Eduard Odinets: loosungid ei taga saadikute keeletaset

Eduard Odinets
Eduard Odinets Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Muidugi tuleb olla selle poolt, et kohalike omavalitsuste volikogude liikmed töötaksid kõikjal Eestis eesti keeles. Küsimus on aga selles, kuidas seda saavutada, kirjutab Eduard Odinets.

Eesti poliitikas on alanud valimiseelne keelenõuete kehtestamise võidujooks. Varem startis EKRE, kelle eelnõu üle, mis nõuab kohalike omavalitsuse kandidaatidele kandidaatidelt eesti keele oskust C1 tasemel, debateeriti riigikogus 7. novembril.

Isamaa ei taha kehvem olla ja justiitsminister Lea Danilson-Järg andis teada, et algatab seadusemuudatuse, mille kohaselt peab kandideerija oskama eesti keelt vähemalt tasemel B1, mis on küll madalam aste.

Esmapilgul tundub kõik justkui õige. Muidugi tuleb olla selle poolt, et volikogude liikmed töötaksid kõikjal Eestis eesti keeles. Küsimus on aga selles, kuidas seda saavutada.

Mida näiteks kujutab endast C1, mida mõnikord nimetatakse ka haritud emakeeles kõneleja tasemeks? Kirjeldus ütleb: "C1 tasemel kõneleja mõistab pikki ja keerukaid tekste, tabab varjatud tähendust, oskab end spontaanselt ja ladusalt mõistetavaks teha väljendeid eriti otsimata, oskab kasutada keelt paindlikult ja tulemuslikult."

Saan öelda, et minul on see tase olemas. Käisin eksamil, tegin selle ära ja kogusin 97 punkti sajast võimalikust. Tasub muuseas mõelda, kui palju on neid volikogu liikmeid ja ka riigikogu liikmeid, kelle esimene keel on eesti keel ning kes sel tasemel keelt valdavad. Väidan, et mitte kõik.

Kuidas teha saadiku keeletase kindlaks? Olgu siis C1 või B1 puhul. Siin valitseb suur segadus. Kord pakutakse, et kandidaatidele tuleb teha eelkontroll või järelkontroll või mõlemad, siis tehakse juttu keeleoskustõendi toomisest ja kooli lõputunnistuse üles otsimisest. Linnukese kuhugi panemine, testi või eksami sooritamine ei tähenda aga tegelikkuses ei keeleoskust ega ka saadiku aktiivset osalemist volikogu töös.

Justiitsminister osutas sellele, et "eestikeelse hariduse omandanutele piisab seda kinnitavast dokumendist." Samal ajal on vastavalt keeleseadusele juba pikemat aega kogu Eesti gümnaasiumiharidus eestikeelne. Mida teha Euroopa Liidu kodanikega ning alles gümnaasiumis õppivate noortega, kellel kõigil on õigus kandideerida? Kas keeletaseme nõudmine on proportsionaalne, kas see ei kitsenda kandidaatide põhiseaduslikke õigusi?

Mis juhtub valituks osutunud kohaliku poliitikuga, kui selgub, et ta siiski piisavalt keelt ei oska. Kas temalt võetakse mandaat ära ja kas talle antud hääled tühistatakse? Ja mis saab tema osalusel tehtud volikogu otsustest? Kas valijate asemel hakkab keeleameti inspektor otsustama, kes sobib rahvasaadikuks ja kes mitte?

Küsimusi on kordades rohkem kui vastuseid. Neid pole vist ka ministril. Kahjuks annavad kogu selles arutelus tooni tühipaljad loosungid ja populism.

Ma ei salga kuidagi probleemi olemasolu, mis ilmselt on teravam Ida-Virumaal. Olen olnud 26 aastat Kohtla-Järve linnavolikogu liige ja näinud selle aja jooksul erineva keeleoskusega kolleege, algusaastatel ka täiesti "kurttumme." Nüüdseks on pilt palju parem. Aga Kohtla-Järvel ei ole kunagi peetud istungit muus keeles kui eesti keeles ja seda sõltumata sellest, mitu protsenti saadikutest vajalikul tasemel eesti keelt oskab.

Praegu on selgelt näha, et puudulik eesti keele oskus ei sega volikogu liikmel kohustuste täitmist. Mõnikord on muukeelsed saadikud isegi põhjalikumad. Nad süvenevad, sest nad tõlgivad ja püüavad kõikidest nüanssidest aru saada. Nad teevad väga asjalikke ettepanekuid ja täpsustusi, mis vahel on eestlastest kolleegide omadest elegantsemadki. Asi on töösse suhtumises.

Meenub, kui sain 17-aastase Kohtla-Järve venekeelse poisina ülikooli sisse, oskamata ennast eesti keeles isegi normaalselt tutvustada. Ja ma asusin õppima eesti keeles. Kuid ma hakkasin stipendiumi saama, sest olin üks väheseid, kes päriselt süvenes, kes tõlkis ja õppis ka pähe.

Kohtla-Järve, Narva ja Sillamäe saadikud saavad hakkama. Neid tuleb motiveerida, mitte represseerida, mis aga ei tähenda seda, et nad ei pea eesti keelt valdama. Kahtlemata peavad. Usun, et järgmistes koosseisudes on pilt veelgi ilusam seoses nooremate volikogu liikmete tulekuga.

Selle asemel, et jagada rahvasaadikud eestlasteks ja mitte-eestlasteks ning teha vahet, kas tegu on päris eesti kooliga või Eesti vene kooliga, tuleb mõelda toimivatele lahendustele. Päriselt töötavad kandidaadi personaalne vastutus ja valija hinnang kandidaadi oskustele ja võimetele. Pole vaja minna iga saadiku "tagaajamise" teed, vaid tõhustada kontrolli omavalitsuse, sealhulgas volikogu asjaajamise keele üle. See põhiseaduslik nõue peab olema täidetud.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: