Mitmetunnised järjekorrad erakorralise meditsiini osakonna (EMO) ukse taga on vaid jäämäe veepealne tipp. Tegelikult käriseb Eesti tervishoid igast küljest.

Kui kasutada meditsiinitermineid, siis tegu pole mitte ägeda viirushaigusega, mis nädalaga ise üle läheb, vaid süveneva tõsise kroonilise haigusega. Ragnar Vaiknemets terviseametist ütles, et kui üks ahel meditsiinisüsteemis lonkab või katkeb, väljendub see kohe kiirabi ja EMO töös.

"Erinevatel haiglatel on erinevad mured. Me teame, et probleemid hakkavad kuskil tööpäeva lõpus, nii et me ei saa öelda, et see on öine või nädalavahetuse mure, kui perearsti kätte ei saa. See ei saa otsene põhjus olla. Nii et me peame vaatama mitte ainult EMO, mitte ainult kiirabi suunas, vaid kogu tervishoidu laiemalt," lausus Vaiknemets.

Üheks probleemiks on pealinna iganenud haiglavõrk, Vaiknemetsa sõnul on näiteks Lääne-Tallinna keskhaigla EMO  nii väike, et füüsiliselt pole võimalik sinna lisavoodeid panna. Kindlasti on probleeme süvendanud koroonakriis.

"See pani meile väga suure põntsu just plaanilise ravi arvelt. Inimesed, kelle plaaniline ravi lükati edasi, kes ootasid võib-olla puusaoperatsiooni – kui me võtame selle kõik arvesse, et kõik need 30 000, kes praegu on ravivõlas, ka sinna tuleb uusi kogu aeg peale," ütles Vaiknemets.

Vaiknemetsa sõnul tekib küsimus, kuidas seda olukord ei osatud ette näha ja mis saab järgmise kriisi korral, kui juba praegu on paljudes osakondades voodid 100 protsenti täis.

"Kui me  täna suvalisel teisipäeval ei ole valmis, siis kuidas me oleme valmis, kui mingi õnnetus juhtub," küsis ta.

Reedel pani tervisamet paika EMO-de järelevalvemenetluse alused ning paari kuu jooksul peaks selguma, miks pealinna haiglad jännis on.

Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) juhi Agris Peedu sõnul on nemad püüdnud omalt poolt kiirabikriisi leevendada, võttes  tööle lisa triaažiõe.

"Me oleme püüdnud kiirabi järjekordi  lühendada ka sellega, et triaažiõde ei tee kiirabile triaaži siis, kui kiirabi ta sisse toob EMO pinnale, vaid juba lüüsis," ütles Peedu.

Kui regionaalhaigla esimesel korrusel tegutsev EMO on hädas, et patsiendile ei leita kõrgematel korrustel voodikohti, siis haiglajuht kinnitas, et haigla on omalt poolt teinud isegi rohkem kui kõrgema etapi haiglalt oodata võib.

"Meil on suurem taastusravi kui eales varem, sest see oli probleem, et me ei suutnud edasi suunata hästi. Meil on õenduskohad täidetud, meil on järelevalve kohad täidetud. Miks me ei saa kohati saata patsiente edasi osakondadesse, on see, et meil on osakonnad täis. Meil mõnes osakonnas on voodikohad suletud, sest meil on õdede puudus, otsime neid tikutulega," lausus Peedu.

Just õdede puudusel on PERH-is praegu suletud 80 voodikohta ja kohe võtaks haigla  tööle 100 õde, kui neid vaid leiduks. Peedu sõnul oli tal kuus aastat tagasi haiglajuhiks tulles mure arstide leidmisega Hiiumaa haiglasse. Nüüd ollakse hädas ka Mustamäel.

"Kui noor inimene õpib Tartus kõik need aastad, olgu siis arstina põhiõppes, residentuuris, siis kui ta on oma elu korraldanud niimoodi, et tema elu keskpunkt on pere tõttu, laste, kodu tõttu Tartus, me näeme viimastel aastatel eriti, et meil on keeruline siia (Tallinna) saada arste," lausus Peedu.

Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõuniku Nikita Panjuškini sõnul tekitab ka ministeeriumis küsimusi, miks ei ole haigla teistes osakondades EMO-st tulijate jaoks ruumi.

"Aga kiireid lahendusi, kuidas seda probleemi lahendada, me ootame haiglatelt, nemad peavad ise korraldama enda kui asutuse tööd, ja ka terviseametilt, kes on samuti meil operatiivne reageerija. Meie lahendused on pigem strateegilised, meie oleme poliitika kujundav asutus ja seetõttu meie tehtud otsused kindlasti kohe ei peegeldu tavaelus," ütles ta.

Sotsiaalministeerium tellis Tartu Ülikoolilt analüüsi haiglaeelse ravi kohta. Ministeeriumi kodulehel oleva esialgse tutvustuse järgi on välja pakutud kolm võimalikku tulevikustsenaariumi. Nii on kaalumisel suuremates linnades valvekliinikute tegemine tervisekeskuste juurde, teiseks ühe-, kahe-, aga ka kolmeliikmeliste kiirabibrigaadide loomine ning see näeb ette, et patsiendil tuleb hakata põhjendamatu väljakutse eest tasuma omaosalust.

Kolmas võimalus on üleminek senistelt arsti ja õebrigaadidelt parameedikute omale. Analüüsi tutvustatakse veebruari alguses kiirabi arendusnõukogule.

"Koos nendega me püüame jõuda otsusele, millised ettepanekutest ja tulemustest, mis tulenevad sellest analüüsist,  võib rakendada Eesti tervishoius, mis sinna sobivad," ütles Panjuškin.

Kui praegu  on põhimureks meedikute nappus, siis mõne aasta pärast võib tekkida probleeme ravi kinni maksmisega.

"Hetkel on meil raha täpselt nii palju, et maksta kinni ravi, mida inimesed täna saavad. Nii palju, kui meil on arste ja õdesid ja selle me suudame kinni maksta ja inimesed ise raviarveid maksma ei pea. Kui me vaatame edasi kaks ja pluss aastat siis loomulikult tuleb rahastus üle vaadata. Mõne aasta pärast haigekassa eelarves paistab üsna suur miinus. Kui me tahame teenuseid tänasel tasemel edasi tarbida, kolme, nelja aasta pärast, siis on rahastust juurde vaja," lausus haigekassa partnerlussuhete osakonna juhataja Marko Tähnas.

See aga ei ole haiglajuhtide või ametnike pädevus, vaid poliitikute otsustada. Eesti kulutab oma sisemajanduse kogutoodangust tervishoiule kuus protsenti.

"Kas kuuest protsendist üldse piisab tervishoiu vaates Eestis? Seda on palju räägitud, iga valitsusdebati ajal see kerkib üles, kas see viis protsenti pluss omaosalus /.../ Kui me vaatame Euroopa Liidu keskmist, siis see on 10 protsenti," lausus Vaiknemets.

Aga enne, kui otsustajad tervishoiu teema jälle kõrvale tõstavad, tasub meelde tuletada, et ei kasva mitte ainult inimeste ootused meditsiinisüsteemile, vaid ka vajadus selle järele.

"Elanikkond vananeb, ja haiged, kes ravitakse hästi, jõuavad kaugele ja elu lõpus nad on täiesti meditsiinist või haiglaabist sõltuvad," ütles PERH-i EMO ülemarst Vassili Novak.