5. märtsil lõpetab järjekorras kuueteistkümnes riigikogu oma töö. Võiks ju arvata, et nagu iga teinegi organisatsioon on riigikogu aastate lisandudes üha küpsem. Viimase paari aasta infotundide ja istungite ülekandesalvestused räägivad vastupidisest. Üha enam on tunne, et Toompea lossi asemel pärineb ülekande videopilt valvekaamerast, mis kiusujuhtumite registreerimiseks kuhugi klassiruumi on üles riputatud.

Populism ja sellega kaasas käiv antielitism on lääne parlamentides üha enam esindatud. Prantsuse parlamendi istungilt saadeti 2017. aastal välja paremäärmuslane Marine Le Pen, kes oli üht sotsialisti inetute sõnadega haavanud. Samal aastal kordus sama asi ühe Saksa paremäärmusliku erakonna AfD saadikuga. 

Saksa Bundestagi juhtkonnal on rohkem võimu kui Eesti riigikogu esimehel: seal võidakse kohustada saadikuid oma solvanguid tagasi võtma ja neid võib isegi parlamendi tööst eemaldada mõneks ajaks, kui nad suhtlusnorme rikuvad. Mitte et sellist võimu Eesti riigikogu juhatusele vaja oleks.

Maailma kõige parema distsipliiniga parlamendiks peetakse Hiina Rahvavabariigi oma. Demokraatiale on omane pingete avalik väljendamine ja ka vinduvad konfliktid. Samuti on vägivallatu protseduuriline obstruktsioon erakonnapoliitilise võitluse igati legitiimne osa. 

Jutte riigikogu allakäigust on pealtnäha sama lihtne ümber lükata kui üha uuesti räägitavat lugu nooruse allakäigust. Esiteks võiks väita, et EKRE-le viimase kahe aasta jooksul omaseks saanud riigikogu istungite ja infotundide n-ö trollimine on lihtsalt ühe Eesti parlamentarismitraditsiooni jätk. 1990. aastatel oli Eesti riigikogus ametlikult kuningriiklaste fraktsioon, mille esindaja käis erimeelsuse väljendamiseks enne istungit saalis ringi ja põristas nõiatrummi. Selle kõrval on EKRE saadikute kehastumine klassijuhatajat õrritavateks kraadedeks suhteliselt lahja esitus.

Tuleb muidugi öelda, et kuningriiklased tegutsesid sügaval siirdeajal, mil vastselt taastatud riigivõimu legitiimsus oligi madal. Kuningriiklased sattusid riigikokku kogemata, valimistel tegid nad pulli ja valimistele kulutasid ühe Eesti krooni (6 eurosenti). EKRE poliitikutel siirdeajaga seotud vabandust esitada pole, kui praegust suurte muudatuste aega üheksakümnendatega võrreldavaks mitte pidada.

Teiseks võiks EKRE õigustuseks justkui öelda, et riigikogus (veel) ei kakelda, nagu näiteks Ukraina ülemraadas. Veel paar aastat tagasi leidsid seal aset suisa massikaklused. USA senatis leidis viimane kaklus aset 1856. aastal ja siis oli asi ka rusikavõitlust väärt, sest vaieldi orjuse kaotamise üle. Ent needki võrdlused ei päde: kui kusagil mujal on asjad veel hullemad, ei tähenda, et me Eestis demokraatliku debati osas järeleandmise peaksime tegema. Maailmas on ainult üks eestikeelne demokraatia ja oleks ju tore, kui selle unikaalsus väljenduks milleski muus kui varahommikune kõrtsiõhustik.

Kuningriiklaste omaaegsete aktsioonide kasuks võrreldes EKRE omadega kõneles ka asjaolu, et seal tõepoolest oli vaimuinimesi, kirjanikke ja ajakirjanikke. Nende häppeningid riigikogu saalis olid jälgimisväärsed ja rõõmsad. Protestipoliitika kunstiline tase on riigikogus päris kõvasti langenud ja neil hetkil, mil olen vastu plaane riigikogu ülekande vaatamise katkestanud, pole see niivõrd vastikus- kui igavustunde tõttu.

Kui veel võrrelda teiste riikidega, siis Briti parlamendis on arutelu sageli märksa teravam ja vastanduvam kui riigikogus, aga seda teravust saadab eesmärk olla ühtlasi ka vaimukas, vastata oponendile mingite ootamatute retooriliste võtetega, ka kildu visata (nii et on naljakas ka). Selline ründav mänguline vaimukus hoiab ka suurte vastasseisude ja pingete ajal ülal arusaama, et ollakse võrdsed hasartsed osalised ühes suures ühiselu korraldamise ürituses. 

Veidrate mõnitavate hüüatustega kuskilt riigikogu tagapingist antakse avalikkusele aga vastupidine signaal, mis ütleb, et "me ei kavatsegi teiega mängida". Mõistagi tehakse ka Briti parlamendis rumalusi. Poliitikas juhtub, igal pool juhtub, kõigiga juhtub. Poliitika on võitlus ja võitluses on liialduste esinemine üsna loomulik nähtus. On siiski vahet, kas mõnitusi käsitletakse ebasoovitava erandi või rutiinse osana poliitilisest debatist.

Otse loomulik on, et iga riigikogulane peab leidma võimaluse kuidagi eristuda, kui soovib tagasi valituks saada. Kiuslike "protseduuriliste" ja muude küsimuste ning remarkidega demonstreerib populist valijale oma antielitismi ja eks igaüks saabki silma paista vaid oma võimete kohaselt. Aga kõik see teadmine ei tee riigikogus rutiiniks saanud töökiusukultuuri kuidagi vähem nähtavaks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.