Kui ma vaatan meie merealale, siis on neid ettevõtjaid-tootjaid, kes taotlevad hoonestusluba tuulepargi rajamiseks, tohutult. Kõiki neid plaane kokku lüües saame Eesti energiavajaduse kaetud päris mitu korda. Ometi kõlas teisipäeval pressikonverentsil, et tõenäoliselt tuleb meretuuleparkidele vähempakkumine, mis tootja riski liigväikse hinna eest ära kataks. Kui meil on nii suur huvi ettevõtjate poolt meretuuleparke rajada, milleks siis vähempakkumine?

Energeetikaarutelul oli üksmeel palju suurem kui mitmes teises teemas. Arusaam, et meil tõesti on vaja kohalikku soodsat rohelist energiat ja meil on vaja seda kiiresti, selgitab ka seda vähempakkumiste küsimust. Kui vaadata tootmishinda, siis kõige odavam on päikeseenergia, siis maismaatuul ja siis jõuame meretuuleni. Ja nüüd tulebki vaadata otsa vajadustele ja plaanidele, mis on juba realiseerimise faasis või seal lähedal. Päikese puhul meil on miinimumeesmärgid ammu ületatud, edaspidi päikesepaneelid peaksid minema ainult katustele. Näiteks kui me teeme renoveerimisi, siis saab oma tarbeks päikesepaneelid katusele ja fikseeritud hinnaga liitumise, et ei saaks ükski kortermaja või kodutarbija miljonilist või kümnemiljonilist arvet.

Kui suur see fikseeritud hind võiks olla?

Me oleme näinud hinnapakkumisi kuni 15 miljonini. Ei, me konkreetsest summast ei rääkinud, aga pigem me räägime ikka madalamast.

Aga kas keegi prognoosis hinda, kui te kokkuleppe tegite? Kindlasti kelleltki ametnikult küsiti, mis see hind umbkaudu võib tulla.

Ma ei ütle ühtegi numbrit välja ja me ei pane ka koalitsioonileppesse numbrit. See võiks olla midagi sellist, mis ei takista ühelgi liitujal sellise otsuse tegemist, mida miljoniline arve takistab. Sest me tegelikult soovime, et eriti oma tarbeks, on see siis tööstus, korterelamu või kodu, oleksid päikesepaneelid.

Aga seal meil ei ole vaja riiklikke vähempakkumisi või toetusmeetmeid kasutada. Maismaatuule puhul – esiteks on küsimus menetlustes, maismaal on väga palju arendusi. 3700 megavatti plaane, mis on MKM-ile ka teada. Osa neist tuleks põhimõtteliselt kohe ehitusse panna. See, kuidas neid menetlusi kiirendada ja kasutada ära seda, et on küpsusfaasis projektid, mille puhul keskkonnaalased riskid on madalad, et võimaldada neil pooleteise aasta jooksul ehitusse saada.

Nii  et maismaatuule puhul on (eesmärk) menetluste kiirendamine ja on varasemast kokku lepitud – sel aastal oli üks vähempakkumine – et ka järgmisel kahel aastal vähemalt 500 gigavatt-tunni ulatuses vähempakkumisi maismaatuulele. See peaks võimaldama suures osas saavutada Eesti eesmärgi aastaks 2030 toota sada protsenti elektrist taastuvatest allikatest.

Kui selle eesmärgi täitmisest jääb puudu, et me puhtalt maismaatuulega seda ära ei tee, siis ka meretuul. Nii nagu Eesti merealade vastu on huvi, täpselt samasugune huvi on ka Läti ja Leedu ja Soome, üleüldse Läänemere merealade vastu. Tegelikult tahavad kõik riigid oma energiaportfelli mitmekesistada fossiilsetest kütustest väljudes. Nad näevad, et mingi roll on ka meretuulel, aga esimeste investeeringute kaasamine on lihtsam ja (tegur on) ka hind, kuna meretuul on kallim kui maismaatuul. Nii kaua, kui börsihinnad on kõrgemad, on lihtsam nende projektide tasuvus – ehk meil on siin mingil määral võidujooks ja me soovime oma meretuuleparki püsti saada enne 2030. aastat ja enne, kui seda teised teevad.

Te usute, et Eesti Energia Liivi lahe tuulepargi valmimise kiirus sõltub sellest, kas riik tagab hinnagarantii?

Me ei räägi konkreetsest arendajast, vaid põhimõttest, et mere- ja maismaatuul mingil määral teineteist tasakaalustavad – suvel on meretuule tootlikkus kõrgem ja nii edasi. Seal on teatud varustuskindluse aspektid ja kui me ei suuda maismaatuulega seda eesmärki täita, siis  koalitsiooniläbirääkimistel kõik olid seda meelt, et me kaaluksime meretuulele vähempakkumist. See oleks kahepoolne, (hinna)põranda ja (hinna)laega, et kui hind on liiga madal, siis saab arendaja hüvitist, kui hind on kõrge, siis selle tulu teenib riik, mitte tuulepargi arendaja.

Kas vähempakkumisel on oluline see, kes saab kõige kiiremini oma tuulepargi püsti?

Me tingimuste või kriteeriumiteni ei läinud, aga ilmselt ei ole oluline, oluline on nii maht kui ka valmimise aeg, (rohkem) kui võib-olla mingisugused teised tegurid. Aga tegelikult olulisem kui vähempakkumine on ju võrguühenduse olemasolu.

Kas te teate mõnda meretuulepargi arendust, kus oleks valmimine lähemal kui Eesti Energia Liivi lahe tuulepargil, kus maht oleks vähemalt tuhat gigavatt-tundi nagu Liivi lahe tuulepargil ja kus ka võrguühenduse loomine oleks kõige tõenäolisem?

See otsus ei ole tehtud ühe ettevõtte või riigiettevõtte huve silmas pidades. Kui arendajatega rääkida, siis kõik on endas kindlad. Ma tean vähemalt kolme arendajat, kes ütlevad, et nemad saavad esimesena valmis.

Olgu. Võrguühendused, mis peaks olema Eesti eesmärk – kui palju nendest tuhandetest gigavattidest, mis meil mere peale planeeritud on, peaks Eesti võtma endale eesmärgiks Eesti võrku või läbi Eesti võrgu ühendada?

Kui me räägime vähempakkumisest või sellest, et riik toetab, et kiiresti tuleks meretuulevõimsusi turule, siis ainult sellises mahus, mis Eestil on vaja oma eesmärkide täitmiseks. Me ei hakka kuidagi doteerima eksporditavat elektrit.

Teine on praegune maht. Kui hästi lihtsalt 2030. aasta eesmärgi täitmist vaadata, siis laias laastus tuhat megavatti maismaatuult, tuhat megavatti meretuult on see, mis Eestil endal on vaja. Tuhat megavatti võib olla üks meretuulepark, võib olla kaks väiksemat meretuuleparki. Maismaavõrku on maksimaalselt, räägitakse, kaks parki mõistlik ühendada. Ma ei tea, võib-olla kolmas ka, oleneb nende suurusest, aga muidu võrk muutub pudelikaelaks. Et kui tuult on, on tuult nii palju, et me siseriiklikult ei tarbi seda ära ja ühendused Läti ja Soome suunas ei lükka seda energiat ka teistele turgudele piisavalt kiiresti.

Nii et meie meretuulearendusi, mis meie vetesse on plaanitud, ei ole kõiki võimalik maismaavõrku ühendada. Seega tulevikus see Läänemere võrk, seda on rahvusvahelisel tasandil juba paar aastat arutatud – nii Soome Estlink 3 kui Läti neljas ühendus või täiendavad kaablid, mida rajatakse, peaksid kõik olema osa Balti merevõrgust.

See on riikide koostöö. See on nendele riikidele olulisem investeering, kelle oma tarbeks energiavajaduse katmine sõltub ka teiste riikide toodetavast meretuulest. Ehk need võrgud ei ole midagi sellist, mille puhul me hakkame Eesti maksumaksja raha sinna panema. Oluline on merevõrgu tulemine ja koostöö selleks, et need riigid, kes seda investeeringut on valmis tegema või kellel on vajadus seda teha, et nad saaksid seda teha.

Mis te arvate, kas need on riigid, kes teevad seda investeeringut või peaksid need olema need ettevõtjad, kes Saaremaa kõrvale oma tuuleparke tahavad püstitada, sest kui ma mõtlen, kui suures ulatuses tuleb nüüd hoonestusloa konkursse  Saaremaast edelasse ja läände, siis need tuulepargid ilmselgelt ei mahu nende tuuleparkide sekka, keda me Eesti võrku saame ühendada. Kelle töö peaks olema see, et need tuulepargid kuhugi võrku saaksid ühendatud, et seal oleks üleüldse ettevõtjatel huvi – kas seda peavad ettevõtjad ise ajama või peavad Soome, Läti, Taani, Saksamaa seda ajama?

Seda ei saagi üks osapool teha, kuna see on rahvusvaheline koostöö, võib-olla osaliselt Euroopa vahenditest rahastatav. Seda, et riikide vahel tähtsustatakse Läänemere võrku, tehakse koostööd, tehakse strateegiliste ühenduste osas otsused ära, see on vajalik, aga see ei tähenda, et seda võrku peab ehitama füüsiliselt või sinna raha panema riik. On see siis Eesti või Läti või Saksamaa või keegi kolmas-neljas. See võib olla ka kokkulepe rahvusvahelisel tasandil, aga arendamine võib toimuda kuidagi teisel moel.

Aga nagu kõigi teiste asjadega – nagu ma rääkisin võidujooksust, et kes saab esimese meretuulepargi siinkandis püsti – see on samamoodi, kui merealasid jagatakse, siis tulebki võtta. See hoonestuslubade oksjon toimub praegu. Kui sa siin jääd maha, siis väga keeruline on hiljem tulla. Kui merealad on juba ära jagatud, sa saad siis kas ebasobivamad alad ehk kõik, kellel on huvi, on loogiline, et nad praegu osalevad. Et vähemalt olla võrdsel mänguväljakul, ükskõik, kas tuleb Estlink 3 või ühendus kuskil Lõuna-Rootsis. Mis iganes saab, aga et sul oleks võimalik siis otsustada, kas see on sinu pargi jaoks tähtis, kas sa oled valmis, kas oled suuteline investeeringuga edasi minema.

Praegu on selles mõttes start antud ja seda kogu Läänemere piirkonnas. Ja see, kui palju plaane on, on väga raske ennustada selle põhjal, kui palju nendest saab päriselt toodetud megavatt-tundideks, mida me saame kasutada siseriiklikult või saata mõne teise riigi tarbijatele.

Teisipäeval kõlas vist Kaja Kallase suust lause, et arutati salvestusvõimsuste teemat, kuidas seda koostoimes taastuvenergeetikaga arendada. Kas Paldiski pump-hüdroakumulatsioonijaama rajajatel on ka lootus, et tuleb mingisugune vähempakkumine salvestusvõimsustele?

Konkreetset otsust ühegi ettevõtte kohta ei teinud. Erinevalt taastuvenergia tootmisvõimsustest salvestuse puhul me nii konkreetset kokkulepet ei teinud, et selle aasta jooksul tuleb vähempakkumine.

Aga taastuvenergia tootmisvõimsuste kasvades meil on vaja rohkem salvestust, ka päikesepaneelidega tootjate juures, kus see võib-olla on energiajulgeoleku küsimus hajaasustuses. Aga samuti suured hüdropumplate hooned Paldiskis või mõni teine plaanitav projekt. Need on riigile strateegilise tähtsusega. Nendega tuleks edasi minna ja tegelikult tuleks edasi minna kiiremini kui seni. See võib tähendada vähempakkumist, aga seda otsust me konkreetselt ei teinud.

Miks te ei teinud?

Seal oleks rohkem infot vaja ja ka seda, kas tootmisvõimsust ja salvestust tuleks ka kombineerida. Et kui me räägime kas meretuule vähempakkumisest või muudest vähempakkumistest, võib-olla peakski soosima hübriidlahendusi. Kuna taastuvenergia ja suursalvestus on omavahel seotud, võib-olla peaks ka riigipoolne tugi need kaks asja kokku siduma, aga mil moel seda teha või millises ajaraamis, selle otsuseni me ei jõudnud.

Ma arvan, et see ei ole kuidagi halb märk, et me poliitiliselt seda ära ei otsustanud. Aga arusaam vajadusest selliseid otsuseid teha ja enamasti selle aasta jooksul strateegilised valikud kõik kirja panna, et arendajatele välja öelda, et see on selge – mul ei ole ka mingit kahtlust, et salvestuse osas see otsus tegelikult tuleb.

Teil ei ole kahtlust, et tuleb otsus?

Salvestuse osas tuleb sisuline otsus, kuidas me sellega edasi läheme. Me arutasime energeetikat  kolm tundi – kõik taastuvast (energiast), salvestusest ja põlevkivist ja maavaradest – kui see kõike kolme tunni sisse mahutada, siis ei saa kõik kõiki asju detailideni lahti võtta. Salvestuse osas arusaam oli sarnane, toetus oli olemas, et tuleb ka riigipoolset tuge anda, et see asi edeneks kiiremini, sellel on strateegiline tähtsus, aga kaugemale ma tõesti ei jõudnud.

Räägime veel strateegilistest valikutest. Kaja Kallas mainis juba üle-eelmise valitsuse koalitsioonileppes kokku lepitud mõtet, et põlevkivist elektritootmisest loobutakse 2030. aastal. Ma saan aru, et kuskil seaduses seda ei ole, aga kunagi varem on koalitsioonileppesse pandud. Kas see sellises sõnastuses jääb koalitsioonileppesse nüüd ka alles?

Ei, ma arvan, et ta sellises sõnastuses ei lähe see otseselt koalitsioonileppesse, kuigi ega ka selle vastu midagi otseselt ei ole. Sotsiaaldemokraatide seisukoht on ka olnud, et selle asemel, et panna mingi kuupäev, kus kõik lõppeb – ka energiajulgeoleku tagamiseks, on meil vaja võimsuse reservi. See võib olla põlevkivi – kui see jaam töötab nädal või kaks talve jooksul, siis see heide on oluliselt tagasihoidlikum, kui täiskoormusel huugama (põlevkivijaamad) panna.

Me võiks läheneda sel viisil, et taastuvenergiavõimsused, mille hind on oluliselt odavam turul, kiiresti turule, ja siis juba turg lükkab välja põlevkivielektri tootmise, et sul ei ole vaja teha kuupäevaga poliitilist otsust, teadmata, milline on meil energeetiline keskkond ja turuhind. Aga anname positiivse signaali taastuvenergiale, läheme sellega kiiresti edasi ja see ülejäänu toimub iseenesest.

Valitsuse vastutus on toetada seda, et üleminek oleks õiglane Ida-Virumaa jaoks. Et need inimesed leiaksid oma oskustele vastava rakenduse ja korraliku sissetuleku. Ja see on see, mille nimel tuleks pingutada, mitte nii palju mõeldes välja kuupäeva põlevkivienergeetika lõpetamiseks.

Aga samas see, et uusi põlevkivikaevandusi ei peaks avama, on sotsiaaldemokraatidele selge, kuid ka selles me nii selgelt kokkuleppele ei jõudnud.

Miks te ei jõudnud selles kokkuleppele? Näiteks VKG, ma tean, nad tahavad avada uue põlevkivikaevanduse 2027. aastal ja muudkui kirjutavad majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile, et üks asi on kooskõlastamata, teine asi venib, aga meil on jube kiire. Kas VKG saab 2027. aastal avada uue põlevkivikaevanduse?

Vaat ei oska sellele küsimusele vastata, aga ma arvan, et nad ei peaks seda avama. Kui me räägime ka keskkonnamõjust, mida põlevkivienergia tootmine põhjustab ja osa sellest on seotud kaevandustega – 90 protsenti Eesti põhjavett kasutatakse põlevkivi kaevandamisega seoses – pluss mõju maastiku muutmisele. Meil on põlevkivikaevandused, mis on avatud, kus põlevkivi jätkub ja me ei näe põlevkivienergeetikale Eesti tulevikus suurt rolli. Et avada uus kaevandus, teha investeering, avaldada negatiivset mõju keskkonnale ja hiljem kulutada raha, et taastada normaalset keskkonda – miks seda siis teha?

Mis me teeme selle teadmisega – ettevõtja ütleb, et nemad tahavad avada uut kaevandust, taotlevad lubasid, majandus ja taristuminister ütleb, et nad ei peaks seda tegema. Mis nüüd edasi?

Tundub jube bürokraatlik vastus, aga nii me jõuamegi kliimaseaduseni. See pole ainus näide – Eestis on väga palju inimesi, kes mõtlevad, kas ehitada maja siia või sinna, selline või teistsugune, sellise energiaklassiga või kas päikesepaneelid panna või mitte, kas ma liitumise saan. Ettevõtted kaaluvad uut tootmisliini, mille energiatarve võib-olla ühel, teisel ja kolmandal variandil väga erinev; investeeringuid oma energiatootmisesse, näiteks koostootmisjaama – aga kas nad biomassi saavad kasutada oma koostootmisjaamas. Neid küsimusi on, ma arvan, tuhandeid ja tuhandeid.

Ja tegelikult, nii nagu õiguskantsler on öelnud, tuleks luua kindlus seaduse tasandil, millistes valdkondades, milliste eesmärkide suunas liigutakse, millise tempoga ja mida see tähendab. Et mis tüüpi otsuseid soodustatakse, mida eelistatakse, mida keelatakse ja seda raami Eestis praegu kahjuks ei ole. Igaüks peab tõenäolisemaks ühte või teist stsenaariumit. Aga lõpuks see tähendab, et me liigume roheleppe eesmärkide täitmise suunas aeglasemalt ja mitte majanduslikult kõige tõhusamal viisil.

Teie poliitiline sisend kliimaseadusesse paljude teiste sisendite juures oleks selline, mis viiks tulemuseni, et VKG uut põlevkivikaevandust avada ei saanud?

Jah, paljude teiste sisendite kõrval oleks selline.

Leppisite kokku, et puidu põletamist Narva kateldes riik ei doteeri. Ühtlasi ütlesite, et energeetiline puidukaubandus Euroopas võiks lõppeda. Mis see on, millega te Graanul Investi ärikraanid kinni keerate?

Kuna meil on Euroopa siseturg, siis Eesti ei saa otsustada lihtsalt, et me piima nüüd ei ekspordi või graanuleid ei ekspordi, see peaks olema Euroopas üldine suund. Nii nagu meil need kliimaeesmärgid on ühised, ei ole mõtet Eestis toota puidust suures koguses elektrit, kui me ei tee seda kohalikus koostootmisjaamas, mis tõesti on efektiivne. See lähenemine, et biomassi kasutatakse ainult kohalike vajaduste katteks efektiivsetes, kaasaegsetes lahendustes – see võiks olla üleeuroopaline. Aga see ühtlasi ütleb, et energeetilist puitu me omavahel ei vea ja sellega kauple ja see oleks hea lahendus nii Eestile kui kõigile teistele liikmesriikidele.

Aga vabal turul ühele kaubale teha Euroopa Liidus ettepanek, et seame kauplemis- või üle piiri vedamise piirangu...

Ei, aga me ütlemegi, et seda tuleb kasutada kohalikeks vajadusteks. See kliima jalajälg on nii suur, kui me räägime kliimaeesmärkide täitmisest ja elurikkuse hoidmisest, ei ole võimalik Euroopat tühjaks raiuda.

Eestil on võimalik ka ise ekspordipiiranguid seada, keeruline, aga riigid ikka aeg-ajalt teevad.

Ja sellepärast oli nii, nagu sa ette lugesid õigesti, et me ei doteeri puidu põletamist Eestis näiteks Narva kateldes. Üle-euroopaliselt on mure ju selles, et doteeritakse, et on odavam kasutada puitu kui näiteks arendada taastuvenergiavõimsusi. Nii et tuleb ka see doteerimine ära lõpetada.