Türgit ja Süüriat tabasid sel nädalal viimaste aastakümnete rängimad maavärinad, tappes teadaolevalt üle 33 000 inimese, vigastades kümneid tuhandeid ja paisates segadust miljonite inimeste ellu.

Nii Süürias kui Türgis elavad maavärinast pääsenud nüüd väljas, ööbides autos või telgis, nagu Eestis elava Türgi Kayurgade pere lähedased.

"Minu sugulane, ema nõbu jäi teise maavärina ajal varingu alla. Alguses nad pääsesid. Kuid väljas oli väga külm. See oli väljakannatamatu, neil olid lapsed ka. Nad läksid majja sisse, et kiiresti esmavajalikud asjad võtta ja sel hetkel toimus teine maavärin," kirjeldas Zeynep Kayurga.

Seega tundub, et pole palju vahet, kas elad maavärina hetkel Türgis, kus viimased paarkümmend aastat on kõike juhtinud üks inimene, või Süürias, kus käib kodusõda. Esmane abi tuleb ikka naabritelt, mitte riigilt.

"Esimese kolme päeva jooksul ei olnud abi nii valitsuselt kui ka punasest poolkuust. Rahvas ise aitasid ja toetasid üksteist," rääkis Eesti süürlanna Jihal Khoja, kelle vanemad ja õed-vennad elavad Põhja-Süürias Afrinis ja Jindiresis. "Neil on praegu väga halb olla, sest nad ei saa abi. Mu õde õpib telgis. Teised sugulased elavad koos majas, sest kortermajad lagunevad," ütles ta.

Katastroof riigipiiri ei küsi. Olukord on raske – paar kraadi külma. Mägipiirkondades lumi. Teed on katki. Kui abi ei tule, siis on valik – kas ootad, et keegi toob süüa või riskid ja lähed tood ohtlikust majast süüa ja tekke.

Pealegi, kui abi kohale jõuab, ei pruugi see olla piisav, sest maavärin mõjutas kümnete miljonite inimeste elu.

"20 000 maja hävisid ja riik ütles algul, et meil on 12 000 päästetöötajat. Kujutage ette! Vähem kui üks majale. Kuidas nad saavad hakkama?" küsis Celal Yildirim.

Türklased tunnistavad, et kõige raskem on siin olla, teades, et kaasmaalased vajavad abi. Kõige kiirem abi on saata sugulaste kaudu raha.

"See on kergem. See on mõistlik. Meie teise tädi pojad Antalyast läksid Kahramanmarashisse kaks päeva tagasi, käisid šoppamas, ostsid midagi ja saatsime raha nendele," rääkis Tahsin Kayurga.

Türgi presidendil läks kaua aega enne kui suutis tõdeda, et suur riik ei saa ilma abita. Süüria ei tundu üldse oma elanike jaoks rahvusvahelist abi vajavat, kuigi see pole tõsi.

"Tähtsamaid neist on ravimid, soojad varjupaigad ja söök ja jook, et need päästa. Vabatahtlikud inimesed, kes otsivad neid isegi, kui on surnud. Neid inimesi on palju, väga palju, kes vajavad abi," rääkis Jihal Khoja.

Kuna ka teed on katki, siis on keeruline mujale minna, kuigi mõned proovivad sugulaste juurde jõuda. Maal ei jäeta nii lihtsalt ka oma loomi maha. Pealegi, kuhu ikka minna, kui mujal on samasugune keeruline olukord.

Inimesed hakkavad ise maju ehitama, ilma projektita ning riiklikku järelevalvet ei ole.

"Süüdi ei ole nii inimesed ega maavärin, vaid on demokraatia, vastutuse ja läbipaistvuse puudumine, mis on võimaldanud korruptsiooni," ütles Jihal Khoja.