Kui Eesti otsutab rajada oma tuumajaama, on vaja tõenäoliselt sarnaselt tuumariikidele ka luua kiirgusohutusamet. Kui enne seda, kui tuumajaam tööd päriselt alustab, võiks ametis töötada paarkümmend spetsialisti, siis lõpuks peaks selle ameti palgal olema umbes 60-80 asjatundjat. Võrdluseks võib vaadata põhjanaabrite poole.

"Tuumaohutuse tagamiseks on meil tuumareaktori regulatsiooni osakonnas veidi üle 100 inimese ja tuumajäätmete osakonnas on umbes 25 töötajat. Kokku umbes 130-140 inimest," ütles Soome kiirguskaitsekeskuse asedirektor Tomi Routamo.

Tõsiasi on see, et esimene reaktor on riigile kõige kulukam nii raha kui ka asjataundjate vajaduse mõttes. Veel keerulisem on küsimus, kui palju valdkonnaspetsialiste on tuumajaamal endal vaja.

"Ettevalmistavas faasis on inimeste arv 50-60 ringi, ehitamise ajal jõuab see paarisaja, 200-300 vahele. Käitlemise faasis on see tõenäoliselt 400 või ka rohkem," selgitas Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse juhataja Siim Espenberg.

Päris täpselt on raske asjatundjate vajadust ette ennustada, sest nii väikese rahvaarvuga tuumariiki kui Eesti maailmas ei olegi. Seega on Eestile mõistliku suurusega reaktoreid maailmas vähe. Kui praegu saaks kogu Eesti peale kokku ühe või kaks klassitäit tuumaenergeetika asjatundjaid, siis tuumaelektrijaama ehitamiseks on sellise tarkusega inimesi vaja kümme klassitäit või isegi rohkem.

Mure on ka selles, kui järelevalveameti ning tuumajaama töötajad on endised pinginaabrid. Kiirgusohutusamet peab olema erapooletu ja nõudlik. See tähendab, et väga väike ei saa asjatundjate kogukond olla. On ka väga oluline, et tuumajaama töötajatel oleks praktiline kogemus, et nad oskaks ootamatuid olukordi lahendada.

"See on väga tähtis, kuidas nad käituvad, kui midagi läheb valesti," sõnas Routamo.

Üldteadmisi tuumaenergeetikast õpetatakse Eestis juba preagu nii Tallinnas kui ka Tartus.

"Kindlasti ülikoolil on kompetentsi vähemalt sissejuhataval tasemel õpetada neid aineid. Ma ise olen aastast 2008 lugenud kahte ainet tuumaenergeetikas, üks on sissejuhatus tuumaenergeetikasse ja teine on lihtsalt tuumaenergeetika, mis oli kuus ainepunkti," rääkis Tartu Ülikooli tehnikateaduse kaasprofessor Alan Tkaczyk.

Kuid selleks, et süvitsi minna ja spetsialiste koolitada, oleks vaja paari õppeaine asemel päris õppekavasid. Just seda kaaluti üle kümne aasta tagasi.

"Oli planeeritud üks semester, mis olid rohkem füüsikalised, ka keemia- ja keskkonnaasepktid. Esimene semester oli Tartus planeeritud, teine, mis puudutab seda jaama ja soojustehnika poolt, oli planeeritud tehnikaülikoolis. Kolmas oli spetsialiseerumise semester – kui tudeng tahtis sellist tehnika poolt, läks ta Tallinna Tehnikaülikooli ja kui teaduse poolt, siis Tartu Ülikooli. Neljas semester oli üldse plaanitud mingis ettevõttes praktika tegemiseks," selgitas Tkaczyk.

Tookord jäi plaan katki. Oli selle põhjuseks Jaapanis toimunud Fukushima õnnetus ja seetõttu ühiskonnas huvi langus või lihtsalt tõsiasi, et riigil ei olnud kindlat plaani tuumaenergiat arendada, on tagantjärele raske kindlalt väita. Kuid viidates endistele plaanidele, ütlevad Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool ka nüüd, et õppekavad on võimalik Eestis luua, kuid mitte ainult Eesti inimestega.

"Kindlasti tuleks ka välismaalt inimesi tuua ja mu enda ettekujutus on, et mingeid inimesi on mõistlik koolitada ka välismaal. Sellist õppekava, mis kestab aastaid, saab teatud tasemel spetsialistide koolitamiseks rakendada, aga on võimalik teatud spetsialistide osas, keda on võib-olla viis või kümme, neid on mõistlik koolitada ka välismaal," rääkis Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk.

Need tipptasemel teadlased on väga kallid, eriti kui värvata inimesi vanadest Euroopa tuumariikidest, kas siis Lääne-Euroopast või Põhjamaadest.

"Me räägiksime siin võib-olla palgarahast 150 000 eurot aastas. Lisaks on sellisel tippspetsialistil ootus investeeringute vahenditeks, mis hõlmavad laborite väljatöötamist, uurimisrühma, doktorantide palkamist. Iseenesest on need investeeringud päris märkimisväärsed kindlasti," tõdes Tallinna Tehnikaülikooli õppeprorektor Hendrik Voll.

Et uutelt õppekavadelt Eesti oma tuumaenergeetikud sirguks, võib aega võtta seitse kuni kümme aastat, ehk isegi kuni 15 aastat, kui neilt oodata mõne tööandja juures praktilist kogemust. Sellist kulukat ning ajamahukat tööd ei taha ülikoolid ette võtta enne, kui Eesti on kindlat otsustanud tuumajaama rajada.

"(Vastasel juhul) me võib-olla koolitame väga kalleid eksperte Lääne-Euroopale, Põhjamaadele või mõnele Ida-Euroopa riigile. Aga kas see on see eesmärk, et me kaotame oma talente?" ütles Voll.

See ei tähenda, et ülikoolid ei tahaks tuumaenergeetika asjatundjaid õpetada. Nii teadlased kui ka õppeprorektorid on ühel arvamusel, et tuumajaama tulekul on Eestis vaja luua oma tuumaenergeetikute koolkond.

"Mina küll täna julgen öelda, et soovime seda teha. Üks on kindlasti maine küsimus, teine on kindlasti teadusliku huvi küsimus ning kolmas kindlasti see, et kui see on riiklik otsus, siis Tartu Ülikool rahvusülikoolina on kohustatud ühiskonna ja riigi ees panustama sellesse nii hästi kui me suudame," sõnas Aune Valk.

Voll lisas, et kindlasti on energeetikas Eestil vaja lahendada mure, et võrreldes põhjanaabritega on elekter kaks või rohkem korda kallim. Kuid kas lahenduseks on kindlasti tuumajaam, seda ei saa teadlased ega ülikoolid öelda.

Spetsialistid, kes suudavad ohutu tuumajaama ehitada ja seda töös hoida, on võimalik leida. Pigem on mure selle suur algne kulu. Kas see kulu võtta kanda ja Eesti tulevik siduda tuumaenergeetikaga, peab ühiskond otsustama ühiselt ning seda iga kümne aasta tagant ümber mõelda mõistlik ei ole.