The Economist kirjutas, et aasta peale Venemaa täieulatusliku sõjategevuse algust ning lääneriikide sanktsioone hindas Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), et Vene majandus kasvab sel aastal 0,7 protsenti ehk majanduskasv tuleb umbes samal tasemel kui Prantsusmaal. Samal ajal prognoositakse Briti ja Saksa majanduse kahanemist.

Lehe hinnangul pole küsimus selles, kas Venemaa suudab pikalt sõdida, kuna see suutlikkus on selge. Sellest olulisem on küsimus, kas Venemaa suudab praegusest veel intensiivsemalt sõdida ning see tundub The Economisti hinnangul pea võimatu.

Vene majandus töötab sanktsioonidest hoolimata edasi

Andmeanalüütika ettevõtte World-Check hinnangul on lääneriigid pannud sanktsioonide alla 2215 isikut, kel on sidemeid Vene valitsusega ja kes ei saa seetõttu kõikidesse või osasse lääneriikidesse reisida. Kuigi osa rikkaid Vene oligarhe on kurtnud oma staatuse kaotuse üle ning ka mõned neist on riigist lahkunud, ei ole enamiku oligarhide elukvaliteet langenud. Välisriikide valitsused on külmutanud ligikaudu 100 miljardi dollari väärtuses Vene eraisikute varasid, mis on umbes neljandik 400 miljardist, mis on venelaste poolt välismaale hoiuks pandud.

The Economist tõi esile, et kuigi paljud Vene pangad lõigati lääneriikide SWIFT-i pangainfosüsteemist välja, siis jäi sinna ikkagi Vene Gazprombank, mis haldab Vene nafta ja gaasi müügi eest tehtud makseid. Lisaks sellele on Vene pangad SWIFT-i pangainfosüsteemi asemel hakanud üha enam kasutama Hiina CIPS-i süsteemi, mille kasutamise määr on alates eelmise aasta veebruari invasioonist tõusnud 50 protsenti. Detsembris maksti 16 protsendi Vene ekspordi eest Hiina jüaanides. Peale selle kasutatakse läbi raskuste rahvusvaheliste tehingute tarbeks kohati India ruupiaid ja Araabia Ühendemiraatide dirhameid.

Kiievi majanduskool hindas, et ligikaudu 3000 globaalse haardeulatusega ettevõttest, kes on Vene turul tegutsenud, on ligikaudu pooled oma kohalolu Venemaal vähendanud. Samuti vähenes eelmine aasta välismaiste otseinvesteeringute maht Venemaale neljandiku võrra. Sellest hoolimata impordib Venemaa pea samas mahus kaupu kui enne invasiooni ning lääneriikide asemel kaupleb Venemaa üha enam Hiinaga. Lisaks sellele on kasvanud "paralleelimpordi" maht, mis on läbi kolmandate riikide ebaseaduslikult Venemaale tarnitud kaup.

Näiteks 2022. aastal kahekordistus Euroopa Liidu eksport Armeeniasse ning Serbia eksportis 2022. aastal mobiiltelefone 37 miljoni dollari eest, kui vaid 2021. aastal oli see summa 8518 dollarit. Samuti eksportis Kasahstan eelmisel aastal Venemaale 100 000 pesumasinat. Veel 2021. aastal ei eksportinud Kasahstan Venemaale ühtegi pesumasinat.

Sanktsioonid muudavad elu Venemaal kallimaks

Hoolimata Vene majandustegevuse jätkumisest on mitmesugused kohandused selle töös hoidmiseks muutnud hinnad kallimaks. Näiteks on Vene majanduslikule keskmele Brüssel lähem kui Peking ning pikem transpordivahemaa Hiinaga tähendab kõrgemaid hindu.

Samas hindas Vene turu-uuringute ettevõte Romir, et kahe kolmandiku venelaste arvates on saadaoleva kauba kvaliteet langemas. Lisaks ei ole paljusid kriitilisi komponente võimalik Venemaale piisavas koguses tarnida. Näiteks kannatavad seetõttu nii Vene auto- kui ka farmaatsiatööstus. Venemaal toodeti jaanuaris-veebruaris võrrelduna aastataguse perioodiga 70 protsenti vähem autosid. Lisaks sellele on Venemaal kasvanud Hiina automargi Haval müük, mis on viimase aasta igal kuul kasvanud 331 protsenti.

The Economist tõi ka esile, et kuidagimoodi suudavad Vene häkkerid leida üles ka vajalikud tarkvarauuendused Vene tsiviillennunduse töös hoidmiseks. Venemaal ei ole tsiviillennuõnnetuste arv alates invasioonist märgatavalt tõusnud.

Venemaa suudab enda sõja eest veel maksta

Kuigi paljud Vene riigi varad lääneriikides on külmutatud, on Vene välisvaluutafondis alles veel 150 miljardi dollari jagu varasid, mis on umbes 10 protsenti Vene SKP-st. Venemaa kasutas eelmine aasta sellest fondist 30 miljardit ära. Samuti on Venemaal võimalik suurendada riigivõlga. Lisaks sellele võib Vene valitsus kehtestada riiklikele energiaettevõtetele erakorralise maksu, kuna nad teenisid eelmisel aastal kõrge nafta ja gaasi hinna eest palju raha. Samuti suudavad Vene finantsasutused katta 10 triljoni rubla suuruseid defitsiite veel järgmised 25 aastat ning Vene valitsus võib seda ressurssi mingil moel kasutada.

Kõikide nende lähenemistega on omad probleemid. Näiteks ei ole kõik Vene välisvaluutafondi varad likviidsed ehk neid ei saa kiirelt kasutusele võtta. Samuti üsna palju oleneb Hiina toetusest ja Pärsia lahe riikide valmidusest Venemaaga kaubelda.

Briti mõttekoja RUSI Vene majanduse eksport Richard Connolly ütles selgelt, et Vene valitsus saab alati end rahastada, võttes suurettevõtetelt raha. Seega ei ole rahapuudus Vene sõjapidamise mõttes oluline piirang. The Economisti hinnangul kulutab Venemaa sõjale Ukrainas ligikaudu viis triljonit rubla aastas ehk kolm protsenti SKP-st, mis on vähem kui Ameerika Ühendriigid kulutasid Korea sõja ajal. Sellest hoolimata ei suuda Venemaa siiski enda relvastust uuendada kaotuste korvamiseks ning allikate sõnul tahab Vene armee tehastelt 10 korda rohkem tehnikat, kui nood suudavad toota.

The Economist hindas, et kuigi Vene valitsus on suutnud majanduse sõja ja sanktsioonide kõige halvemate mõjude eest isoleerida, ei ole majandus üles ehitatud viisil, mis võimaldaks Venemaal võita.