Abistatud suitsiidi näol on tegemist maisest ilmast lahkumise viisiga, kus inimesele antakse sihipäraselt ja reguleeritult vajalikud vahendid oma elu lõpetamiseks. Vastupidiselt eutanaasiale peab lõpliku valiku tegema isik ise, mitte ei otsusta seda tema lähedased või meditsiinipersonal. On selge, et assisteeritud enesetapu tulevik Eestis vajab nii avalikku debatti kui ka selget otsust, kas ning kuidas see legaliseerida.

Iga inimelu peab austama, see on teema, mis juhindub moraalist, väärtushoiakutest ning vahest ka isiklikest kogemustest. Abistatud enesetapu pooldajad toovad välja, et kõnealune tegu võimaldab lõpetada kannatusi, lähedaste murekoormat ning annab riigile võimaluse suunata oma raha ja meditsiiniressursid patsientidele, kelle seisund on lootustandvam.

Vastased aga väidavad, et sellega ei väärtustata inimelusid ning sageli tuuakse esile religioossed ning eetilised küsimused, mis selle vastu on tõstatatud.

On aga tõsiasi, et viimase kümne aasta jooksul on teema ikka ja jälle esile tõusnud ja seetõttu on vaja algatada ühiskondlik diskussioon, milles võiksime kõik kaasa mõelda ja osaleda. Suur veelahe on nooremate ja vanemate inimeste vahel, kelle puhul on suur erinevus ka diskussiooni pidamise vajalikkuses.

Möödunud aastal läks Eestis vabasurma 193 inimest, mida on neli korda rohkem kui hukkunuid näiteks liikluses või tulekahjudes. Ilmselt on selle arvu taga 193 erinevat põhjust ja lugu.

Esimese sammuna on meil ühiskonnana vaja teadvustada, et neid inimesi ei tohi hukka mõista. Täpselt sama kehtib ka abistatud enesetapu puhul. Kui inimene on otsustanud endalt elu võtta ja tal on selleks põhjendatud vajadus, võiks tal olla selleks seadusega reguleeritud võimalus.

Mis võivad olla põhjused selle taga, et inimene otsustab kõrvalise abiga oma elu lõpetada? Aastateks voodisse aheldatud elu, valud, lamatised ning teised kannatused on tõsiasi, millega hulganisti inimesi peavad silmitsi seisma. Enim otsustavad assisteeritud enesetapu kasuks krooniliste haigustega vanurid, kellele meditsiin pole andnud tervenemise lootust. Seetõttu on nad otsustanud lahkuda väärikalt, et vähendada enda piinasid ja kergendada ligimeste koormat. Lisaks mõjutab see kümneid inimesi nende ümber, kes kannatavad kõrvaltvaatajana.

Varem on Eesti meedias on räägitud peamiselt eutanaasiaturismist ning sageli tuuakse sihtriigina välja Šveits, kus assisteeritud enesetapp seadustati möödunud sajandi keskel. Nüüd on välja tulnud, et meie seas on inimesi, kes on enda jaoks selle otsuse langetanud ning lahendusi ka Eestist otsinud. Selleks, et siia ei tekiks aga juriidiliselt hallis alas tegutsevaid niinimetatud eutanaasiakliinikuid, vajamegi selgeid otsuseid, kuidas teemaga edasi minna. Koalitsioonilepe ütleb, et elulõpuotsuste arutelu ootab ees järgmise aasta sügisel.

Otsused vajavad ühiskondlikku mõistmist ja kokkulepet. Poliitilise otsuse või seaduste muutmise eel vajaks ühiskond laiapõhjalist diskussioon, millesse on kaasatud nii arstid, poliitikud kui ka kirikute esindajad. Oluline on kuulata ka erinevaid põlvkondi, vanemaid ja ka minusuguseid 27-aastaseid inimesi, sest arusaamad on erinevad.

Peame ühiskonnana jõudma üksmeelele, millal on humaanne loobuda elu pikendavast ravist, kui tervenemine pole võimalik ning patsient soovib oma kannatused lõpetada. Ning seda diskussiooni on vaja kohe, et ei tekiks järgmisi isehakanud eutaneerijaid.