"Riigieelarvesse laekuvad tulud hakkaksid ületama kulusid tuumaelektrijaama ehitusetapis alates tuumaprogrammi rakendamise kuuendast aastast. Seda eelkõige tänu projekti arendaja suurenevalt personalilt makstavate tööjõumaksude ning ehitustegevusest tingitud piirkondliku majandustegevuse elavdamisest. Tuumaelektrijaama käitamise faasis pärast 11. aastat ületaksid riigi tulud kulusid püsivalt vähemalt 19 miljoni euro võrra," seisab laupäeval avaldatud raportis.

Negatiivse stsenaariumi korral, kus riigieelarvelised kulud oleksid praegustest prognoosidest kaks korda suuremad ning tulud kaks korda väiksemad, ületaksid tulud kulusid vähemalt 5,5 miljoni euro võrra kohe pärast jaama käivitamist.

Riigieelarvelised kulud tuumaprogrammi rakendamiseks hõlmavad regulaatori,
õigusraamistiku ja poliitikakujundamise, tehnilise- ja päästevõimekuse loomise ning pädevuste arendamise kulusid. Tuumaenergia kasutuselevõtu otsusele järgnevatel aastatel kuni tuumaelektrijaamas elektritootmise alguseni (9–11 aastat) ulatuksid riigieelarvelised kogukulud tänastes hindades regulatiivse raamistiku ja haridusprogrammide jaoks kokku kuni 73 miljoni euroni. Lõviosa nendest
kuludest (62 protsenti) moodustavad regulaatori personalikulud, millele järgnevad haridus- ja teadusprogrammide kulud (17 protsenti)

Jaama ehitamine vähendaks regionaalset ebavõrdsust

Tuumajaama sotsiaalmajandusliku mõju analüüsi kohaselt oleks jaama ehitamise mõju kõige positiivsem Tallinnast kaugemal asuvatele kahaneva ja alla keskmise sissetulekuga elanikkonnaga piirkondadele nagu on Varbla, Loksa, Kunda ja Toila piirkonnad, mis on ka hiljuti valminud ruumilise analüüsi kohaselt jaama soovitatavad võimalikud asupaigad.

Samas kasvaks regionaalne ebavõrdsus Eesti erinevate piirkondade vahel veelgi, kui tuumaelektrijaam rajatakse mõnda pealinna regioonis asuvatest potentsiaalsetest piirkondadest.

Analüüsi kohaselt tooks jaama rajamine piirkonda uusi elanikke ning sellega ka maksutulu ja käivet teistele eraettevõtetele, mis loob eeldused täiendavateks investeeringuteks sotsiaalsesse taristusse nagu lasteaiad, koolid, vaba aja veetmise võimalused.

Raportis öeldakse juba tegutsevate tuumajaamade andmetele viidates, et väikse tuumaelektrijaama töötajate arvu võiks jääda vahemikku 75–400 inimest.

Jaam annaks ka soojusenergiat ja vesinikku

Analüüsi koostajad märgivad, et tuumaelektrijaamades nähakse järjest kasvavat potentsiaali vesiniku tootmiseks ja kaugkütte pakkumiseks.

Erinevalt päikese- või tuuleenergiast, mis sõltuvad looduslikest tingimustest, võimaldavad tuumajaamad püsivat ja usaldusväärset vesinikutootmist, muutes protsessi stabiilsemaks ja ennustatavamaks. Tuumajaamades toodetud kõrge temperatuuriga soojus (olemasolevates jaamades üle 300°C, kavandatavates väikestes mooduljaamades (SMR) kuni 950°C) suurendab elektrolüüsi efektiivsust, vähendades vesiniku tootmise kulusid ja muutes selle protsessi potentsiaalselt kuluefektiivsemaks, seisab raportis.

Tuumajaamade teine oluline kasutusala on kaugkütte pakkumine, suunates oma toodetud soojuse ümber kaugküttesüsteemidesse ja varustades seeläbi lähikonna asulaide soojusenergiaga. Selline rakendus aitab maksimeerida elektritootmise protsessis tekkiva soojuse ärakasutamist ning mitte ainult ei vähendaks piirkonnas küttekulusid, vaid ka süsinikdioksiidi heitkoguseid, aidates kaasa kaugküttesektori dekarboniseerimisele.

Tuumajaamade ühendamine kaugküttevõrkudesse on võrreldes traditsiooniliste meetoditega energiatõhusam, kuna see vähendab vajadust kasutada täiendavat kütust soojuse tootmiseks.

Raportis kirjeldatakse ka seda, kuidas jaama rajamine pakuks võimalusi Eesti ehitus- ja tööstusettevõtetele.

Riskid ja väljakutsed

Samas tuuakse raportis välja, et tuumaenergia kasutuselevõtuga kaasnevad mitmed väljakutsed, mida tuleb arvesse võtta ja millega tegelda.

Neist tähtsaim on tuumaelektrijaama ohutus, mis on rahva jaoks üks peamisi muresid. "Kuigi tõsiste tagajärgedega õnnetuste esinemine on äärmiselt ebatõenäoline, tuleb tuumaelektrijaamade ehitamisel ja käitamisel nõuda kõrgeimate ohutusstandardite järgimist ning tagada, et kõik riskid oleksid minimeeritud," öeldakse raporis.

Teisena tuuakse välja jäätmete käitlemine, kuna tuumaenergia tootmisega kaasnevad radioaktiivsed jäätmed, mis vajavad pikaajalist ohutut ladustamist.

"Isegi, kui tekkivate jäätmete hulk on väike, peaks Eesti välja töötama radioaktiivsete jäätmete käitlemise strateegia ja arvestama kasutatud tuumkütuse lõppladustuspaiga rajamisega," seisab raporti kokkuvõttes.

Edasi rõhutatakse, et projektide rahastamise tagamine ja ehituse ajakava järgimine võivad osutuda keeruliseks, kuna tuumaelektrijaama ehitamine nõuab suuri algseid investeeringuid ning pikka ettevalmistusperioodi.

Raportis pööratakse palju tähelepanu ka rahva meelsusele ja poliitilistele riskidele ning nende ennetamisele. "Tuumaelektrijaamade rajamine võib kaasa tuua avaliku vastuseisu, eriti asukohavaliku protsessis. Muutuda võivad poliitilised seisukohad. Oluline on kaasata avalikkust otsustusprotsessi ja tagada piisav teavitamine," tõdetakse dokumendis.

Raporti koostajad viitavad ka tuumajaama pikale tööeale: "Kui tuumaelektrijaam on tööd alustanud, tuleb arvestada sellega võetud pikaajaliste kohustustega, mistõttu pole sellest energialiigist võimalik kiirelt loobuda."

Lõpuks tuuakse raportis esile ka inimressursside arendamise vajadust. Tuumaenergia kasutamiseks on vaja kõrgharidusega spetsialiste ja vastava kvalifikatsiooniga oskustööjõudu, kelle väljaõpe on aeganõudev ning keda tööjõu turul napib. Nii tuumaregulaator kui ka tuumajaama käitaja oleksid tuumaprogrammi rakendamise algusaastatel suuresti sõltuvad teistest riikidest imporditavast tööjõust.

Töörühm soovitab väikest moodulreaktorit

Riiklik tuumaenergia töörühma raporti kohaselt võiks Eesisse rajada aatomielektrijaama, kuna tuumaenergia kasutuselevõtt toetaks Eestis kliimaeesmärkide saavutamist, varustuskindlust ja energiasüsteemi stabiilsust.

Lõpparuande järelduste kohaselt kohaselt sobiks Eestisse väike moodulreaktor (SMR), mille võimsus jääb alla 400 MVA (megavoltamper, 400 MW). Aga kuna esimesed Eestile tinglikult sobivaks peetavad reaktorid alustavad tööd alles käesoleva kümnendi lõpus, tuleb Eestil lõpliku tehnoloogia valikuga oodata ajani, kui esimesed sellised jaamad on tööd alustanud.

Võrreldes suurte tuumaelektrijaamadega, mahuvad väikesed moodulreaktorid suhteliselt väikesele maa-alale. Oma mõõtmetelt võtavad nad enda alla ligikaudu kümnendiku kuni veerandi traditsioonilise tuumajaama poolt vajalikust maa-alast ehk nende pindalavajadus on kümnetes, mitte sadades hektarites.

Võrreldes olemasolevate reaktoritega, on SMR-ide disainid lihtsamad. Ohutuse tagamine tugineb sageli passiivsetele süsteemidele. See tähendab, et sellistel juhtudel pole süsteemide väljalülitamiseks vajalik inimsekkumine ega välised toiteallikad, sest passiivsed süsteemid põhinevad füüsikalistel nähtustel
nagu konvektsioon ja gravitatsioon. Need meetmed aitavad omakorda elimineerida või märkimisväärselt vähendada radioaktiivsete ainete keskkonda sattumise võimalust.

Tehnoloogia valikul on oluline siiski lähtuda kogemustest ja kütuse tarnekindlusest, rõhutatakse raportis.