Te olite aastal 1993 valitsuse eriesindaja Narvas, kus oli puhkenud referendumikriis, millega seoses osa elanikkonnast valmistas autonoomia ettekäändel ette lahkulöömist Eesti Vabariigist. Teie toonane tegevus aitas kaasa referendumi läbikukkumisele ning võimaldas korraldada kohalikud valimised vastavalt Eesti Vabariigi seadustele.

Millise reaktsioon tekkis teil koalitsiooniläbirääkijate arutelule sellest, et Ida-Virumaa tuleks võtta kuidagi erifookusesse ja määrata sinna ühe võimalusena eriesindaja? Kuigi nüüd Eesti 200 asejuht Kristina Kallas on öelnud, et jutt sellest oli pisut ennatlik, aga ikkagi arutelu käib selle ümber kuidagi piirkonda eriliselt kohelda.

Printsiibis jäi mulje, nagu läbirääkimistel oleks erakond Isamaa. Sest minu teada Riina Solman mõni aeg tagasi enne valimisi nõudis, et Ida-Virumaad tuleb valitseda eraldi ministri all. Näib, et need ideed jõuavad ilusti ka uue valitsuskoalitsiooni lauale. Nüüd kuigi Ida-Virumaal on võib-olla küllaltki spetsiifilisi probleeme, mida Saaremaa ja Hiiumaa puhul ei ole, siis siiski ühe maakonna nii-ütelda valitsemine teistsugusel viisil, kui teiste maakondade puhul on küsitav minu jaoks põhiseadusliku võrdsuse lähtepunktist.

On ka teisi väga raske majandusliku või demograafilise olukorraga maakondi, eelkõige näiteks minu emapoolse suguvõsa päritolu kandist Valgamaalt. Miks sinna siis eriesindajat mitte panna, eriti kui selgub, nagu ütles Margus Tsahkna, et kogu selle eriesindaja funktsioon on viia kohale investeeringud. See jätab mulle mulje nagu Padaorus ja Rakveres elaksid mingid teeröövlid, kes varastavad Ida-Virru suunatud rahakoormad ära. On natuke arusaamatu üldprintsiibis, miks ühe maakonna puhul nii tehakse. Kui need on majanduslikud investeeringute probleemid, siis riigi valitsus ja omavalitsused siiski peaksid selle küsimusega suutma tavapäraselt toimima.

Kui me tahame öelda - pange tähele, et me tegelikult avalikult seda väga ei taha öelda - et meie peame ministri või eriesindaja Ida-Viru maakonda määrama, sellepärast et seal oli kaks veidrat valimistulemust. Üks neist asub nüüd vangikongis ja teine Narva linnas, siis see oleks, ma arvan vale. Sellepärast, et nii palju kui sööjaid, siis nii palju maitseid. Ja minu jaoks näiteks tuleks sel juhul ennekõike Pärnumaale või Rapla maakonda määrata eriesindaja, kuna seal oli kõige kõrgem EKRE pooldamise protsent ja see võib olla Eesti riigile palju ohtlikum, sest erinevalt Mihhail Stalnuhhinist on EKRE esindatud parlamendis. Sellist printsiipi nagu praegu ei peaks minu meelest rakendama või siis tekib küsimus, et kas Lasnamäe ja Maardu on sellest patust priid. On nagu vastakaid tundeid.

Siin on tõenäoliselt tegemist ju ka sellise kaalutusega, et seda piirkonda peetakse ikkagi julgeoleku mõttes erilise tähtsusega piirkonnaks, kus on inimestel meeleolud, mis toetavad agressiivset naaberriiki.

Ma arvan, et see on eelkõige see kaalutlus, et selline irredentistlik Suur-Serbia või Suur-Vene vaim seal ju levib. Aga me saame ka aru, et nõukogude okupatsiooni tulemusena peaaegu täielikult ümber rahvastatud piirkonnas elavate inimeste peakestes on niisugused mõtted naturaalselt olemas ja nende sealt välja uhtumine mingi teise idee abil, ükskõik, kas seda esindab siis valitsuse eriesindaja või Narva meer või keegi kolmas, ei ole nagu võimalik.

Selle piirkonna julgeolekuseisundi ja vaimse seisundi muutmine juhtuks siis, kui kümned tuhanded eestlased otsustaksid ühel päeval sinna välja rännata, nii nagu meie esivanemad otsustasid kunagi välja rännata Kaug-Itta ja Kaukaasiasse ja nii edasi. Siis saab sellest muutusest võib-olla rääkida. Praegu tuleb ikkagi oodata Nõukogude ajal sissesõitnute uut põlvkonda, kes võib-olla värskema pilguga ja kremli-ideoloogiast vabamalt Eesti vabariiki suhtuvad.

Aga valitsus peaks vast tegutsema võib-olla natukene kiiremini kui ootama põlvkonnavahetust.

Nojah, sellised eeldused meil ju on, et kui me kord oleme valitsuse moodustanud, siis ta peab kõik meie probleemid nagu nõiaväel ära lahendama. Tegelikult ma ei tea, mida see valitsus saaks teha. Põhimõtteliselt meelsust ei ole minu hinnangul võimalik nipsust muuta.

Jah, võimalik, et on asju, mida just nimelt selle julgeolekuvaakumi pärast tuleb ennekõike teha Ida-Virumaal ja ohverdada siis näiteks Valga- või Pärnumaa. Võimalik. Aga kui mul oleks selline idee, et mida teha nõukogude koloniaalpärandiga, siis küll ma oleks selle ammu välja käinud. Võib-olla kellelgi on, ma ei tea, aga ma ei ole igatahes midagi väga veenvat kuulnud.

Kas see punamonumentide vastane kampaania ja nõukogude sümboolika vastane kampaania teie hinnangul on viidud ellu ja viiakse seda ellu kvaliteetselt?

Põhimõtteliselt oleme me üsna kvaliteetselt ja tsiviliseeritult ju suutnud oma iseseisvuse aja jooksul tegutseda. Neid sambasõdasid on meil olnud Lihulas ja Tallinnas ja nüüd ka siis natuke Narvas. Aga 30 aasta kohta kolm juhtumit pole kõige hullem. Muidugi minu seisukohalt ja tagantjärgi tarkuses oleks pidanud 90-ndatel olema kiirem, resoluutselt ja jõhkramgi. Aga noh... Mis tehtud, see tehtud ja ma arvan, et see oli kõik õige, mis tehti Narva tankile ja tehakse võib-olla ühele teisele asjale veel. Siin nagu ei ole probleemi.

Aga ma puhtalt kiusu pärast küsiksin niimoodi. Nõukogude võim lõhkus kõik Vabadussõja ausambad, mis vaat, et olid eestlasele pühad. Lõhkus kõik ära, viie väikse erandiga. Kas seetõttu Vabadussõda ja soov Eesti vabariik taastada kadus meie südamest ja peast ära? Jah, paljudel kadus, aga paljudel kinnistus seda tugevamini.

Nii et iseenesest puuslike ja kujudega on ju kõik võidelnud, nii katoliku kirik kui ka teised. Aga mõnikord pole midagi teha. Puuslik tuleb puruks lüüa, kui tema juurde hakkavad käima palverändurite hordid, nii nagu juhtus pronkssõduriga. Kui seda ei ole, siis see, kas nüüd Sõpruse kino fassaadil on viisnurk või mitte, kuni keegi sinna üles ei roni, punane nelk hambus, siis las olla.

Paljud vene keelt kõnelevate inimeste ja Ida-Virumaa inimeste selline identiteeti puudutav narratiiv on olnud see, et miks te võtate meilt ära siis ühe või teise samba või koha, kus me saame koguneda, meenutada oma esivanemaid. Mis oleks see, mis seda nende jaoks asendaks, nüüd kui tegelikult aastakümneid juba nad elavad Eesti Vabariigis? Mis seoks neid Eesti identiteediga sellisel moel, et tanki ülistamine enam ei oleks oluline?

See on raske küsimus. Ühest küljest võiks õlgu kehitada ja ütelda, et kui 30 aasta jooksul inimene ei ole leidnud ühtegi pidepunkti enda seostamiseks Eesti demokraatliku vabariigiga, siis see on raske juhus. Teistpidi, nii kurb kui see ka ei ole, siis ega meiegi rahvas lõppkokkuvõttes teatud määral sündis, mitte laulupeotule ümber, vaid Vabadussõja leekides. Ja kui meile peaks tulema agressioon idast, nagu see praegu on tabanud Ukrainat, siis seal valikute tegemine väga pikaajaliselt muudab sootsiumis selle liikmete seisukohta ja sidemeid. Aga nüüd igapäevaselt, mis meil on see võluvitsakene? Õpetame neile keelt, et see avab neile võimalused? Need, kes tahavad õppida, need oskavad eesti keelt ja on selle ära õppinud. Ja need, kes ei taha, neile seda vägisi ei pane pähe minu hinnangul. See ei ole võimalik.

Kuidas võrdleksite nüüd seda olukorda Ida-Virumaal selle ajaga, kui te ise seal käisite eriesindajana tegelemas kurikuulsa referendumiga ja olukorda tänasel päeval?

No muutused on raudselt toimunud. Esiteks ei ole meil tänasel päeval käsil mingeid referendumi, autonoomia, Transnistria poliitikat. On lihtsalt paar veidrat kandidaati saanud valimistel ähvardavalt lähedase hulga hääli. Samas tulemuseta. Nii et selles mõttes on suur vahe. Teine vahe on muidugi demograafiline vahe. Ei ole salata, et 30 aastat tagasi Ida-Virumaal ja tema peamistes linnades märgatavalt rohkem inimesi ja nad olid keskmiselt nooremad. Et probleemi mastaap on ka väiksem. Minu meelest ikkagi see temperatuur ei ole praegu võrreldav 90-ndate aastate algusega. Mingit keemispunkti lähedastki protsessi praegu ma ei näe.

Aga see, et inimesed käivad ikkagi mälestamas ära viidud tanki selle endises asukohas Narva lähistel. Millest see räägib? Seal ei ole ohtu, et rahva tunded läheksid keema?

Ei ole, sest Eesti Vabariik on tugev. Ja puhtalt humoorika viitena ajalukku, et me ju teame, et katoliku preestrid kaebasid kogu aeg peapiiskopidele, et need eestlased, keda me küll ristimisveega piserdasine, käivad ikka allikates ennast pesemas. Ja siis kui meie ülemkiht oli juba protestandi usku, siis kaebasid kirikuõpetajad, et pagan võtaks, et eestlased teevad ikka katoliiklaste rituaali ja ei ole õigesse usku tulnud.

Nii et eks need järellainetused seal on, aga kui seda tanki seal ei ole enam, siis okei, suvel viid mõne lille ja tuulevaiksel ilmal paned küünla. Aga siis juba küünlapanija Sergei leiab teise asukoha kalmistul ja Olja viib küünla samuti sinna. Ja nii tasapisi läheb meelest ära see tanki koht.

Aga millised soovitused teil siis praegu valitsusele oleks konkreetselt selle Ida-Viru piirkonnaga tegelemisel, kus on julgeolekulised, majanduslikud ja sotsiaalsed aspektid?

Ma isegi ei hakkaks väga loodavale valitsusele midagi soovitama. Väga lühidalt üteldes kindlat meelt ja täpset silma kindlasti kõikide probleemide lahendamiseks. Ja kui tekib see nii-ütelda Russkii Miri ja lääne eluviisi vaheline vaimne konflikt või mingi pingesituatsioon, siis minu soovitus on see, et ei tagane enam. Me oleme 30 aastat väga sõbralikult, inimlikult, lahkelt ja võimalusi pakkuvalt elanud ja tegutsenud. Ja nüüd Ukrainas uuesti lahvatanud sõja aastalgi ei ole kasutanud mitte ühtegi repressiooni, välja arvatud kaks välja saadetud Vene kodanikku. Nii et sealt tagasi enam ei tingi. Meie hea tahe on ammendatud.