Enne kui reedel hääletamiseks läheb, saavad mõlema leeri esindajad – nii bareljeefi mahavõtmise pooldajad kui ka vastased – oma seisukohti tutvustada, sõnas kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev.

"Mul pole võimalikelt esinejatelt veel kindlat jah-sõna, seega ma ei saa nende nimesid veel täna öelda," sõnas Aleksejev. "Eeldame ka spontaanseid sõnavõtte, meil on alati olnud vaba mikrofon," lisas ta.

Kas Smuuli bareljeef jääb või läheb, otsustab üldkogul osalevate kirjanike liidu liikmete lihthäälteenamus. Milliseks hääletustulemus kujuneb, ei taha Aleksejev päev varem spekuleerida. "Meelsus muutub kogu aeg," ütles ta. Aleksejev möönis, et liidu liikmete hoiakut mõjutas ka Eesti Ekspressis avaldatud ametlik dokument, mis tõestas Smuuli ja Debora Vaarandi osalemist küüditamisel, kuigi bareljeefi mahavõtmist hakkas osa liidu liikmeid taotlema juba mitu kuud varem.

Kui bareljeef peaks jääma, aga ka vastuseis sellele püsib, siis tuleb selle teemaga edasi tegeleda, sõnas liidu esimees. "Mina ei tea, kuidas teha nii, et kõik rahule jääksid," lisas ta.

Kirjanik Maarja Kangro selgitas, et hääletus Smuuli bareljeefi üle pandi üldkogu päevakorda eestseisuse otsusega. "Põhikirja järgi oleks olnud liikmetel võimalik uus päevakorrapunkt lisada, kui kokku oleks saadud 1/5 liikmeskonna häältest ja selline avaldus oleks laekunud viis päeva pärast üldkogu kutse laialisaatmist, aga vajalikust kvoorumist ei kogunenud pooltki," sõnas Kangro.

"Siiski oli selge, et seda küsimust enam eirata ei saa, liikmetel peab laskma oma suhtumist väljendada ja demokraatlikult otsustada," lisas ta.

Kangrol on keeruline on öelda, milline on liidu valdav meelsus. "Eri poliitiliste vaadetega inimesed võivad olla bareljeefi suhtes samal seisukohal, sama partei valijad hääletada erinevalt," sõnas Kangro.

"Mina jätaksin bareljeefi ajastumärgina alles, olgu see või hoiatuseks, ajaloo nüansseeritumaks esitamiseks. Arvan, et monumentidele tuleb läheneda juhtumipõhiselt, kõikehõlmavaid otsuseid langetada pole mõtet. Küll aga on näha, et Eesti Ekspressis avaldatud dokument Smuuli ja Vaarandi kohta on mõne inimese seisukohta muutnud," lausus Kangro.

Smuulile kui kirjanike liidu pikaaegsele juhile püstitati bareljeef peale tema surma 1971. aastal. Bareljeef kuulub Harju tänav 1 korteriühistule, mille liige on ka MTÜ Eesti Kirjanike Liit. Kui liit peaks otsustama kuju eemaldada, siis tuleb neil alustada sel teemal läbirääkimisi ühistuga.

Olesk: Küüditaja bareljeef tuleb maha võtta

"Küüditamise fakt – nad [Smuul ja Vaarandi] olid kaasas nõukogude aktiivina – on asi, mida mingil juhul ei saa tolereerida," ütles kirjanike liidu liige, kirjandusteadlane Sirje Olesk ERR-ile. "Bareljeef tuleb maha võtta. Põhjus on sama, miks Narva tank tuli ära viia," lisas ta.

"Kirjaniku andekus või loomingu väärtus tuleb hoida [tegudest] lahus. See ei saa olla vabandus," sõnas Olesk. "Me peame kusagile selle joone tõmbama – minu jaoks on see [info Smuuli osalemisest küüditamisel] suur šokk. Kui ma järele mõtlen, siis nad kuulusid sellel ajal nõukogude aktiivi hulka, aga ma imestan, et literaate sinna kaasa tõmmati. Mis me siis saame teha? Kas ütleme, et kahju-kahju, ja elame edasi? Jah, ka nii saab ütleda...," arutles Olesk.

Olesk ütles, et nõukogude ajal ei räägitud Smuuli seostest küüditamisega midagi. "Peeter Olesk [kirjandusteadlane, Sirje Oleski abikaasa - toim.) oli küllaltki informeeritud inimene, ja teadis lapsepõlvest peale nii ühte kui ka teist, aga seda ta kindlasti ei teadnud," sõnas Olesk.

"Ma viitan Jaan Unduski "Stalinismi müstilistele-maagilistele märkidele", mis seletab üsna palju, miks Smuul oli selline, nagu ta oli. Ega temal läksid ka silmad lahti lõpuks, ja ma arvan, et tema elu jäi lühikeseks muuseas ka selle pärast," sõnas Olesk.

Smuul uskus Stalinit

Smuul tegi seda, mida nõukogude võim temalt ootas, tema uskus isakest Stalinit, tema uskus sotsialismi suurt päikest, leidis Olesk. "See on võimalik. Ta sattus noorena külast, kus ta eriti midagi lugenud ei olnud peale luterliku lauluraamatu, sest ta oli usklikust perest, sõtta. Siis jäi ta Leningradi, siis sattus kirjandusringkondadesse – ja kirjandus oli siis ikka väga palju tähtsam kui praegu," selgitas Olesk.

"Smuul siiralt uskus [stalinismi], isegi Vaarandi vist uskus, kuigi ta oli ülikoolis käinud inimene. See, et Vaarandi ei maininud hiljem oma osa küüditamises, sai ta aru, et see oli suur viga," ütles Olesk.

Teisipäeval kirjutas Eesti Ekspress, et kahtlused, et kirjanik Juhan Smuul ei kirjutanud üksnes ülistuslaule Stalinile, vaid võttis osa küüditamisest, on leidnud tõestust rahvusarhiivis säilinud dokumendi näol.

Nimelt on rahvusarhiivis säilinud Kõue vallas küüditamise ohvritelt konfiskeeritud vara nimestikud (LVMA.3HA, n 1, s 377), neist ühel, 25. märtsil koostatud nimestikul seisab, et komisjon, kuhu kuulusid Debora Vaarandi ja Juhan Smuul, "kirjutas üles vara, mis kuulub Saadi, Elmar Jaani p. ja mis asub Harjumaa maakond, Kõue vald, Ardu külanõukogu, Jõepere talus", viitas ajaleht. Nimestikus on elumaja, hooned ja muu vara, akti lõpus on Smuuli ja Vaarandi allkirjad.

Memento 5. raamatus on ära toodud ka Jõepere talust küüditatute andmed. Selle järgi oli peremees Elmar Saadi arreteeritud juba 20. jaanuaril 1949 ja saadetud vangilaagrisse. Talust küüditati ära Elmar Saadi abikaasa Veera Saadi-Latitskaja, nende alles 1948. aastal sündinud tütar Helli ja Elmar Saadi vanaema, kes asumisel suri.