Vene Postindustriaalsete Uuringute Keskuse direktor Vladislav Inozemtsev kirjutas portaalis Riddle.io, et Hiina ja Venemaa suhteid ei tasu ületähtsustada. Nii praegu kui ka tulevikus jätkub kahe riigi vahel tõenäoliselt ebavõrdne majanduslik partnerlus ning episoodiline poliitiline koostöö, kuid seda ei saa pidada liiduks.

Hiina turu tähtsus Venemaa ekspordi jaoks on alates Venemaa täieulatuslikust kallaletungist Ukrainale kasvanud 13,2 protsendi pealt 19,3 protsendini 2022. aasta lõpuks. Tõenäoliselt kasvavad majandussuhted kahe riigi vahel veelgi enam jõudes 23 kuni 25 protsendini. Samal ajal on kasvanud Hiina ettevõtete eksport Venemaale ning hiinlased on nüüdseks sisuliselt monopoliseerinud Vene telefonituru ning loonud hea eelduse domineerimiseks Vene autotööstuses. Samuti tundub Vladislav Inozemtsevile tõenäoline, et 2024. aastast kuni 2027. aastani kasvab hiinlaste seotus ka Vene lennundus- ning raudteesektoriga.

Vladislav Inozemtsev samas rõhutab, et majandussidemete tihenemisest hoolimata ei saa Hiina-Vene suhteid nimetada Venemaa vaatest vasallsuhteks. Kõrvutuseks tõi Inozemtsev Jaapani, mille reservidest 88,9 protsenti moodustavad USA valitsuse võlakirjad, Jaapan maksab 86 protsendi eksportkaupade eest dollarites ning viiendik Jaapani väliskaubandusest on seotud Ameerika Ühendriikidega. Samas ei jää muljet, et Jaapan sõltuks USA-st ning Jaapan oli mitte kauges minevikus USA jaoks tugev majanduslik rivaal.

Ühe riigi majanduse sõltuvust teisest ei ole Vladislav Inozemtsevi sõnul tingitud mitte väliskaubanduse mahust, vaid investeeringutest ja võlasuhetest. Midagi sellist aga Hiina ja Venemaa vahel ei ole. Hiina rahvavabariik investeeris näiteks viimase kümne aasta jooksul üle triljoni dollari n-ö Uue Siiditee projekti. Samal ajal investeeris Hiina Vene majandusse 13 miljardit dollarit.

Kuigi Hiina võib Vladislav Inozemtsevi hinnangul soovi korral tekitada Vene majandusele palju kahju ei suuda Hiina rahvavabariik muuta Venemaa strateegilist kulgu. See tundub ka Hiina liidri Xi Jinpingi hiljutise Moskva visiidi kõige põhilisem tulemus. Hiljuti teatas ka USA president Joe Biden, et kaubandussuhete tihenemine Hiina ja Venemaa vahel ei tähenda veel täieulatuslikku liitu kahe riigi vahel. Inozemtsev rõhutab, et lõpuks on Venemaal ja Hiinal erinev ideoloogia ning erinevad eesmärgid.

Hiina on riigi ja ühiskonnana USA juhitud üleilmsest globaliseerumisest palju kasu saanud ning seetõttu püüab Hiina samaaegselt Vladislav Inozemtsevi hinnangul üleilmseid majandustrende säilitada, kuid teiselt luua ka maailma, mis poleks USA-keskne. Venemaa pole samas riigi ja ühiskonnana globaliseerumisest praktiliselt mingit kasu saanud ning need vähesed, kes said üleilmsest kaubandusest kasu on juba riigist lahkunud. Kuna Vene valitsust ei huvita välismaal toimuv, siis loodab Venemaa nii dollari kui ka Euroopa Liidu kollapsi ning üleüldist majanduslikku autarkiat ning on valmis riigina selleks ise kannatama. Seega pikas plaanis ei ühti Hiina ja Venemaa visioonid tuleviku osas, kuigi nad võivad lühiajaliselt omavahel klappida. Vladislav Inozemtsevi sõnul ei näidanud Xi Jinpingi hiljutine Moskva visiit, et on oodata uut arengutõuget Vene-Hiina suhetes, vaid pigem näitas nende maksimumulatust.

Vladislav Inozemtsev juhtis tähelepanu, et Hiina liider Xi Jinping tõenäoliselt mäletab, kuidas Vene president Vladimir Putin ei hoiatanud Hiinat, et kavatseb Ukrainale ulatusliku kallaletungi teha. Väidetavalt ei saanud Xi Jinping ka Moskvas adekvaatset selgitust, et miks sõjaline kallaletung Ukrainale korraldati. Samal ajal on Venemaa tõenäoliselt pettunud ka Hiinas, kes ei ole soostunud otse Venemaad sõjaliselt abistama. Samuti pole veel kokku lepitud Power of Siberia 2 gaasitoru ehitamist. Lisaks kõigele sellele on Hiina liider korduvalt korranud rahvusvahelise õiguse ja riikide suveräänsuse tähtsust.

Vladislav Inozemtsevi sõnul on lõpuks Hiina Venemaa algatatud sõja suurim kasusaaja ja seda mitte Venemaa üle kontrolli saavutades, vaid jälgides, et mismoodi lääneriigid reageerivad Vene agressioonile. Tõenäoliselt ei ole Inozemtsevi sõnul juhus, et viimase aasta jooksul on Hiina keskpank vähendanud enda valduses olevate USA võlakirjade mahtu 17 protsenti. Teiseks on Pekingil tekkinud võimalus laiendada enda majandustegevust Venemaale kartmata Vene valitsuse reaktsiooni. Kolmandaks saavad Hiina ettevõtted segamatult suurendada oma eksporti Venemaale, olles samal ajal olukorras, mis võimaldab neil dikteerida Venemaale eksporditava hinna.