Kui erakondade valimisprogramme saab kohati lugeda justkui ulmeromaanide võistlusele laekunud töid, siis regionaalarengu peatükkides fantaasia eriti ei lenda. Kõikvõimalike toetuste suurendamisest, palgatõusudest, maksude vähendamistest ja muudest heldetest lubadustest on programmid lookas nagu kaubaletid Hauka laadal. Ainult hinnasilte ei ole.

Käib ka üksteise ületrumpamine, milliste ametite esindajatele lubatakse keskmisest suuremat palka. Nimekirja, kellele lubatakse keskmisest väiksemat palka, erakonnad ei esita. 

Iga erakonna valimisprogrammiga võiks kaasas olla ka lihtsam majandusaruanne, kus on tabelis lubaduste maksumuse suurusjärgud ja nende allikad. See paneks ka programmide koostajaid mõtlema, kuidas soovitu ja võimalused tasakaalu viia. Vastasel juhul hakkavadki programmid meenutama ulmejutustust lisaraha nõidumisest peaaegu kõigeks ja peaaegu kõigile. 

Enamiku erakondade programmis on ka regionaalpoliitika osa, kuid suuremas osas on seal vaid üldine jutt. Sellest, kuidas riigi areng peab olema ühtlane ja tasakaalustatud, et igas Eesti piirkonnas peavad olema head palka maksvad tugevad ettevõtted, head haridust võimaldavad koolid, hea arstiabi ja nii edasi. Kuid konkreetseid samme, mida erakonnad selleks kavatsevad teha, leiab programmidest vähe. 

Muidugi, riigikogu tegeleb üleriigiliste küsimustega. Kuid Kagu-Eesti, saared, Ida-Virumaa ja kõik teised piirkonnad moodustavadki Eesti riigi. Kui aastakümneid järjepanu jääb elanikke ja tööd jääb piirkondades aina vähemaks ja palgavahed kasvavad, aga hinnad poodides on samad või maal kallimadki, siis see ei ole riigi ühtlane areng.

Et riigi raskuskese üha rohkem Harjumaa poole kaldub, kinnitab ka see, et neil valimistel rändas valijate arvu muutuse tõttu üks riigikogu mandaat Ida-Virumaalt Harju- ja Raplamaale. Ligemale pooled kohad 101-kohalisest riigikogust, ehk täpsemalt 47, tulevad nüüd Tallinnast ja selle lähiümbrusest. See toob tulevikus riigikogus veelgi tugevamini esile selle piirkonna huvid ja jätab tahaplaanile teised.

Õnneks valitakse riigikogu Eestis siiski veel mitte ühes üleriiklikus ringkonnas vaid 12 piirkondlikus. See peaks panema erakondi valimiskampaania ajal võistlema ideede üle, kuidas kohalikule elule uut hoogu juurde anda. Aga leidlikkust ja värskust on selleteemalises ajurünnakus kahjuks üsna vähe.

Valimistest valimistesse on levinumad teemad, et ehitame rattateid, teeme Tallinnast Tartu, Pärnu ja Narva poole kulgevad maanteed neljarealisteks, parandame internetiühendusi, toetame kohalikku ettevõtlust ja tugevate maakonnakeskuste kujunemist. Aga vastused küsimusele, kuidas toetada, et see ka tuntavaid tulemusi tooks, on enamasti ebamäärased või loosunglikud. 

Sotsidel on programmis kirjas idee luua maapiirkondadesse 15 000 töökohta ja rajada 5000 korterit. Eesmärgina hea, aga kuidas see sünnib? Keskerakond lubab toetada Sillamäe reisilaevaterminali rajamist. Neli aastat tagasi lubasid nad sama teha. Isamaa lubab jätkata riigiasutuste väljaviimist Tallinnast, aga see protsess on juba aastaid toppama jäänud kui väidetavalt ebaefektiivne. Reformierakond lubab suurendada omavalitsuste finantsautonoomiat, jättes ütlemata, palju maksuraha on siis kavas linnadele ja valdadele senisest rohkem jätta.

Ida-Virumaal kandideerijad räägivad iga nelja aasta tagant, kuidas siinsete ettevõtete tasutud keskkonnamaksudest peab märksa suurem osa jääma piirkonna arendamiseks. Valimiseelsetes kohalikes debattides on enamik erinevate erakondade poliitikuid selles osas ühisel meelel. Aga, kui valitsemiseks läheb, öeldakse, et puudub poliitiline konsensus ja midagi ei muutu. 

Midagi head ei too seegi, kui kandidaadi põhiliseks sõnumiks jääb, et valige mind riigikogusse seepärast, et muidu keegi teine kohalikest huvidest ei hooli. Selleks, et põimida oma erakonna poliitikasse rohkem kohalikke huvisid ongi vaja pingutada viimastel nädalatel enne valimisi. Tuleb pakkuda välja rohkem uudseid, kuid reaalseid ideid kohaliku elu arendamiseks. Kui see toob ka priske häältesaagi kohalikelt inimestelt, siis hakkab ka erakond selle poliitikuga rohkem arvestama. Ainuükski piltidelt plakatitel või telgis jagatud pastakalt neid ideid valija välja ei loe. 

Praegu on õige aeg meenutada ka president Alar Karise soovitust valijatele, mille ta tegi novembri lõpus riigikogu valimisi välja kuulutades: ärge rahulduge lihtsate lubadustega, ärge leppige, kui arvamusi surutakse maha kõmisevate loosungite ja tühjade hüüdlausetega. Küsige: kuidas, kelle ja mille arvel need teoks tehakse?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.