1989. aastal alustas muinsuskaitse selts 1944. aasta 9. märtsi pommitamise ohvrite mälestamist hingepalvega nende kesksel matmispaigal Siselinna kalmistul, mälestusteenistusega ja küünalde süütamisega Harju tänaval.

Mälestusküünla süütas ka vabariigi president Alar Karis.

"Märtsipommitamise ohvritele mälestusküünalt süüdates ei mõtle ma ainult Teise maailmasõja kurjusele ja koledusele, vaid ka sellele, et siinsamas Euroopas peab Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu. Jälle langevad pommid, hukkuvad pered ja kodud kukuvad rusudeks, jälle tungib kurjus peale," lausus president Karis.

"Ja ma mõtlen sellele, kuidas kõigi kaotuste kiuste on Eesti kestma jäänud. Me leiname oma ohvreid, selles on valu ja kurbus. Aga meie mõtetesse mahub ka uhkus, et oleme küll nõtkunud, kuid lõpuks ikkagi kindlalt püsti tõusnud," lisas ta.

Narva linna purustamisele 6. märtsil järgnes Tallinna barbaarne pommitamine 9. märtsi õhtul ja sellele järgneval ööl. Nõukogude Liidu lendurid heitsid Tallinnale 1725 lõhke- ja 1300 süütepommi. Rünnaku peamiseks sihiks olid rahulike elanike kodud, mitte vähesed Tallinnas asunud sõjalise otstarbega rajatised.

Süttis Estonia teatrimaja, kus just enne pommirünnakut oli alanud etendus. Põlesid Niguliste kirik, Linnaarhiivi hoone Rüütli tänaval ja vaekoda Raekoja platsil. Kahes rünnakulaines hävis kokku 1549 hoonet ja 3350 sai kahjustada. Tollasest elamispinnast moodustas see ligi kolmandiku; pea 20 000 elanikku jäi ilma oma kodudest.

Rünnaku tagajärjel hukkus 554 Eesti kodanikku, 50 saksa sõdurit ja 121 sõjavangi.