Veebruari viimasel nädalal avalikustati sisekaitseakadeemia veebilehel uurimustöö, mis vaatleb asendusteenistuse arendamisvõimalusi Eestis. 11. märtsil ehk kaks nädalat pärast töö avaldamist teavitas rahvusringhäälingu uudistesaade vaatajaid, et uurimuses tehtud ettepanekuid hakatakse ellu viima. Huvitaval kombel kuulsime samast uudisloost, et järelmite tutvustamine seisab alles ees. Taoline kiirustamine ja vasturääkivused tekitavad uudishimu.

Mis probleemi püütakse lahendada?

Autorid viitavad kodaniku põhiseadusest tulenevale kohustusele riigikaitses osaleda ning värskelt kinnitatud julgeolekupoliitika alustes sätestatud laiapindse riigikaitse põhimõttele. Väikeriigi käsutuses olev ressurss on alati piiratud ja kriiside haldamiseks tuleb kaasata võimalikult suurt osa ühiskonnast.

Praegu on valitsuse seatud ajateenistusse kutsumise ülempiir 3500 kutsealust, seda plaanitakse tõsta 4500 inimeseni aastas. Samas on ühes aastakäigus kutseealisi mehi umbes 6900, seega jääb paljudel kaitseväeteenistuse kohustus täitmata, sest nad lihtsalt ei mahu teenistusse.

Asendusteenistusse läheb umbes 70 inimest aastas, aga vajadus oleks palju suurem. Isegi kui aastakäigust täiendavalt maha arvata need, kes mingitel põhjustel kaitseväeteenistusse ei sobi, jääb ikkagi kasutamata üle 2000 noore mehe aastas, kes kohustust riigi ees mitte kuidagi ei täida. Analüüsi koostajate arvates oleks lahendus, kui muuta lisaks ajateenistusele kohustuslikuks ka asendusteenistus ja suunata sinna kõik need kutsealused, kes ajateenistusse ei mahu.

Innovatsioon või soovmõtlemine?

Pakutud lahendus muudaks asendusteenistuse olemust kardinaalselt. Kui seni valib asendusteenistuse kutsealune ise juhul, kui relvakandmine talle religioossetel või muudel veendumuslikel põhjustel ei sobi, siis nüüd langetab selle valiku kutsealuse eest riik. See tähendab, et inimene võib sattuda asendusteenistusse ka juhul, kui ta on kaitseväeteenistuseks täiesti kõlbulik või halvemal juhul isegi siis, kui ta ise sooviks riigikaitselist kohustust täita kaitseväes. Pakutud lahendus ei lähe kokku laiapindse riigikaitse põhimõttega, sest riigikaitsesse panustamine jääb endiselt ainult nende kohustuseks, kellele see juba praegu õigusaktidest tulenevalt on pandud.

Esmapilgul lihtne lahendus jätab õhku mitu küsimust. Esiteks on vale arvata, nagu puuduksid ajateenistusest kõrvalejäänutel edaspidi võimalused sõjalise riigikaitsega kokku puutuda. Paljud neist on astunud ja astuvad ka edaspidi Kaitseliidu liikmeks ning saavad seal oma sõjalise väljaõppe ja paigutuse sõja-aja ametikohale.

Teiseks on vale arvata, nagu poleks neid relvakandmisvõimelisi mehi kaitseväele sõja ajal üldse vaja. Sõjaaegne kaitsevägi on rahuaegsest palju suurem ja lisaks väljaõpetatud reservile tuleb kasutada kogu kõlbulikku ressurssi. Paraku on nii, et sõjas inimesed hukkuvad ja üksuste võitlusvõime taastamiseks tuleb neid uuesti mehitada.

Sõda ei alga kohe ega homme. Ka Ukraina sõja puhul olid märgid kriisi eskaleerumisest olemas ammu enne sõjategevuse algust. Järelikult annab märkide õige lugemine võimaluse välja õpetada ka neid, kellel varasemad sõjalised teadmised puuduvad. Paradoksaalsel kombel kitsendab pakutud lahendus sõjaliseks kaitseks kasutatavat inimressurssi, sest suure tõenäosusega määratakse enamik asendusteenistuse läbinuist kriisistruktuuri ametikohtadele, millele laieneb sõja ajal teenistusse võtmise piirang.

Kolmandaks nõuab kohustuslik asendusteenistus praegusega võrreldes rohkem raha, mis tuleb juba täna miinuses olevast riigieelarvest täiendavalt leida. Kui see ressurss leitakse, siis jääb õhku küsimus, miks ei kasutata seda täiendavate ajateenistuskohtade loomiseks, mis võimaldaksid kaitseväkke võtta näiteks 5000 kutsealust aastas? Ma ei usu uurimuse autorite väidet, et asendusteenistuse kohustuslikuks muutmine mõjutab praeguseid kõrvalehoidjaid ajateenistusse tulema. Mis kasu on kõhklejate hirmutamisest asjaoluga, et alternatiivina terendab mähkmete vahetamine hooldekodus, kui teenistusse kutsumise piirarvu ei tõsteta?

Kokkuvõtteks

Me oleme ringiga tagasi küsimuse juures, mis probleemi me lahendada püüame. Kui probleemiks on see, et ajateenistuse ülempiiriks seatud piirarv ei võimalda kõikidel kutsealustel ajateenistust läbida, siis tuleks otsida võimalusi piirarvu tõstmiseks, mitte teha riigi sunni läbi noori mehi meelevaldselt relvakandmisvõimetuks. Kui probleem on päästjate ja hooldajate nappuses, siis tuleks otsida lahendusi väärilise palga maksmises ja sotsiaalsete garantiide loomises, mitte miinimumpalgaga ajutise tööjõuga asendamises. Kõik see jätab mulje, nagu me püüame hambavalu ravida jala amputeerimisega.

Olen täiesti nõus uurimuse autoritega, et riigikaitse saab olla edukas vaid siis, kui seda toetab tugev tagala: kogu ühiskonna tahtejõud, oskused ja vastupanuvõime. Seda enam on mõistmatu, miks me kitsendame lahenduse otsimise ainult kutseealistele noortele meestele. Ukraina sõda näitab üheselt, et sõdib mitte ainult sõjavägi, vaid riik tervikuna ja vastane ründab tsiviilsihtmärke kohati intensiivsemalt kui sõjalisi. Reserve on vaja mitte ainult sõdimiseks, vaid ka ühiskonna toimepidevuse tagamiseks selliselt, et kõik elutähtsad teenused oleksid jätkusuutlikud.

Minu arvates ei ole lahendus asendusteenistuse sisu muutmine nii, et see termini olemusega kuidagi kokku ei lähe. Pigem tuleb otsida võimalusi, kuidas laiendada riigikaitsesse panustamise võimalusi ka nendele, kes seda praegu erinevatel põhjustel teha ei saa. Kui selleks on vaja lisaks ajateenistusele ja asendusteenistusele luua täiendav teenistusliik, siis tuleb seda teha koos laiapindset kaasumist võimaldava õigusliku raamiga.