Kadri Mägi-Lehtsi: vaid lisaraha otsimisega tervishoiu muresid ei lahenda

Tervishoius tuleb käivitada süsteemsed muutused ja tegema ära hädavajalikud reformid, sest vastasel juhul rahaprobleemid üksnes süvenevad, kuna Eesti elanikkond vananeb ja makse maksev tööealine elanikkond väheneb, kirjutab Kadri Mägi-Lehtsi.
Kuigi Eesti inimesed on tervise hoidmises viimase paarikümne aastaga tublisti Euroopale järgi võtnud, siis arenguruumi on endiselt. Jääme oma 58 keskmise tervena elatud aastaga kümnendiku võrra EL-i keskmisele alla. Aga just see – tervena elatud aastate kasvatamine – peaks olema vananevas ja suure tööjõupuudusega ühiskonnas eesmärk. Nii saab inimene oma igapäevaste tegemiste ja töötamisega hakkama ning see omakorda tähendab nii majanduskasvu kui ka väiksemat koormust sotsiaalsüsteemile.
Tervishoius tähendab see rahastamisaluste ümber hindamist. Praegu lähtub see nõudlusest, katmata ravivajadusest, ravijärjekordade pikkusest jne. Tervisekassast rahastatavad teenuseosutajad konkureerivad omavahel raha, tervisekassaga sõlmitud lepingumahu pärast. Tervisega seonduv nõudlus on aga nagu üheksa peaga lohe. Hea näide on USA, kus tervishoidu mineva raha hulk on maailmas üks suuremaid, kuid inimeste tervisetulemid on nirud.
Sellest saavad ideoloogilist-demagoogilist tuge ka solidaarset tervisekindlust toetavad mõtted. Solidaarsusprintsiibi abil, kus kõik abivajavad saavad teenust, sõltumata enda panusest nii tervise hoidmisse kui ka tervisekassa ülalpidamisse, ei ole võimalik tervena elatud eluaastaid pikendada. Väidan seda, sest meil puuduvad tervise taastamise alased kvaliteedimõõdikud. Me ei saa hinnata, kuivõrd kiiresti naaseb haigestunu tööle või kuivõrd väheneb hooldus või abivajadus uute tehnoloogiate kasutusele võtul. Haiglate rahastusloogika ei sunni ka tervisega seotud kvaliteedimõõdikuid välja töötama, veel vähem kasutusele võtma.
Tervisekassa protsessipõhistelt mõõdikutelt patsiendiga seotud näitajatele üle viimiseks on vaja terviseandmeid. Senine e-Tervise süsteem ei võimalda tervisetulemi põhist andmete analüüsi, kuid just andmetel põhinevad otsused, eriti rahastamisel, aitavad luua rohkem tervist sama raha eest ja vähendada põhjendamatuid kulusid, OECD hinnangul lausa 20–40 protsenti. Kui me ei mõõda tervisega seotud tulemeid, on raha juurde toomine tervishoidu nagu vee kandmine sõelaga.
Maailmapanga tervisenõuniku Toomas Paluga saab vaid nõustuda, et tervishoiu keerukate probleemide lahendamiseks puudub hõbekuul. Olulise kitsaskohana rõhutab ta, et Eestis on kroonilised, ambulatoorselt mõjutatavad haigused nagu näiteks diabeet, kõrgvererõhutõbi või hingamisteede haigused tööealise elanikkonna hulgas halvasti juhitud.
Taoliste haigustega inimesed ei peaks jõudma haiglatesse ja haiguste ärahoidmise ehk ennetuse kõrval on tervishoiu rahapaigutuse mõttes oluline sekundaarne preventsioon – inimeste kroonilised haigused hoitaks kontrolli all.
Tööealiste inimeste terviseprobleemid peaksid lahenduse leidma esmatasandil. Paraku näeme tööandjatena, et perearstiabi ja töötervishoiu vahel laiutab kuristik. Kohustusliku tervisekontrolli käigus leitud ja tööga mitteseotud terviseriskid jäävad enamasti töötajate endi teada ning jõuavad perearstini vaid inimese enda tahtel.
Töötervishoiu ja perearstinduse lõimimine oleks mitmekordselt kasulik, sest inimese terviseriskid oleksid paremini juhitud ja seeläbi hoitaks kokku tervisekassa raha, rääkimata, sellest, et pikenevad tervena elatud eluaastad. Töötervishoid kui esmatasandi arstiabi integreeritud süsteem toimib hästi näiteks Soomes ja võimaldab tervishoiutöötajate nappi ressurssi paremini kasutada ning samal ajal elanikkonna tervist ennetuse tõttu paremini hoida.
Tulles tagasi tervishoiu rahastamise üldiste printsiipide juurde, siis on poliitikutelt kuulda tõrget eratervishoiu kaasamise osas. On arusaamatu, miks me soovime Eestis viimaste seas olla. Palu sõnul Euroopas on lisaks Eesti veel kolm riiki, kus eraravikindlustus puudub, Bulgaaria, Tšehhi ja Slovakkia. Väärib arutamist, mida ja kui palju erakindlustus katab, kuid tugineda tõrjumisel üksnes väitele, et erasektor võtab ära tööjõu, on nagu Andrese ja Pearu kraaviehitus: vaeva ja närvi kulub mõlemal, kuid eesmärki ei saavuta kumbki.
Lisaks peaks hiljutine koroonapandeemia olema läbitud proovikivi, kus erasektor oli ühiskonna tervise hoidmisel väärt partner näiteks masstestimistel kui vaktsineerimisel. Unustada ei tohi ka valdavalt erakapitalil tuginevat töötervishoidu.
Palu märgib ka, et "kehv tervis on Eestis juba tööealistel, mistõttu oleks paslik arutada, mida tööandjad saaksid lisaks sotsiaalmaksu maksmisele töötajate tervise heaks veel teha ja mis neid kõige paremini selleks motiveerib." Siin on küll väga madalal rippuvad viljad võimalik ära noppida. Tööandjad on juba hääled kähedaks rääkinud vajadusest tõsta tööandja tervisekulude tulumaksuvaba määra ja laiendada teenuste valikut näiteks hambaravi, taastusravi, vaimse tervise abini ka kliinilise psühholoogi kvalifikatsioon väliselt jne.
Praegune 400-eurone maksuvaba tervisekulu aastas on sportimise hüvitamise poole kaldu, kuid kõik töötajad ei soovi ega vaja seda, samal ajal sooviksid nad oma tervise hoidmiseks muid teenuseid kasutada. Kõikide valitsuspartnerite programmides oli see reform sees, tehke see nüüd ometi ära. See samm suurendab tervishoiu rahastamist maksukoormust tõstmata või maksubaasi laiendamata.
Tööandjad loodavad, et koalitsioon teeb tervishoiu rahastamise laiendamisega koos ära ka hädavajalikud muutused tervishoiusüsteemis sees. Need ei pruugi olla mugavad ja tõenäoliselt leiavad vastupanu ka valdkonnas sees, kuid seda enam on see märk nende vajadusest. Vananeva, kuid terve ühiskonna eeldus on era- ja avaliku sektori koostöö, seda eriti tervishoius, mille keskmeks peaks olema abivajav inimene.
Toimetaja: Kaupo Meiel