Meie "esimene rikkus on tervis", märkis Ralph Waldo Emerson 1860. aastal. Seega, mida inimene riigilt ootab, on kindlustunne, et kui ta haigestub või kui vajavad arstiabi ta lapsed, on vajalik abi kättesaadav. Riik peab väärtustama oma inimeste tervist samavõrra ning teadvustama selleks vajalikke tervishoiukulutusi kui investeeringut riigi tootlikkuse ja sissetulekute kasvu ning vaesuse vähendamisse.

Arvestades, et vanemaealiste osatähtsus ühiskonnas kasvab ja tööealiste arv pikas vaates kahaneb, saab järjest enam oluliseks, et inimeste tervis võimaldaks neil aktiivset osalemist tööelus. Loomulikult peab ka inimene ise oma tervist väärtustama ja käituma teadlikult nii, et tervis püsiks hea. Riigi ja inimeste ühisest pingutustest sõltub, kas meie "esimene rikkus" on hästi kindlustatud.

Riigi seisukohalt on ülioluline, et pingelise eelarve korral valitaks tervishoiu rahastamiseks hoolega kaalutud lahendused, mis ei sea ohtu tervishoiusüsteemi tõhusust, tagavad rahvastikule tervikuna ravi õigeaegse kättesaadavuse ning hoiavad ära inimeste vaesumise tervishoiukulutuste tõttu.

Tõhusad on need süsteemid, mis tagavad tervishoiuteenuste õigeaegse kättesaadavuse ja kvaliteedi, kuid hoiavad ka süsteemi halduskulud optimaalsed, ohjeldavad ülepakkumist ja mittevajalikke kulutusi, näiteks väldivad sobimatut ravi, tarbetuid visiite, meditsiinilisi vigu ning seadmete, uuringute ja protseduuride ülekasutamist.

Eriti tõhusad on need tervishoiusüsteemid, mis suudavad lisaks ennetada tervisekahju ja katta kogu elanikkonna ravikindlustusega ning on suunatud parema tervisekäitumise edendamisele ja tervishoiuteenuste arengule. Seega on tõhus tervishoiusüsteem üpris keeruline väljakutse ja eeldab kõigi sidusrühmade koostööd ja terviklikku lähenemist.

Tõesti, meil on põhjust muret tunda ja vaja lisarahastuseks lahendusi otsida, sest muutuvate töövormide ja tööealise elanikkonna vähenemise tõttu ei piisa enam sotsiaalmaksust olemasoleva süsteemi samal tasemele üleval hoidmiseks, rääkimata arendusvajaduste katmisest.

Lisaks vajavad lahendamist mitmed mured: ravikindlustuse katkendlikkuse või puudumise tõttu on ca 14 protsendil elanikkonnast ebavõrdne ligipääs (õigeaegsele) ravile, leibkondadel kõrge omaosaluskoormus tervishoiukulutustele (Eestis 22 protsenti vs WHO soovituslik 15 protsenti) ja osal erialadel pikemad ravijärjekorrad.

Viimasel ajal ühe lahendusena pakutud eraravikindlustus või tervisekontod ei ole selleks õiged valikud. Pikas vaates on need pigem vastupidise mõjuga, süsteemi ebatõhusust ja rahvastiku tervise ebavõrdsust suurendavad.

Maailma Terviseorganisatsioon avaldas 2020. aastal erinevate riikide näidetel põhjaliku eraravikindlustuse uurimuse, milles otsiti vastuseid küsimusele, kas eraravikindlustus suudab täita lünki riiklikult rahastatavas kindlustuskaitses, st parandada juurdepääsu tervishoiuteenustele ja pakkuda lahendust tervishoiurahatuse probleemile.

Uuringu tulemusel järeldati, et enamikus maailma riikides annab eratervisekindlustus vaid väikese panuse tervishoiule tehtavates kulutustes, kuid negatiivne mõju tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkusele on seejuures ebaproportsionaalselt suur.

Uuringust selgub, et eraravikindlustus toob süsteemi ebatõhusust, riskide segmenteerumist ja ebavõrdsust. Riskivalikute tõttu jäävad paljud inimesed kindlustuseta, samuti ei pruugi paljudel olla konkreetse seisundi tõttu või konkreetset tüüpi ravi kindlustusega kaetud jne. Halveneb tervishoiule juurdepääsu õigluse põhimõte, mis põhineb pigem vajadusel kui maksevõimel ja mõjutatud saab süsteemi tõhusus, sest hinnad kasvavad ja kvaliteet kannatab.

Tervisekontode süsteemi, mille puhul liiguks raviraha inimesega kaasas, plusse ja miinuseid on ka varem uuritud ning peamiselt on leitud vaid miinuseid. Selline süsteem vähendaks samuti solidaarsust ja suurendaks ebavõrdsust. Üksikisiku seisukohast võib kontole kogutud raha kasutamine riskide esinemisel – näiteks pikaajalise töötuse või ka kasvõi üheainsa kulukama, haruldasema, pikaajalisemat ravi nõudva haiguse juhtumi puhul – inimese kiiresti pankrotti ajada.

Süsteemide võrdluses on solidaarne ravikindlustussüsteem tervikuna kõige lähem sellele, mis suudab tervishoiusüsteemi tõhususe väljakutset lahendada, maandades seejuures ka inimese tervisest tulenevaid finantsriske. Seetõttu tuleb leida lahendused, mis tugevdavad olemasolevat solidaarsel põhimõttel töötavat tervisesüsteemi ja võimaldavad tervishoiusüsteemi tõhusust veelgi tõsta.