Eesti teatriagentuuri andmetel tegutses Eestis 2021. aastal üle 80 etendusasutuse. Kümme suurt teatrit on üle elanud mitu riigikorda ning erinevalt paljudest teistest kultuuriinstitutsioonidest jäid ellu ka pärast Eesti taasiseseisvumist, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".

Poliitik ja teatrimees Jaak Allik ütles, et kui riik vahetus ja nõukogude riigist sai meie oma Eesti vabariik, siis millegipärast jäi püsima psühholoogiliselt arusaadav hoiak, et riik on halb.

"Kultuuripoliitika aastatel 1992-1995 oli lahtiriigistamine. Lahtiriigistamine tähendab kas eravaldusse minek või munitsipaalvaldusse minek. Need kultuurisfäärid, kus leidus inimesi, kes arvasid, et see võib tulu tuua, lahtiriigistati ruttu. Kogu kirjastustegevus, ka kogu filmindus millegipärast ja kogu ajakirjandus," meenutas ta. "Mis jäi risti ette, oli teater, sest teatris ei leidunud inimesi, kes oleks arvanud, et teatri pealt võiks midagi teenida, et teeme suure erateatri, erastame ära Estonia või Vanemuise."

Nii on tänaseni meie teatrimaastikul avalik-õiguslik rahvusooper, kaheksa riigi sihtasutusena tegutsevat draamateatrit ja kaks munitsipaalteatrit. Viimased 35 aastat on toonud lisaks 70 erateatit ja etenduskunstikeskust.

Kultuuriministeeriumi 2023. aasta eelarve on kokku veidi üle 364 miljoni euro.
Sealt on etenduskunstidele määratud ligi 45 miljonit eurot ehk 12,3 protsenti. Sama palju läheb meediale, sealhulgas rahvusringhäälingule. Suuremad toetuse saajad on veel sport, muinsuskaitse ja muuseumid ning raamatukogud.

Teatrite suurim kulu on personal

Lõviosa teatritoetusest ehk 36 miljonit läheb üheksale suurele teatrile, sellest omakorda suurem osa ehk ligi 20 miljonit rahvusooperile Estonia ja Tartu Vanemuisele.

Kolmes majas tegutseva muusikat, tantsu ja draamat ühendava Vanemuise teatri juht Kristiina Alliksaar kinnitab, et umbes 11 miljoni suurusest eelarvest kõige suurem kulugrupp on personalikulud ja need kaetakse riigi toetusest.

"Meil töötab ligi 400 inimest ja mis sest, et rohkem kui 70 protsenti meie töötajatest saab kõrgharidusega töötaja miinimumpalka, siis palgakulu on kõige suurem. See on umbkaudu 75 protsenti kogu meie eelarvest," lausus Alliksaar. "Teise kulugrupina võib välja tuua majandamiskulud. Majade soojus, elekter, remondikulud. Kuna me töötame kolmes majas, siis seda kulu on ka päris palju."

Jaak Allik oli toonase kultuuriministrina üks nendest, kes töötas 1997. aastal välja esimese teatriseaduse, mis reguleerib ka rahastamist. Tema sõnul on sellest ajast püütud kinni hoida kahest põhimõttest: riigitoetus peaks moodustama tuludest 70 protsenti ning teatripilet ei tohiks maksta rohkem kui üks protsent keskmisest palgast.

"Eestis peaks ta praegu olema kuskil 18 eurot. See on muidugi nukuteatrist alates kuni Estoniani, kuni suveprojektide, "Adani" välja, aga keskeltläbi ta peaks olema, sest siis jaksab inimene käia teatris," ütles Allik.

Kristiina Alliksaare sõnul saab Vanemuine praegu hoida keskmist piletihinda 15 euro juures, aga ilma riigi toetuseta kerkiks hind ilmselt saja euro kanti.

Teatrite plaane hõlbustaks pikem rahastusperiood

Eesti üks esimesi erateatreid VAT teater on Aare Toikka ja Tiina Rebase juhtimisel tegutsenud 35 aastat. Alates 2004. aastast osaleb teater pidevalt Euroopa Liidu projektides. Praegu juhib VAT suurt rahvusvahelist nelja-aastast projekti "Playon". Projekt sai Loova Euroopa programmist toetust kaks miljonit eurot.

"Seal on meil sellised teatrid osalised nagu Yorki kuninglik draamateater, suur, Vanemuisest kolm korda suurem teater Austriast, väga eripärane teater Portugalist," rääkis VAT teatri asutaja ja kunstiline juht Aare Toikka.

Eurotoetus eeldab aga kõigilt osalejatelt võrdset omapanust.

"Riigi tugi VAT teatrile on määrava tähtsusega ka selle jaoks, et me üldse saaksime osaleda neis erinevates Euroopa Komisjoni rahastatavates projektides," sõnas Toikka.

Tööplaanid tehakse teatris vähemalt kolm aastat ette. Tiina Rebase sõnul oleks seetõttu mõistlik, et ka rahastussüsteem ei oleks ühe, vaid näiteks kolme aasta pikkune.

"Me siin näiteks Portugali teatrilt kuulsime, et neil on see neli aastat ja on võimalus taotlelda ka kaks korda nelja. Ehk siis kaheksa aasta peale on neil teada, et rahastus on olemas," tõi Rebane näite.

Samuti nagu suurtel teatritel, hammustab ka VAT teatri eelarvest suurema osa personalikulu.

"Meil on 15 põhikohaga töötajat," lausus Rebane. "Näitlejad panevad siiani meil lava üles ja koristavad, aitavad kaasa, teevad telereklaame ja monteerivad neid või raadioreklaame, igaühel on mingi lisaasi, sest meil lihtsalt ei ole luksust hoida või võtta inimest palgale ainult ühe töö jaoks."

Reform muutis olukorra segasemaks

Kultuuriministeerium pole tänaseni kinnitanud teatrite lõplikke eelarvenumbreid. Endiselt on õhus küsimus, miks asuti uut määrust ülepeakaela ellu viima, seda kõigepealt testimata.

Kauaaegne teatrijuht, määruse töörühma liige Raivo Põldma ütles, et reforme, mida on pikalt ette valmistatud, ei saa rakendada nii kiiresti.

"Need tuleb ära jaotada kolme-nelja aasta peale ja kindlasti ei saa olla see esimene aasta. Esimene aasta on teavitamise aasta, et midagi sellist on tulemas," lausus ta.

Ka ei ole selge, miks tõstis kultuuriministeerium väiketeatrite reale Tallinna linnateatri, kes mahult ja vormilt on võrreldav teiste suurte sõnalavastusteatritega.

Ehkki käimasoleva teatrireformi eesmärk on teatrisüsteemi ja rahastamist läbipaistvamaks muuta, tundub hetkel pilt segasem kui kunagi varem.

"Miks kultuuriministeeriumi ametnikud jätsid välja töötamata hindamisjuhendi komisjoni liikmetele? Teine küsimus, miks ei ole protokollitud komisjoni töökoosolekuid? Miks minule neid koosoleku protokolle ei näidata? Miks ma ei saa lugeda hindamisjuhendit? Miks? Kas neid ei ole?" loetles Aare Toikka reformi kitsaskohti.