Kaitsepolitsei pidas märtsis kinni ühendus Koos aktivisti Aivo Petersoni. Teda kahtlustatakse Eesti-vastase suhte loomises. Mida see tähendab?

Karistusseadustik kirjeldab sellega tegevust, kus tekib suhe võõrriigiga, mille eesmärk on toime panna mõni riigivastastest kuritegudest, kas see on vägivallata tegevus põhiseadusliku korra vastu või riigireetmine või muu riigivastane kuritegu.

Ehk kinnipidamiseni jõudmiseks pidi kaitsepolitsei tõendama Aivo Petersoni soovi panna toime mõni Eesti-vastane kuritegu?

Jah, teisiti see ei ole võimalik. Demokraatlikus riigis ei ole võimalik lihtsalt suvalistel põhjustel inimest kinni pidada või vahi alla võtta.

Kui oluline oli see Donetskis ja Mariupolis käimise fakt?

Ma seda fakti eraldi ei rõhutaks. See oli lihtsalt üks osa Petersoni tegevusest. Kindlasti see võib pakkuda avalikkusele keskmisest rohkem huvi, aga ma ei ütleks, et see oli kõige kaalukam osa sellest tegevusest.

Kaitsepolitsei jälgis Petersoni tegevust pikemalt ja kriminaalmenetlus käis juba mõnda aega?

Seda kindlasti. Aga asjaolusid ei saa siin täpsustada.

Andres Raid käis samuti Donetskis ja okupeeritud Mariupolis. Kas kaitsepolitsei on välja uurinud, kuidas tema sinna sai ja mis ta seal tegi?

Ma praegu ei tahaks seda põhjalikumalt kommenteerida. Küllap aeg annab arutust, et mis ja kuidas ja nii edasi.

Aga see pakkus teile huvi?

See on täiesti loomulik, et meile pakuvad huvi inimesed, kes seda piirkonda külastavad. Sinna ei ole ilmvõimatu minna, kuid sinna iga suvalist inimest ka ei lubata. Nii et kindlasti me peame kaaluma neid asjaolusid ja vaatama, mis põhjusel, ja analüüsima seda kõike tervikuna. Aga ma sellele üleliia suurt tähelepanu ei osutaks.

Kas sinna on võimalik saada ilma, et Venemaa näeks, et neile tõuseb sellest kasu?

No ilmselt see on suhteliselt keeruline jah. Et miks nad peaksid sinna lubama sõja ajal inimesi, kes on selgelt Kremli režiimi vastased. Ma ei näe tõesti sellel mingit põhjust.

Mis on kaitsepolitsei parim teadmine, kui palju sõdib Eestist pärit inimesi Ukraina sõjas ühel ja teisel poolel?

Need andmed ei ole ülitäpsed. On ka Eesti päritolu inimesi, kes on siin üles kasvanud, läinud Venemaale elama, omandanud seal Vene kodakondsuse ja siis sinna sõdima läinud. Aga me räägime ikkagi üksikutest inimestest või kümnetest inimestest, mitte sadadest.

Kümnetest mõlemal poolel?

Umbes nii.

Kas vastase luuretegevus meie alal on varasemaga võrreldes intensiivistunud?

Selge see, et sõja ajal vajadus luureinfo järele suureneb. Samas on Eesti Venemaale alati huvi pakkunud. Keskkond on muutunud Vene luurele raskemaks, aga see ei tähenda, et nad jätavad oma tegevuse pooleli.

Nad on hakanud kasutama teisi meetodeid, mis on meile raskesti avastatavad ja me ei pruugi lihtsalt kõike näha ja teada. Aga me teeme oma parima, et Vene luuretegevust siin võimalikult palju pärssida.

Peagi saabub jälle 9. mai. Julgeoleku seisukohalt, kas pronkssõdur peaks jääma sinna, kus ta on? Näiteks Narva tanki äraviimist kaitsepolitsei väga kiitis.

See on natukene teine küsimus. Me ei saa ära unustada, et pronkssõdur on juba korra teisaldatud.

Aga seda endiselt kasutatakse vastase mõjutustegevuseks.

Muidugi. Aga seda tuleb ka vaadata natuke mitmekihilisemalt. Mitte kõik need inimesed, kes lähevad sinna 9. mail, ei ohusta vahetult meie põhiseaduslikku korda. Paljude nende jaoks on see sõjahaud ja sellisena seda ka mälestatakse.

Jah, on inimesi, kes on kasutanud vaenulikku sümboolikat, aga see ei ole pelgalt julgeolekuküsimus. See on pigem küsimus, kuidas seal avalikku korda järgitakse.

Poliitikud ütlevad, et Vene kodanike hääleõiguseta jätmine kohalike omavalitsuste valimistel on julgeolekuküsimus. Kas teie vaatate ka seda julgeolekuküsimusena?

Ma ei taha hakata siin keerutama. Häda on ju selles, et meil kipub ühiskonnas viimasel ajal kõik olema julgeolek. Räägitakse toidujulgeolekust, liiklusjulgeolekust ja energeetikajulgeolekust, et mis iganes on julgeolek. Tuleb alustada sellest, mida keegi selle julgeoleku all silmas peab.

Aga eelkõige on see õiguspoliitiline küsimus. Tihti on seda olukorda võrreldud Lätiga. Aga Läti ei ole ka kunagi andnud võõrriikide kodanikele valimisõigust kohalikel valimistel. Ma arvan, et arutelu on alles ees ja seda kindlasti ei saa kergekäeliselt otsustada.

Aga kaitsepolitsei seisukohalt, mis puudutab julgeolekut ja turvalisust, siis kui me neilt inimestelt selle valimisõiguse ära võtame, siis mismoodi neid kohalike omavalitsuste elu sisustamisel kaasatakse? On olnud ettepanekuid, et sõjaajal peaks võib-olla peatama selle valimisõiguse. Mulle isiklikult paistab, et valimisõiguse peatamine oleks mõistlikum ja proportsionaalsem. Aga ma rõhutan, et need on eelkõige õiguspoliitilised valikud. See ei ole lõpuni kaitsepolitsei hinnata.

Maksu- ja tolliamet on sanktsioonidega seotud impordi- ja ekspordikeeldude rikkumisi tuvastanud umbes 1500. Kaitsepolitsei on alates sõja algusest alustanud ses asjus umbes 45 kriminaalmenetlust. Millest nõnda suur vahe?

Kriminaalmenetlused on raskemad ja tõsisemad. See sõltub kaubaartiklitest, vääringust ja kõigest sellisest. Me püüame keskenduda kahese kasutusega kaupade ekspordi pärssimisele. Ma pean silmas tehnoloogiat, mida on võimalik ära kasutada Vene armee poolt.

Teine asi on see, et meie menetlusressurss on puhtfüüsiliselt piiratud. Me püüame teha nii palju, kui saame. Aga meil ei ole ka mõtet ilmselgelt perspektiivituid asju iga hinna eest menetlema hakata. Siin ei ole küsimus statistikas, vaid tulemustes.

Mida te mõtlete perspektiivitute asjade all?

Kui liiguvad kaubad, mis on võltsitud dokumentide alusel suuantud Venemaale ekspordiks, siis ei pruugi konkreetne autojuht üldse aru saada, mida ta teeb ja kuhu kaup on saadetud. Tema täidab lihtsalt oma autojuhi rolli ja tal pole mingit puutumust ekspordi korraldamisel.

Seal lahendatakse neid asju vähe teisiti. Selle kauba saab konfiskeerida, seda teeb pigem toll ja seal ei pea konkreetse autojuhi suhtes alustama kriminaalmenetlust.

Kui tihe meil see sõel on? Kui suur osa sanktsioonide rikkumisest õnnestub päriselt tuvastada?

Öelda, mis see protsent võiks olla, oleks ilmselgelt spekulatiivne. Aga nii palju olen ma kontekstist aru saanud, et üldjuhul Eestit kõige lihtsamaks piirkonnaks ei peeta. Eelistatakse paljusid teisi piiririike.

Läinud aastal võeti FBI uurimise ajal vahi alla Vadim Konoštšjonok. Enne seda olid Eesti võimud ta mitu korda Narva piiripunktis kinni pidanud. Iga kord proovis ta üle piiri viia snaiperrelvade padruneid. Ometi võeti Konoštšjonok vahi alla alles pärast seda, kui ta ladu läbi otsiti. Miks sai inimene proovida mitu korda Venemaale laskemoona viia?

Siin on menetlustaktikalised küsimused. Küllap seda kohtumenetluse ajal analüüsitakse. Ma arvan, et mul poleks korrektne neid asjaolusid hakata lahkama.

Kriminaalmenetlust alustati ikkagi esimesel korral?

Jah. Aga eks see kohtumenetluses leiab käsitlemist, miks nii. Siin on taktikalised küsimused.

Enne seda, kui Eerik Heldna esitas taotluse pensioni saamiseks, hoiatas kaitsepolitsei teda, et see võib tähendada kuritegu. Kas te olete ka teistele politsei- ja piirivalveametist välja roteeritud inimestele sarnaseid hoiatusi teinud?

Mul on väga ebamugav kommenteerida kogu seda asja. Esiteks see menetlus on alles hiljuti alustatud ja teiseks teie väide, et Eerik Heldnat otseselt hoiatati, ei ole võib-olla väga õige. Ka temaga räägiti sellest, kuid sellel teemal räägiti pikemalt politsei- ja piirivalveameti peadirektori Elmar Vaheriga.

Kaitsepolitsei aastaraamatus hoiatatakse lõimumisprobleemide eest, mis puudutab islamitaustaga inimesi. Mis on see poliitikasoovitus, kas kontrollida paremini, kes Eestisse tulevad või rohkem panustada lõimumisele?

Ma arvan, et vaja on nii ühte kui teist. Probleem on eelkõige selles, et kui täiesti võõrast kultuuriruumist tulevad inimesed hakkavad siin üles ehitama paralleelset ühiskonda, siis kas need inimesed pöörduvad politseisse, kui on koduvägivald, või lahendab seda juhtumit mõni islamivaimulik. Kas nad õpivad keelt ja kohanevad kultuuriga. Kas nad nõuavad endale eritingimusi.

Siin on vaja terviklikku lahendamist ühiskonna poolt. Küsimus ei ole ainult, kas lasta neid siia sisse või mitte lasta, integreeruda või mitte. See on tervikuna ühiskonna suhtumise küsimus, et kui palju selliseid inimesi siia on vaja, kas neid on vaja, kuidas nad omandavad keele, kuidas nad meie komberuumist kinni peavad. Siin ei ole midagi mustvalget.