Esimene variant - valvekeskuste loomine

Uuringu koostajate sõnul võimaldab kõige paremini vähendada EMO nõudlust ning EMO arstide ja õdede ülekoormust perearstide valvekeskusel põhinev mudel. Kaoks ära vajadus EMO arstide ja õdede ületunnitööks ning ristkasutuseks. Eeldatavasti laheneks ka praegu kiirabis ja EMO-des töötavate arstide ja õdede nappus.

Samuti lüheneksid EMO-s patsiendi ooteajad ning tõeliselt vältimatut abi vajavale patsiendile saaks pühendada enam aega ja see peaks kaudselt mõjutama ka korduvpöördumisi. Arvestades teiste riikide kogemusi, siis optimaalseim perearstide valvekeskuste paiknemine oleks piirkondlike ja keskhaiglate teeninduspiirkondade tasemel ehk Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Ida-Virumaal.

Uuringu tegijad teevad ettepaneku luua esmalt pilootprojekti korras perearstidel/üldarstidel põhinevad valvekeskused Tallinnasse ja Tartusse, kus elanike arv ning sellest lähtuvalt ka EMO-desse pöörduvate patsientide arv on kõige suurem (üle poole kõikidest pöördumistest kokku).

Samuti on just Tallinna Lastehaiglasse, Ida-Tallinna Keskhaiglasse, TÜ Kliinikumi ning Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse pöördujate hulgas enamik rohelisse ja sinisesse triaažikategooriasse kuulujaid.

Ressursside kõige efektiivsema kasutuse eesmärgil võiksid nimetatud valvekeskused paikneda haiglatega (ITK, PERH, Tallinna Lastehaigla, LTKH, TÜ Kliinikum) samas hoones, sest seal on olemas uuringute võimalused (labor ja röntgenuuringud) ning vajadusel saab valvekeskuse arst konsulteerida EMO arstiga. Samuti on võimalus patsient vajadusel kohe edasi haiglasse suunata. Valvekeskusesse sissepääs võiks olla EMO-sissepääsusust eraldi.

Kaaluda võib Lasnamäel asuva Medicum kaasamist pilootprojekti, mille korral patsiendid pöörduvad Medicumi selleks väljaehitatud ja kohandatud erakorralisse osakonda, kus toimub patsientide eeltriažeerimine. Arvestades tõenäosust, et enamik patsiente ei vaja kõrgema etapi EMO käsitlust, siis umbes 80 protsenti ravijuhte saaks käsitleda Medicumis. Medicumis on selleks olemas personal ja radioloogia osakond. Kui patsient vajab EMO käsitlust, siis kutsutakse patsiendile kiirabi, kes transpordib patsiendi ITK-sse.

Vähemalt pilootprojektis oleksid valvekeskused avatud ajavahemikus 16–22 tööpäevadel ja 8–22 nädalavahetustel ning riigipühadel. Häirekeskuse andmetel tehakse neile enamik kõnesid samuti nendes ajavahemikes. Ka varasemad uuringud on näidanud, et patsientide peamised EMO külastusajad jäävad ajavahemikku 8-20 ning on oluliselt väiksemad öötundidel. Tööpäeviti kella 8-16 ajal võiks patsientide kiireloomulise abivajaduse tagada patsientide endi perearstikeskused.

Tööpäevadel on vajalik iga päeva kohta ühe meeskonna olemasolu ning nädalavahetustel ja pühade ajaks vähemalt kahe meeskonna olemasolu ööpäeva kohta. Valvemeeskonda kuulub teiste riikide kogemust arvestades vähemalt üks arst ja vähemalt kaks õde.

Kõige otstarbekam on, kui antud keskustes pakutakse töötamist eeskätt perearsti nimistut mitte omavatele perearstidele ja üldarstidele, kelleks võivad olla ka eriala omavad arst-residendid.

Eesti jaoks soovitatakse süsteemi, kus perearsti nõuandetelefon teeb valvekeskuse jaoks esmase triaaži. EMO-sse saab patsient pöörduda vaid oma perearsti saatekirjaga, kiirabiga, perearsti nõuandetelefoni või valvekeskuse poolt suunatuna (selleks tehakse vastav märge/saatekiri Digilukku).

Kui patsient pöördub EMO-sse ilma eelpool kirjeldatud suunamisteta ja tema seisund ei ole erakorraline, rakendatakse omaosalustasu, nii nagu seda tehakse näiteks Hollandis

Teine variant - "Kiirabi 123"

Praegusele süsteemile on kõige kergem kohandada (nii õigusruumi kui koolitusvajadust ja kehtivaid tööpraktikaid silmas pidades) mudelit "Kiirabi 123". Üheliikmelist kiirabibrigaadi ei pea uuringu koostajad mõistlikuks, sest erakorralistes olukordades ei ole üheliikmelise brigaadi kasutamine võimalik, seda eeskätt patsiendi ohutuse ning patsiendile osutatava abi kvaliteedi seisukohast. Üheliikmelise brigaadi töö on sisuliselt vastav perearsti või pereõe/koduõe koduvisiidile, mida saaks osutada teisel viisil kui kiirabi korras.

Uuringu koostajad soovitavad panna tiheasustusega piirkondades (Tallinn, Tartu, Pärnu jne) tööle kaheliikmelised õebrigaadid. Neid võiks kasutada väljakutsete puhul, kus eeldatav kohalejõudmise aeg jääb alla 15 minuti. Eeldatavalt on selliseid kiirabi väljakutseid 60–70 protsenti kõikidest väljakutsetest.

Tiheasustusega piirkondades peaksid lisaks paiknema ka kaheliikmelised arstibrigaadid (piirkonna peale üks kuni kaks), kes toimiksid teiseste reageerijatena (õebrigaadi poolt appi kutsumisel nn randevuu-brigaad) või ka eelnevalt kokkulepitud kutsetel koos kaheliikmelise õebrigaadiga (elustamine, rasked traumad jt).

Kaheliikmelist õebrigaadi võiks eelistada kolmeliikmelisele ka osades hajaasustusega piirkondades öisel ajal (südaööst hommikul kella kaheksani), kuna sel ajal on kiirabi väljasõite oluliselt vähem.

Hajaasustusega piirkondades on otstarbekam ka madalama prioriteetsusega kutsete puhul kohe välja saata kolmeliikmeline õebrigaad, keda toetab vajadusel telemeditsiini teel kiirabikogemusega arst. Arstlikke kiirabibrigaade pole mõistlik hoida piirkondades, kus arstibrigaadi vajadus on vaid kolm kuni viis kutset ööpäevas.

Juhul kui kaotada ära kolmeliikmelised arstibrigaadid (nii et säiliksid reanimobiilid ja neljas piirkonnas teisese reageerijana kaheliikmelised arstibrigaadid) vabaneks kiirabist umbes 45 arsti. Kui minna tiheasustusega piirkondades üle kaheliikmelistele õebrigaadidele ja hajaasustusega piirkondades kolmeliikmelistele õebrigaadidele, siis praegust brigaade arvu säilitades oleks Eestis vaja kokku 42 kaheliikmelist ja 52 kolmeliikmelist õebrigaadi.

Eeldusel et brigaadi teise liikmena töötavate erakorralise meditsiini tehnikute arv ei muutu, vabaneks kiirabist umbes 144 õde.

Kolmas variant - parameedikutel põhinev süsteem

Parameedikutel põhinev süsteem võimaldaks kõige paremini lahendada kiirabis töötavate arstide ja õdede nappuse probleemi: vabaneks oluline ressurss arstidest ja õdedest, kes praegu töötavad kiirabis, ning neid saaks rakendada mujal tervishoiusüsteemis, kus neid on vaja (nii haiglates, EMO-des, tervisekeskustes kui perearstide valvekeskustes).

Lisaks on see tervisesüsteemile rahaliselt soodsaim, sest vabaneb eeldatavalt arvestatav hulk raha, kuna erakorralise meditsiini tehnikutel (EMT) ja parameedikutel on töötasu tunnihind madalam kui arstidel, nende koolitamine on ajaliselt lühem kui arstidel.

Parameedikutel põhineva kiirabisüsteemi rakendamine vajab oluliste eeltingimuste täitmist, et mitte kaotada teenuse kvaliteedis ning mitte põhjustada haiglate EMO-de ülekoormust. Eeltingimusteks on: kvaliteetne, välisriikide standarditele vastav parameedikute koolitus, telemeditsiiniline tugi, paralleelselt töötav EMO-sse pöördumiste eeltriaaž perearsti nõuandetelefoni ja perearstikeskuste ning valvekeskuste näol.

Analüüsi eesmärk oli pakkuda lahendusi haiglaeelse erakorralise arstiabi korralduse parandamiseks.

 Hetkeolukorra kaardistus

• Enim kiirabi väljasõite tehakse ajavahemikus kell 8–18 ehk ajal, mil perearstikeskused ja tervisekeskused on avatud. Kiirabi väljasõitude arv hakkab märkimisväärselt langema kella 21–22 ajal ning öötundidel teeb kiirabi väljasõite kuni kahe kolmandiku võrra vähem kui kella 9–18 ajal.
• Kõige enam väljasõite 1000 elaniku kohta tehakse Ida-Viru, Valga, Lääne ja Jõgeva maakonnas, kõige vähem Hiiu ja Saare maakonnas.
• Ida-Viru maakond eristub teistest oluliselt suurema arvu kuni kuueaastaste laste kiirabi väljasõitude osas, üle 65-aastastele kutsuti enim kiirabi 2021. aastal Valga, Lääne ja Võru maakonnas.
• Enamik EMO-sse pöördujate terviseprobleemidest ei ole "erakorralised", vaid kuuluvad perearsti/üldarsti pädevust nõudvate probleemide hulka ehk tegu on nö roheliste patsientidega. Kolmandik EMO-sse ja valvetuppa pöördumisi on seotud vigastuste ja mürgistustega.  
• Rohelise kategooria patsientide osakaal oli 2021. aastal kõrgeim Tallinna Lastehaiglas (82 protsenti), järgnesid Järvamaa (76 protsenti), Rapla (68 protsenti) ja Kuressaare haigla (66 protsenti), Ida-Tallinna Keskhaigla (61 protsenti) ja TÜ Kliinikum (58 protsenti).
•  Ravikindlustuseta isikud pöörduvad EMO-sse veidi tõsisemate probleemidega võrreldes keskmise EMO patsiendiga.
•  2021. aastal ulatus EMO raviarvete maksumus ligi 232 miljoni euroni, üldarstiabile (perearstiabi ja nõuandetelefon kokku) 179,4 miljonit eurot, kiirabile 61,4 miljonit eurot; arvestades ka EMO valmisolekutasu 33 miljonit, ületasid 2021. aastal EMO kulud ca 1,5-kordselt üldarstiabi kulusid (perearstiabi ja nõuandetelefon kokku).
•  EMO kulud on kasvanud haigekassa eelarves oluliselt kiiremini võrreldes kiirabi ja üldarstiabi kuludega (näiteks 2021. aastal võrreldes 2020. aastaga EMO kulude kasv 19 protsenti, kiirabis 6 protsenti ja üldarstiabis 12 protsenti)