Kuidas teile tundub praegune riigi rahaline olukord?

Eks ole ju hoiatatud, et nii läheb. Mina olen sellest hoiatanud alates Ratase võimuletulekust. See viga, mis tookord tehti, see on kogu aeg laienenud sisuliselt. Kõigepealt ju alustati eelarvereeglite tühistamisega ja sealt alates on see probleem aina süvenenud. Tulid otsa koroona, sõda ja kõik need sotsiaalkulud, mida siis hinnatõusu põhjendusel universaalselt jagati. Need on kõik väga sügavalt sees riigi rahanduses.

Mingisugust üllatust selles ei ole. Hoiatus on ammu antud ja väljatulek on loomulikult keeruline, sest mentaalsus on kõvasti muutunud ühiskonnas. Arvamus, et raha tuleb kuskilt seina seest ja et laenud asendavad makse. Varem seda niimoodi ei sisendatud erakondade poolt.

Alati on olnud ettekujutus, et riik peab endaga välja tulema. Praegu on see ununenud. Nüüd on reaalsus paigas. Laenud on läinud kalliks. Mis ei ole üldse otsustav asi laenamise juures, laenamisel otsustavad asjad on laenu ajastus ja otstarve, aga neid võeti ikkagi püsikulude katteks, kasvatati kulubaasi ilma tulubaasi muutmata. Probleem on igatahes väga sügav. Ühiskonnas on harjumust või arusaamist kindlasti vähemaks jäänud, et laenudele ei saa riiki rajada.

Kuidas teie hinnangul võiks olukorrast välja tulla? Mis oleks parim lahendus?

Sellel ei ole ühte lihtsalt lahendust. Ei ole need lööksõnad, nagu nulleelarve või riigireform, need ei tähenda midagi. Loomulikult tuleb kulutabelid ette võtta ja hakata sealt asju välja võtma. Ei saa küll öelda, et meil on siin massiivelt midagi mittevajalikku tehtud. Püütakse muljet jätta, et riik on tegelenud mittevajalikuga. Üldiselt riik on ikka tegelenud vajalike asjadega, aga lihtsalt mitte võimaluste piires.

Suur raha ei ole ametnikkonnas. Ametnikkonna arv on tuhandetes, aga riigipalgaliste arv on üle 100 000. Siin ei ole lihtsat mugavat lahendust, et laseme ametnikud lahti. Mõne arvates poliitiliselt mugavat. Igal juhul see nõuab suurt pühendumist ja väga suurt tööd.

Minevikus on ka palju rohkem tehtud, kui praegu ülesanne on, aga tegemine on praegu teistsugustes oludes. Poliitiliselt ilmselt ei ole ühiskonnas sellist üksmeelt enam, et on vaja elada jõukohaselt.

Kui te ütlete, et eelarvetasakaaluks ametnikke lahti lasta ei saa...

Ei, nii ma ei öelnud. Ma ütlen, et see suurusjärk lihtsalt on teine, millest seal räägitakse. Kui need lendlaused kokku võtta, ma kommenteerin neid lendlauseid. Riigireformist rääkides arvatakse, et see puudutab ametnikkonda. Riigi kulud on valdavalt mujal. Pool on sotsiaalkulud ja nende tõhusus on alati küsimuse all. Minul ei ole voli nimetada ühtegi artiklit ja ma ei taha ka segada läbirääkijaid. Üldpilt, mis nõuab klaarimist, on see, mida ma võin kommenteerida.

Mündi teine pool on ka riigi tulude kasvatamine ehk maksude tõstmine.

Seda ei taha ju keegi teha. Seda tehakse viimases hädas, aga aja jooksul on selliseid asju ka tehtud. Siin täna on väga mõistlik uudis Soome kohta. Ma olen ka seda näidet toonud, sealne rahandusministeerium tahab toidu käibemaksu tõsta. Soome eelarve olukord ei ole nii hull nagu meil, aga maksuerandid on esimene asi kriisimeetmetes. Nii me ise tegime omal ajal, tegid ka kriisiriigid, kellel oli võlakriis. Sellised hästi huupi kulutused eelarvele, mille omandavad need, kes on maksejõulisemad, tuleb üle vaadata.

Energiatoetused on kindlasti rumalus. Jällegi selle omandavad maksejõulisemad. Ikkagi sihitud meetmed: sihitud sotsiaalpoliitika vastavalt abivajadusele, mitte universaalsus. Universaalsus tähendab tingimata nende eelistamist, kes on maksevõimelised. Selliseid struktuurseid valikuid on palju, aga peaasi on võtta eesmärk hakata vähendama eelarvemiinust.

Kindlasti aastaga seda miljardit, mis on tegelikult pigem poolteist, kokku ei pane. Aga korrigeerima tuleb seda viltu laskmist hakata, mis algas 2016 lõpus, ja mida süvendasid kriisi varjus tehtu püsikulud. Sellised õhkamised, et tuleb kulutada nii palju kui vaja ja järjekordne protsent järjekordses valdkonnas SKP-st tuleb ära kulutada, neid asju on olnud päris valus kuulata. Need annavad alati sellise tulemuse, nagu praegu on.

Selles valguses tuleks ära jätta ka Reformierakonna lubatud maksuvaba miinimumi laiendamine kõigile?

Ega kõike ei saa ära jätta, mis valimistel mandaadi on saanud. Aga üks põhjusi, miks eelarve põhjalikku remonti vaja on, on ka need lubadused, mis mandaadi said. Tuletan meelde, kuidas lastetoetus, mis ajas inimesed pigem tigedaks, visati ju lambist. Kõik erakonnad peale Reformierakonna lihtsalt otsustasid, et nüüd on veel 300 miljonit kuskilt võtta, universaalselt jälle.

Sellised asjad toovadki tagajärjed, nendel ongi tagajärg. Üksi me punnisime vastu ja midagi seal parandada suudeti, aga lõpuks ikkagi on see jälle püsikulu, rääkimata indekseerimisest. Pandi kamakas ära ja siis indekseeritakse ka. Kusjuures inimesed on ainult tigedad, kui kampaaniat vaadata. Miks lapsed ei ole võrdsed? Kusjuures sellised indekseerimised tuleks ka ära lõpetada.

Lastetoetuste indekseerimine tuleks lõpetada?

Loomulikult. See oli algusest peale rumalus. Pensionide indekseerimine on ju pensionäride kogu sissetulek. On loomulik, et seda indekseeritakse, hoitakse proportsioonis muu ühiskonnaga. Lastetoetused on ju asi, mida saab suunata, ta ei puuduta kõige suuremat abivajadust üldse ühiskonnas.

Kõige suurem abivajadus on kindlalt vanemaealistel üksi elavatel sotsiaalriskiga inimestel. Aga no selline universaaltoetus, millel kate puudus, oli poliitiline avantüür. Õnneks valija seda ei premeerinud, nii et ma loodan, et on kainust see üle vaadata. Sotsid tõmbasid ka oma allkirja ära sealt lõpus. Aga mingit katet ei ole. Riigi asi on ikkagi teha teenuseid: haridus, lastehoiud, sellised asjad, tugiteenused, aga mitte maksta sularaha tagasi universaalselt, sõltumata vajadusest.

Kindlasti on vaja üldiselt toetuste reformi, aga see ei juhtu kiiresti. Ikkagi ümber kanditaks universaalsusest vajaduspõhisusele. Seda valmisolekut on ka koalitsioonis juurde tulnud. Aga ka juba tehniliselt on see hästi-hästi keeruline, ka poliitiliselt, nii et see ei juhtu päevaga.

Aga te näete, et moodustatav koalitsioon võiks midagi sellist teha?

No mina arvan küll. Seda on enne valimisi reklaamitud, et eks meilgi oli see mõte peas, et üle vaadata toetuste vajadus sõltuvalt sissetulekust ja varalistest seisust. Igal juhul elektritoetused ei saa jääda. Kui meil on energiadefitsiit, siis sellele ei saa peale maksta universaalselt. Tarbimise subsideerimine on defitsiidi puhul absurd. Mina rääkisin seda küll enne valimisi kõva häälega kogu aeg.

On selge, et elekter on tegelik probleem vähemusele. Kui me kõigil tarbimist stimuleerime, siis me tekitame suurema tarbimise ja suurema defitsiidi ja börs reageerib sellistele asjadele alati hinnahüpetega. Natuke on puudu, siis tulevadki need 1000-eurosed hinnad. Puudujääk on see, mille järgi hind kujuneb. Kas on pakkumist piisavalt või vähem. Muidugi see on omaette teema. Pikk lahendus on ikka investeerimine. Aga subsideerimine töötab selle vastassuunas.

Sellised suured kamakad lihtsalt tuleb üle vaadata, mis siin suure bravuuriga kehtestati. Neid sai tõrjutud. Keskerakonnaga koalitsioon ju selles seisnes, et tõrjuda süüdistusi, et liiga vähe liiga hilja, et bürokraatiavabalt, toetame kõik iseennast. Nii ei saa. Ikka tuleb pingutada selle nimel, et raha läheks õigesse kohta, mitte võimalikult paljudele võimalikult palju.

Tarbimise toetamine on mõeldav ainult nendele, kes on päriselt tarbimisega hädas. Ja kindlasti tuleb tagasi peksta kõik need erinevad maksuerandid. See Soome uudis on väga värskendav. Olen ka soomlaste endiga rääkinud. Kiruvad mis hirmus, et kellele seda vaja on, et inimeste söömist veel subsideerida eraldi maksuerandina.

Eestis on maksuerandeid üldiselt vähe.

Õnneks on, aga nendega võitlus on ka üks osa mängust. Kahjuks küll enne valimisi tehti üks asi ära, aga meil on põhimõtteliselt täiendavad pensionikindlustuse maksusoodustused, täiendavad ravikindlustuse maksusoodustused, täiendavad sportimise maksusoodustused, mis kõik lähevad tegelikult vähem abi vajajatele. Selles mõttes on see ikkagi struktuurne ümber kaalumine, mitte lootus, et ametnikkond on meil ülepaisutatud. Ametnikkond on meil üsna mõõdukas. Suuremad inimhulgad on näiteks meditsiinis või sisejulgeolekus, aga sinna ju keegi kärpima ei söanda minna.

Aga need lubadused. 2016 oli ju ka see hind, et tõstame politseinike arvu ja palka ka. Tuhandeid selliseid näiteid olid siis, kuidas kõik lahendati ära, sellepärast et enne ei olnud tehtud, nüüd teeme siis. Loomulikult politseinike palka tõsta ja arvu suurendada korraga ei ole kuigi perspektiivikas, välja arvatud, kui palk tõuseb väga vähe. Igal juhul need valdkonnad, mis on tabud justkui, on suurema kuluga ja ka seal on vaja ikkagi struktuurselt kaaluda, kas meil on vaja rohkem või paremini. Ikka valik peab olema paremini.

Rahandusministeerium on välja käinud ka mõtte tõsta makse, näiteks varamakse või transpordimakse.

No mina ei tea, et rahandusministeeriumi ametnikkonnal on voli selliseid teateid teha. Ma ei tea, kust see tuli. Siis küsige sealt algallikast. Selliste algatustega peaks tulema välja rahandusminister, mitte mingi asutus. Eks ma tean ka mõnda väikest tuluallikat, aga mul ei ole voli neid propageerida.

Mis oleksid need teie eelistatud tuluallikad?

Mul ei ole seda voli. Pärast hakkavad need kõik oma elu elama. Siiamaani arvab osa inimesi, et me kunagi lubasime näiteks ajutist käibemaksu tõstmist. Kogu kampaania ajal pidi korduvalt sellele vastanduma. Pole kordagi tegelikult ettepanekut teinud. Aga kuna see ühest krokodillide komisjoni kommentaarist läbi käis, siis Jaak Madisonid toodavad seda igal debatil ja siis heidavad ette. Sa vastad ära, nad tulevad jälle. Nii et ma ei taha seda viga teha, et annan midagi hambusse, mida järgmised 15 aastat ette heidetakse. Näed, sina lubasid, et sa teed seda, tegid hoopis toda. Siis, kui otsused tulevad, siis tulevad. Võib-olla oli rahandusministeeriumil voli see sõnum välja anda, ma ei tea.

Lihtsalt loogika on ju selles, et kui võrrelda Eestis kehtestatud makse Euroopa Liidu või OECD keskmistega, siis automaksu meil ei ole, varamaksud on ülimadalad, et sealt võiks midagi saada.

Kui ma hakkaks seda praegu kommenteerima, siis jääks mulje, nagu keegi oleks sellise ettepaneku teinud. Ootame ära, mis sealt läbirääkimistelt tuleb. On selge, et sealt maksude tõstmine tuleb viimases järjekorras. Tendentsid on neil ju ka teada, et üldiselt on vaja panna suuremat rõhku keskkonnamaksudele ja kõik see praalimine, kuidas aktsiiside vähendamine suurendab maksulaekumisi, on tegelikult vastupidi. Maksulaekumised on sealt vähenenud. 2016. aasta lahja alkoholi aktsiisihüpe oli jabur, läks üle piiri. Aga üldjoontes ei ole see mingi retsept, mida siin EKRE pakkus, et laseb maksud alla, siis tuleb makse rohkem. Tegelikult on ikkagi aktsiiside vähendamise tulemus laekumiste vähenemine.

Avantüüre ei tohi riik endale lubada. Üldiselt eelarve puhul tuleb rääkida ja mõtestada seda, milleks raha on, mitte sellest, milleks raha ei ole. Sealt tulebki tegelikult rahulolu. Meil ikkagi eelarvemahud ju kasvavad, heaolu kasvab. Meil on olemas suured kasutamata eurorahasummad, ka kvoodiraha, mida kõike saab mingiteks struktuurseteks parandamisteks või muutusteks ühiskonnas kasutada, kas siis energiapööre või investeeringud. Üks osa sellest on ka mulje muutmine, et me ei ole mitte vaesemaks jäänud, vaid me oleme ikka kogu aeg jõukamaks saanud.

Nominaalselt kasvas meie majanduse maht eelmine aasta 15 protsenti. See on ju meeletu ja sinna juurde käib eelarvemahu kasv. Seal varjus jääb mõne kulu kasv kompenseerimata, aga see annab ka manööverdamisvõimaluse, mida näiteks masu ajal ei olnud. Masu ajal oli hinnalangus ja pisike deflatsioon. Siis ei olnud seda manööverdamise võimalust. Eelarvereeglid olid, mida tuli täita. Praegu on eelarvereeglid peatatud, aga nad tulevad tagasi. Tuleb seda ka arvestada. Eelarvereeglid tulevad tagasi. Kuigi meie laenukoormus ei ole suur, tulude ja kulude vahe akumuleerub kogu aeg.

No 750 miljonit eurorahadest ei tule.

No muidugi ei tule. See on kombinatsioon. Oli ka masu ajal kombinatsioon erinevatest teguritest. Tõesti, mina ei saa lasta lendu siin ühtegi konkreetset mõtet, mis mul omal peas on, sest läbirääkijatel on teised mõtted ja seda muljet ei tohi luua, et uitmõtted on ettepanekud või otsused.

Mis on need mõtted, mis teil peas on?

Ei hakka mina. Ma ütlen veel kord, ma ei tohi seda teha. Seda saate küsida rahandusministrilt, peaministrilt, läbirääkijatelt, küsige, mis nende mõtted on. Mina olen ainult taust.

Olgem nüüd ausad, ega rahandusminister tõenäoliselt rahandusest liiga palju ei mõtle.

No kurrat, kõlab küll väga julmalt.

No aga nii on.

Mhhh. Mina ei ole seda öelnud.

Rahandusminister alles üleeile raadios ütles, et kuivõrd eelmisel aastal majandus langes, siis eelarvepositsioon on halvenenud.

Struktuurne kindlasti ei ole sellest halvenenud. Nominaalselt ju majandus kasvas. See parandas positsiooni, aga ta peitis ära kuluvajadusi. Kulud fikseeritakse üle-eelmise aasta lõpuga. Jooksvalt neid valdavalt ei suurendata, mõned kaitsekulude suured hädad aasta jooksul tulid juurde, aga üldiselt ei korrigeerita kulusid. Kui inflatsioon kasvas, jooksid tulud küll peale päris uhkelt. Nii et jah, seda tuleb ka nüüd siis tõlgendada, et mida rahandusminister täpselt mõtles.

Kui poliitilise olukorra peale mõelda, siis on tavalisele inimesele ikka üllatav, kuidas eelmine nädal Reformierakond lubas kaht miljardit eurot uusi kulusid ja nüüd sel nädalal on kõik halvasti.

Kahte miljardit ei ole Reformierakond lubanud, ta lubas teistest vähem. Kui jätta välja Parempoolsed, kellel ei olnud programmi, mida rahandusministeerium oleks saanud hinnata, siis meil oli ikkagi kõige väiksemad lisakulud. Aga loomulikult valimisteks pakutakse välja täisprogramm. Läbirääkimistel hakatakse siis reastama eelistusi. See on paraku tänapäeva reaalsus.

Üldmaht ei tähenda midagi ega realiseeru kellelgi, aga ta kirjeldab mingeid poliitikavalikuid, millega igaüks neli aastat tegeleb. Aga et nad tehtaks korraga ära, sellise programmiga ei saa valimistel olla.

Inimesele ikka tundub, et kui lubatakse, et eelarves on kaks miljardit eurot olemas, mida saab uute kulutuste jaoks kasutada...

Veel kord, ma isegi ei mäleta, kas oli 1,4 netos või oli see 1,4 brutos, millest umbes 300 000 tuli lisatulusid, sellega mina tegelesin kogu aeg ja tagantjärele on öeldud, et hea, et sa tegelesid. Ärme luba välja neid suuremaid kulusid. Tulemusena saimegi väiksema programmi, kolm korda väiksema kui Keskerakonnal.

Kes kõigele ütleb jaa, loetleb ainult kulusid. Viimased aastad on ju kõik eelarvearutelud olnud see, et kõik loevad seda, mida nad eraldavad. Keegi ei räägi enam eelarvepoliitikast, eelarvepoliitika mõjudest majandusele, jätkusuutlikkusele, julgeolekule. Seda ei ole keegi nüüd kaheksa aastat rääkinud.

Sotsid ju enne valimisi lubasid uusi makse ja eelarvetasakaalu.

Et nad oleks nüüd tasakaalu lubanud, aga nad ütlesid küll seda. Sotside hingeelu tuleb ju ka hoida. Debattidel ütlesin korduvalt neile ja nende esimehele, et kuule, ära luba seda, et lood töökohti ja kehtestatud miinimumpalka, et see ei ole sinu käes. Aga ta ikka rääkis.

No miinimumpalk on ikkagi väga selgelt valitsuse käes kehtestada...

Ei ole, ei ole. Valitsus formaalselt kinnitab selle, mille lepivad partnerid kokku. See on see, mida on respekteeritud kogu aeg. Valitsus ei hakka tegema sellist asja, et ütleb tööandjatele, et tõstate palka. Seda ta ei hakka tegema.

Saab teha.

Sisuliselt ikkagi ei saa. Martin Helme saaks teha seda. Martin Helme saab ka hinnad kehtestada ja kehtestada maksulaekumise. Aga meie ei saa seda teha. See on ebareaalne. Tänapäeva ühiskond ei toimi nii, et valitsus ütleb.

Mul eile saunas küsis üks inimene, et kuulge, kas valitsus nüüd palka tõstab. Ta oli kuulnud, et valimised on ja ta ei teadnud, kes võitis. See oli Tallinnas, mitte kuskil Märjamaal. Ma ütlesin, et valitsus ei kehtesta palku. Ta ütles, et ahah, ma ei teadnud.

Valitsus ei kehtesta Eestis palku. Eiki Nestor saaks ka väga kurjaks. Ma ei tea, miks Eiki Nestor ei ole rääkinud Lauri Läänemetsaga. Mina rääkisin küll mitu korda.

Eiki Nestor võib ju kurjaks saada, aga sellest sõltumata Läänemets teeb seda, mis Läänemets tahab.

Räägib, mis ta tahab, ega ta ei tee, mis ta tahab.

Aga detailsemalt maksudest või kärbetest te rääkida ei soovi?

Ma ei tohi. See jääb oma elu elama. Seda ei anta andeks. Läbirääkijad ei taha ka laua taga lugeda kuskilt intervjuust, mida mina olen öelnud. Ma ütlen, et investeeringute plaan tuleb ümber vaadata, siin mingit korrektsiooni juba tehti, kus see taasterahastu maht selgus. Efektiivsuse põhjal ikkagi ümber hinnata. 2016 alustasin selle jutuga, ärge lubage sellist jama, mis tagasi ei tooda ja mis ei ole riigi asi. Ikkagi lubati. Õnneks ei tehtud seda enam ära.

Pärnu lennujaam ikka seal vaikselt tiksub, sellepärast, et inimesed tahtsid, nagu ütles Kadri Simson. Inimesed tahtsid? Ma küsisin talt, et mis analüüsi põhjal, ta vastas, et inimesed tahtsid ja teie ei teinud. Sellisel tasemel valatakse meil Eestis betooni. Aga Pärnu maantee on loomulikult katastroof. Ma ei ole neljarajalise Eesti fänn, aga Pärnu suund on ka väga raskesti liigeldav. See on fakt. Mitte lennukiprobleem ei ole see number üks. Seda laadi valikuid tuleb kogu aeg teha.

Me siin enne valimisi nägime, kuidas erinevad ministeeriumid teatasid rõõmsalt uute meetmete käivitamisest, mille käigus miljonid ja miljonid läksid soovijatele pakkumisele.

No ma vaataks ükshaaval, aga mul on ka olnud väga valus vaadata viimased aastad, mis toimub riigi rahanduses. Nüüd on lihtsalt see olukord lõpuks üles tunnistatud. Ma ei räägi niivõrd viimasest paarist aastast. Siin on olnud poliitiline reaalsus selline, et Keskerakond oligi ainult, et meie toetame ja universaalselt. Siis tuli Isamaa sama kollektiivse väljapressimisega lastetoetusteks. Selle umbluuga, et ilmselt sularaha paneb inimesed sünnitama. Mis pärast saab, see ei ole enam nende asi.

Kuidas teenuste rahastamisega on? Igal juhul viimased paar aastat on olnud väga inetu poliitiline surve kulude kasvule, aga enne seda oli lihtsalt hoolimatus. Alates 2016. aasta lõpust. Täielik hoolimatus! Ma ei ole varjanud seda. Viimased paar-kolm aastat lihtsalt ei ole ilus nii palju olnud rääkida, sest on olnud ka reaalselt koroona ja sõja väljaminekud, mis mingist eelarvetasakaalust ei ole võimaldanud üldse unistada. Aga sinna sisse kirjutati ikkagi püsikulusid.

Reformierakond oli samamoodi osaline nende kulude tegemisel.

Need on need koalitsiooni kompromissid. Võin küll kinnitada, et meie hoiak on olnud väga tõrjuv paljudele asjadele. Nende kulude kasvule.

Aga mis kasu sellest olnud on?

Kindlasti hoidis hullema ära. Seal küll ei ole mingit kahtlust. See, kuidas ikkagi pillati neid ettepanekuid energias näiteks, et pool arvetest maksame kinni täiesti lambist. Kõik inimesed on hädas, eks ole. Me oleme tegelenud selliste tõrjumistega ministrite tasemel. Selliseid jutud on koalitsioonikaaslasel olnud. Lastetoetuste teema. Eks ole. Sisuliselt sellega lõppes koalitsiooni koostöö, kui nad kirjutasid opositsioonile alla. Aga see ei tähenda, et uutele koalitsioonipartneritele ei jäänud väljapressimise võimalust. Nad teadsid, et sama eelnõu saab alati käiku lasta koos Keskerakonnaga. See ei ole nii, et sa lihtsalt üksi platsil oled.

Ma ei väida, et ma oleks kõik samuti teinud, ei, aga mina lihtsalt kirjeldan neid kompromisse, mis on läbi läinud. See ei ole nii, et kõik on ühesugused. See on kõige hullem, kui me poliitikas jätame süü lõpptulemuse eest kõigile korraga. Ja unustame ära need pinged ja halvemad variandid, mis ära hoiti. Nii ei tohi poliitikat kunagi kommenteerida.

Tahes tahtmata jääb natuke mulje, et Keit Pentus-Rosimannus tahtis Euroopas töökohta ja lasi koalitsioonipartneritel kõik kulud lõdvalt eelarvesse kirjutada.

Seda seost kindlasti ei ole. Mis iganes kompromissid, aga see, et ta lasi eelarve käest, et ametit saada, see amet oli ikkagi teistmoodi kokku lepitud ja selle eest raha ei antud. Keidu puhul võib küll öelda, et tema ikkagi seadis kohe sihi olukorra parandamisele. Ma ei räägi, et ta tegi seda ainuisikuliselt, ka mina osalesin selles. Martin Helme aegsete eelarvete defitsiidid olid suurusjärgus 3,5 protsenti SKP-st, vähendati 2,5 protsendile. Igal juhul Keit ei kaubelnud eelarve tasakaaluga. Seda ma võin küll rahulikult väita.

Aga kui te hindate, kas on üldse realistlik nelja aastaga jõuda eelarvetasakaalu?

Sõltub kõik, mis hinnaga. Poliitiline hind ei tohi olla destruktiivne, aga eesmärk võiks olla jah. See sõltub ikkagi üldisest mentaalsusest. Mentaalsus on väga palju muutunud. Mina ei tea, kui palju on veel meeles see, et eelarve koosneb kahest osast, kahest poolest. Vahepeal kadus täiesti ära. Vaadake eelarvekõnesid viimased kaheksa aastat. Mitu inimest on meelde tuletanud, et kuskilt peab raha saama ka? Lihtsalt on olnud üks joogikaardi ettelugemine. Meie eraldame, meie tõstame, meie toetame.

Praegu on pekstud ju, et eelarve on mingisugune dogma, tasakaalu dogma, nagu ei oleks majandusseaduseid, nagu ei oleks mõju riigi jätkusuutlikkusele, inflatsioonile, majandusele, selles, kui palju riik raha korjab ja kulutab. See realism on põhimõtteliselt psühholoogiline. Ta ei ole materiaalne, sest eelarved kasvavad väga jõudsalt. Eelarved kasvavad, mitte ei vähene. Materiaalses mõttes see on realistlik – psühholoogilises, poliitilises mõttes, loomulikult, mure on suur.

Meil on ju ometigi Eestis Tõnis Paltsid ja Indrek Neiveltid, kes ütlevad, et raha ei tulegi kunagi tagasi maksta.

No vot ongi see. Sellised inimesed saavad kogu aeg sõna, kes elus pole midagi riigi rahandusest teadnud ega teinud. Neivelt küttis ka buumi ajal, enne masu, seda juttu, et reservid tuleb panna mängu. Paltsust ma üldse ei räägi. Kes on oma elus suure gambling'u teinud, võtnud suure laenu, firma maha müünud, enne kui tuleb laenud tagasi maksta. Ongi kogu tema arusaamine majandusest. Ehitame Tallinna valmis, võtame suure laenu, oli vist mingi miljard, ehitame Tallinna valmis.

Jabur, aga muudkui praalib. No mina teda ei kuula, minul on ta ammu ära blokitud, aga kahjuks aeg-ajalt avaldatakse. On lihtsalt alternatiiv, kes ei suuda kuidagi kohaneda positsiooni kaotamisega. Kogu aeg on ta arvamusliider. Kellegi jaoks ongi. Tark mees on ka, aga mitte tarkade seisukohtadega.

Ka teie ei arva, et nelja aastaga eelarvetasakaalu jõudmine on võimalik?

Et see on lihtne, seda ma ei arva. Võimalik on see kindlasti. Sõltub ikka psühholoogiast ja poliitikast, mitte mateeriast. Tegelikult on tehtav, materiaalses mõttes igal juhul. Küsimus on, milliseks kujuneb vaimsus.

Saime hakkama 2009. aastal üheksa protsendiga SKP-st. 2008. aastal, kui ei olnud veel prognoose päral ja planeeriti veel majanduskasvu augustikuus, saime hakkama nelja-viie protsendiga SKP-st. 2010, 2011 kogu aeg kärpisime. Päriselt, reaalselt kärpisime. Alustasime nelja eelarve tegemist sellega, et mina ütlesin, et nüüd kõigepealt külmutame ministrite palgad, mis seaduse järgi pidid tõusma, sest muidu me ei saa teistega tegeleda.

Hoopis karmimad ajad on olnud, palju suuremad kriisid. Rääkimata 90-ndatest, kus mitte midagi ei olnud 1990-ndate alguses. Vaimsus on muutunud ühiskonnas. Arvatakse, et raha puudus on dogma, et raha on alati, riik peab andma. Riik ei ole mitte meie ühistöö, vaid riik on hea või halb peremees, kes annab meile oma raha.

Kui teie võiksite määrata rahandusministri Reformierakonnast, kes see oleks?

Ei ütle, see on lollus. Selliseid isiklikult repliigid on kõige hullemad meeleolu rikkujad. Mul on kogemus ka sellest, et ma niisama ei räägi. Suheterikkujad. Mulle ei tehta seda ettepanekut. Personaaliat mina kindlasti ei määra ega kommenteeri.

Ma ei oleks vähemalt pooli ministreid määranud. Ma ei räägi siin Reformierakonna võtmes, vaid kogu valitsusest. Viimastes valitsustes vähemalt pooli. Aga oli mul vaja siis neid nimekirju kogu aeg esitada. No olid nõrgad koosseisud. Aga kuna mina ei määra, kuna määrajatel on oma suveräänsus, siis ei ole tähtis, mida ma arvan.

Reformierakonna ministrid olid kõik siis suurepärased?

Kõik ei olnud. Aga nad kindlasti olid valitsuse paremikus. Mõni oli erialaliselt tugevam, mõni oli poliitiliselt tugevam. Aga loomulikult ei ole see minu valik ega asi hinnanguid anda. Teistes oli veel see praktika, et inimesed saavad esimese asjana poliitikas ministriks. See on ikkagi kätte maksnud. Õnneks on küll ka valija siin oma hinnanguid andnud, aga mitte täielikult.

Inimene ei saa olla ministriküps, kui ta ei ole elus isegi midagi juhtinud, rääkimata, et ta tajuks, kuidas töötab riigikogu, kuidas töötab valitsus. Pannakse lihtsalt ametisse, see ei saa hästi lõppeda. Aga noh, kas see välja paistab, see on iseasi.