Valitsuse ülesandel teist aastat tegutsev töörühm, kes analüüsib tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalusi Eestis, sai valmis ruumianalüüsi, kus otsiti vastust küsimusele, kas Eestis on piirkondi, kuhu saaks kaaluda tuumajaama rajamist ja radioaktiivsete jäätmete lõppladestamist.

Ruumianalüüsi alltöörühma juht Kaia Sarnet rahandusministeeriumist rääkis pressikonverentsil, et analüüsil ei selgitatud välja, milline on tuumajaama jaoks parim asukoht, vaid see, kas Eestisse on üldse võimalik tuumajaama rajada ning vastus oli, et on küll.

"Detailsed analüüsid tulevad siis, kui riik on teinud otsuse, et me üldse hakkame tuumajaama rajama ja milline on tehnoloogiline valik, sellest sõltub väga palju – kuhu see teha, kui palju on vaja maad, kui suur on sotsiaalmajanduslik mõju," selgitas ta.

Analüüsi koostaja esindaja Triin Lepland ettevõttest Skepast&Puhkim ütles, et alade valik tuumajaama jaoks toimub etapiviisisiliselt. Rahvusvaheliste nõuete eeskujul selgitati välja alad, kuhu jaama kindlasti rajada ei saa. Välistavateks kriteeriumideks olid muu hulgas looduskaitse- ja muinsuskaitsealad, kaugus riigipiirist ja lennujaamast ning oluline oli ka jahutusvee vajadus ja vooluhulk.

"Kui esialgsed piirkonnad selgusid, siis otsustas ruumianalüüsi alltöörühm, et Pakri poolsaar tuleb välja jätta riigikaitselistel kaalutlustel. Sotsiaalmajanduslikest kriteeriumidest lähtuvalt tekiks kõige positiivsem regionaalne efekt nelja piirkonda: Toila, Kunda, Loksa ja Varbla," loetles ta.

Töörühm ei saa aga öelda, milline neist aladest on sobivaim, sest kõigepealt tuleb teha otsus, kas üldse tuumajaam teha, siis valida tehnoloogia ja seejärel analüüsida eri võimalusi.

Ehkki Loksa asub Lahemaa rahvuspargis, siis Leplandi sõnul jääb linn ja pisike osa Kuusalu vallast rahvuspargist välja ning seetõttu on piirkond ka potentsiaalsete tuumajaamapiirkondade hulgas.

"Kui vaatame eri tehnoloogiaid ja maavajadusi, siis seal on võimalus leida seda asukohta," kinnitas ta.

Töörühma koordinaator Reelika Runnel keskkonnaministeeriumist ütles, et Eesti kontekstis räägime ainult väikestest moodulreaktoritest, mille võimsus on üldjuhul kuni 300 megavatti. Need sobituksid hästi siinsesse elektrivõrku ning maailmas on neid arendamisel üle 80 eri tüübi.

"Väide, et väikseid moodulreaktoreid pole kuskil kasutusel, ei vasta päriselt tõele. Neid ei kasutata lääneriikides, küll aga on neid Hiinas ja Venemaal," sõnas ta.

Runneli sõnul olid ruumianalüüsis vaatluse all kuus reaktorit, millest neli olid tänapäevasel reaktoritehnoloogial põhinevad vesijahutusega reaktorid, üks oli gaasijahutusega reaktor ning üks sulasoolareaktor. Oma tehniliselt valmidusastmelt on need eri järgus.

Analüüsiti kaht stsenaariumit: põhistsenaariumiks oli avatud jahutussüsteemiga reaktor, kus jahutusvesi tuleks vahetult veekogust. Alternatiivne stsenaarium käsitles suletud jahutussüsteemiga reaktorit, kuhu juhitaks vett kaugemalt.

Kuna Eestis ei ole varasemat tuumarajatise käitamise kogemust, on ÜRO aatomienergia agentuur soovitanud, et ei tasu valida tehnoloogiat, mida kuskil maailmas veel rajatud ei ole või millega on vähe kogemusi.

"Kindlasti on oluline ka tarnekindlus, et mitte kasutada kütust, millel on maailmas ainult üks tootja," lisas Runnel.

Tuumajaama töörühma lõppraport valmib praeguste plaanide kohaselt selle aasta lõpuks.