune terminal läbis kümmekond aastat tagasi renoveerimise. Hiigelrajatis on "Pealtnägija" külaskäigu ajal tühi, aga omaniku sõnul täiesti töökorras ning nõuetele vastav.

Siff on aastate jooksul kaalunud tunnelite kasutusvõimalusi nii seenekasvatuse, serveripargi, Viimsi valla joogivee reservuaarina kui ka soojussalvestina. Muutunud julgeolekukorras oleks aga tema sõnul parim idee hoiustada seal kütust. Sõltuvalt kütuse liigist ja muudest detailidest suudaks hoidla tema arvutuste kohaselt Eestit varustada umbes kuu aega.

Omanik on tuumakindlat hoidlat pakkunud rendile või müüa nii kaitse- kui majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile, riigikantseleile ja isegi peaminister Kaja Kallasele otse, kuid ainus sisuline reaktsioon oli Sifi meelest, kui majandusminister Riina Sikkut käis hoidlat mullu novembris vaatamas.

Enok möönis, et riigi esindajad on seda plaani nii Sifiga üheskoos kui ka oma kabinettides rohkem kui ühe korra arutanud ja arvutada püüdnud. "Need kirjad, mida mina olen näinud, siis ega nüüd seal liiga palju majanduslikku infot või seda rahalist pakkumist pole sees olnud."

Siff aga väidab, et keegi pole nendega kordagi rääkinud, mistõttu pole olnud võimalust ka hinnast rääkida.

"Esiteks peab olema mingigi huviavaldus. Meile pole keegi kunagi selle küsimusega pöördunud, et me vajame kaitstud hoiustamisest. Kas meie saaksime sellest rääkida? Me saame rääkida. Me leiame lahenduse, mis sobib Eesti riigile," ütles Siff.

"Pealtnägija" suhtles hulga ametnike ja otsustajatega ning keegi ei lükka otsesõnu Sifi pakkumist tagasi, aga kõik veeretavad seda nagu kuuma kartulit. Möödaminnes vihjatakse staažika suurettevõtja ärisidemetele idas ja ebaselgetele tulevikuplaanidele sadamaga. Näiteks veel praegugi plaanib Siff sinna uut äri- ja elukvartalit.

Kaitseministeeriumi hinnangul peaks otsuse mahutite kasutuselevõtu kohta tegema EVK, Priit Enoki sõnul ootavad nemad poliitilist otsust valitsuselt. Riigikantselei sõnul käivad kõik taolised kokkulepped läbi hangete, milles osas pole praegu lõplikku seisukohta kujunenud.

"Pealtnägija" hinnangul on taas tunda umbusku, nagu juhtus LNG-kai puhul Paldiskis, et ärimehed võivad teenida liiga palju. Fakt on, et Sifi pakutud maa-alune lahendus ongi maapealsest kallim, EVK esialguse arvutuse kohaselt umbes 25 protsenti. Lisaks rünnakukindlusele peab Enoki sõnul olema tagatud ka kauba kättesaadavus näiteks elektrikatkestuse korral.