X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Enn Veskimägi: on kuritegu koolitada maksumaksja raha eest haldusjuhte

Foto: Anneli Milistver/ERR

Mööblitööstur Enn Veskimägi hinnangul on Eestis tohutu puudus inseneridest ja reaalainete õpetajatest. Haridus on devalveerunud ning üheks lahenduseks on osaliselt tasuline kõrgharidus, ütles Veskimägi Vikerraadio "Reedeses intervjuus".

Te müüsite eelmisel nädalal maha oma elutöö – mööblitööstuse Standard. Ainult üks aasta jäi 30-st puudu – paras aega tagasi vaadata. Kuidas te mööblitööstusesse ja Standardisse jõudsite?

Kui ma veel Tallinna 20. Keskkoolis (praegune Tallinna Ühisgümnaasium - toim.) õppisin, oli meie kooli kõrval vineerimööbli kombinaat. Meil oli neljapäeviti tootmisõpetus: poisid käisid praktikal mööblivabrikus, tüdrukud Kalevi kommivabrikus. Koolis olid tunnid, aga pärastlõunal olime tööstuses, kus oli suur õppeklass ja kus me pidime pinginaabriga valmistama ühe lihtsa kahe sahtliga kirjutuslaua – see oli nagu kursusetöö tänapäeva mõistes.

Mina ja mu pinginaaber olime hästi spordilembelised ja läksime talvel pigem trenni ning kui kevadel tuli hakata lauda arvestusena esitama, ei olnud meil midagi ette näidata. Käisime kõvasti mangumas, kolmandal korral õnnestus kolm kätte saada. Paradoks on see, et ainsana sellest lennust läks mu pinginaaber vineerimööbli kombinaati tööle ja hiljem, pärast taasiseseisvumist lõi oma firma, mis töötab tänaseni. Selle firma nimi on Disekt ja täna juhib seda tema poeg.

Jäi teilegi sealt pisik sisse?

Kui lihtsalt öelda, siis seda, mis kooli ajal jäi tegemata, tuli teha ülejäänud elu.

Et olete nullist sajani ehk käed külge ja juhini välja proovinud eri ameteid?

No mitte väga palju erinevaid, aga siiski jah.

Teate, kuidas üks mööblitükk oma käte vahel valmib?

Ikka tean.

Millised olid Standardi kõige turbulentsemad või veidramad ajad? Olete ju näinud kõike alates taasiseseisvumisest.

Kõige turbulentsemad ajad on olnud kriisid: 1998 ja 2008.
See finantskriis, mis 2008 Ameerikas algas, jõudis Eestisse 2009 ja mööblitööstusse lõi ta otseselt sisse alles 2010, sest kõik objektid, mida ehitati, tehti ikkagi lõpuni.

Kui arhitektidel lõppes 2009 töö ja ehitajatel 2010, siis ei olnud meil enam midagi sisustada. Olime avalikus sektoris nii-öelda projektipõhiselt büroomööblil, hiljem hakkasime tegema hotelle ja sisustama kruiisilaevu.

Kuidas te toona nendest kriisidest välja ronisite?

Esimene kriis oli neli või viis aastat pärast erastamist – see oli aeg, mil me olime alles iseseisvunud, meil oli juba oma raha. Aga see üleminek oli ju keeruline kõigile: raha oli vähe ja mööbel oli viimane asi, mida hakati ostma.

Ega eksportidagi lihtne olnud, me polnud tuntud ja meil polnud ka toodet, mida pakkuda. Eks me üritasime luua mingisuguseid kontakte Soomega. Ühtteist ka õnnestus, aga need olid kõik niisugused allhanke teemad ja siis hakkasime pühenduma tootearendusele – looma oma toodet, millega on võimalik minna välisturgudele.

Mõneti on ka praegu käimas järjekordne kriis. Eelmisel aastal tegi puidu hind peadpööritava tõusu, elekter ja gaas samuti. Raiemahte vähendatakse ning palgaootus ja palgakasv rühivad turul üha ülespoole.
Kas Eestis üldse tasub enam mööblit toota?

Ei, ma seda küll ei taha öelda, et ei tasu. Kõiki asju tasub. Täna on hea küsimus see, milline on turu nõudlus. Ma näen täna ikkagi seda, et kõige kriitilisemad ajad on ümber.

Energiahinnad on alla tulnud ja komponentide, mida me kokku ostame, nendegi hinnad on mõistlikumaks muutunud. Mitte küll sinna, kus nad olid 2019, aga ikkagi natukene allapoole. Ka tarnetähtajad on lühemaks läinud. Covidi ajal läks ikka väga käest ära see asi, siis ei saanud suhelda ja riigipiirid olid kinni – hästi keeruline aeg oli.

Covidile tuli otsa majanduskriis ja nii me olemegi läinud sujuvalt ühest kriisist teise, aga ma arvan, et kõik taastub mingil hetkel. Eks hinnad tõusevad.
Täna tuleb vaadata, kui soodsalt on sul võimalik toota.

Aga puidusektori kõige kriitilisem aeg oli võib-olla siis, kui hakati puitu ahju ajama. Sellest samast materjalist või fraktsioonist, mis metsast järele jäi, sellest hakati tegema nii graanuleid kui ka tootma elektrit, ja oli ju vaja ka mööblit teha.

Meie põhitarnija oli Repo Vabrikud, mis oli tootnud 50 aastat Eesti mööblitööstusele plaati. Temal läks kõigepealt väga kriitiliseks, sest materjali tuli sisuliselt osta oksjonilt ja kuna materjali kättesaadavus oli hästi kriitiline, siis Repo plaaditehas töötas sisuliselt ühes vahetuses, mis jättis neile sügava jälje.
Eks kogu see protsess, see otsustamine, kas peatada või panna kinni mingiks ajaks – seda ei tulnud omanike poolt – ja lõppes kahjuks pankrotiga.

Tüüpiline on see, et kui me siit plaati ei saa, siis me ostame selle välismaalt ning hakkab mängima tarne- või transpordihind. Kui me toome Saksamaalt plaadi, valmistame toote siin ja viime selle Saksamaale tagasi, siis me ei konkureeri ainuüksi transpordihinnaga.

Standardile oli mullune aasta samuti raske, pidite järjest koondama, kuni selle aasta algul koondasite viimased töötajad. Nüüd leidsite ostja.
Kas usute, et uus omanik suudab Standardi kriisist välja tuua ja Standard elab ja õitseb edasi?

Jah, ma kindlasti usun seda! Eks me aitame nõu ja jõuga ise kaasa sellele. Minu jaoks on Standard kui kaubamärk Eestis väga tuntud ja ma hoidsin mõttes pöialt, et tuleks see ostja Eestist. Kui ta oleks müüdud Soome, Rootsi või kuhugi mujale, meil olid ka prantslastega läbirääkimised, siis sisuliselt see kaubamärk kaoks. See mure oli mul kogu aeg. Aga õnnestus – kaubamärk jääb ja Standardi mööblit nõutakse ka täna.

Juba peame pidevalt andma tähtaegu, millal me uuesti nii-öelda käivitame, kuigi me täna veel mingisuguseid tooteid müüme ja meil on ka kehtivaid lepinguid –siis tegelikult peatasime oma tootmise napilt pooleks aastaks.

Aga see oli ainuke variant, et ellu jääda, sest tol hetkel, eelmise aasta lõpus, isegi eelmise aasta keskel ei konkureerinud me enam hinnaga Lääne turul. Vaatamata sellele, et meil olid pikaajalised lepingud, käis väga suur kauplemine hinna üle.

Eelmise aasta algul, kui olid veel piirangud, ei saanud ju klientidega näost näkku kohtuda ja pidime energiahindadest rääkides end veebis tõestama. Mäletan Soomes kruiisilaeva läbirääkimistel panime võrdluseks tundide kaupa välja kahe päeva ööpäevaringsed elektrihinnad Eestis ja Soomes – kõige madalam vahe oli kuuekordne, kohati kümnekordne. Ja kui me sedasi mustvalgel klientidele näitasime, et niisugune on tegelik olukord, siis me saavutasime ka kokkuleppe.

Enn Veskimägi. Autor/allikas: Merilin Pärli/ERR

Aga mis see argument üldse veel on, et Eestis mööblit toota ja osta?

Mööblit on Eestis toodetud vähemalt sada aastat. Meil on väga palju häid ettevõtteid väga heade toodetega ja neid ikka müüakse nii sees kui väljas.

Küsimus on selles majanduskriisi hetkes, kus paljud ettevõtted olid sunnitud lühendatud töönädalaga töötama. Olen ise ka mööbliliitu mingil moel täna juhtimas täna ja tean seda kontingenti – me kohtume kord kuus. On ettevõtteid, kes töötavad veel tänagi neljapäevase töönädalaga. Aga see taandub vaikselt ja ma siiski loodan, et et välisturult on juba päringuid. See võtab aega, aga see kindlasti taastub.

Nii lihtne on ju tellida IKEA-st: panna ise kokku, saab odavalt kätte. Kui palju on IKEA konkurentsi situatsiooni muutnud?

Vaadake, IKEA on jaemüüja. Kui me räägime Standardist, siis Standard ei müü jaeturule midagi – me oleme projektipõhine ettevõte ja seda, mida meie toodame, IKEA kaubamajas ei müüda.

Selles mõttes ei ole ta teid mõjutanud?

Meid ei ole mõjutanud. Küll aga on ta kindlasti mõjutanud väiketootjaid, kes toodavadki jaeturule. Meil on palju väiksemaid ettevõtteid, kes teevad tegelikult eritellimusi. Aga nendel, kes on puhtalt jaeturutootjad võib olla täna keerulisem.

Ka Standrad on omal ajal IKEA-le allhanget teinud.

Standard tootis IKEA-le kuskil kaheksakümnendatel – nii Kose kui ka Marja tootmisüksus tootis neile väga suurtes kogustes.

Nii palju kui mina tean sellest, siis pärast seda, kui Standard erastati, oli üks kohtu case – ühel päeval tuli Eesti valitsuselt kiri, et Standard on IKEA-le võlgu. Me käisime Stockholmi arbitraažikohtus vaidlemas ja tõestamas, et Standard ei ole IKEA-le võlgu. Standardil ei olnud IKEA-ga otsest lepingut, oli leping Eksportlessiga Moskvas. Meie olime maksnud kõik oma arved ära Eksportlessile, aga Eksportless ei maksnud IKEA-le. Ja Stockholmi arbitraažis me võitsime IKEA-t tema omas kodus.

See pidi eriti magus võit olema.

See oli magus võit!

Käisin 1. mail Kristiine puukoolis istikuid ostmas ja mõtlesin, et see on veel üks väheseid nii-öelda vana kooli aiandeid, mis asub linnas, on ammusest ajast siin tegutsenud. Aga teab, kauaks neidki enam on, sest on ju kõik aiakoolid ja aiaettevõtted kolinud linnapiiri taha.
Ja tööstustega on täpselt sama lugu – Koplis on üks kõrghoone, mis kannab Standardi kirja ja ka Marja tänaval on üks Standardi hoone, kuid neis ei toodeta enam mööblit.
On see paratamatus, et stiilsed kõrghooned linnas tuleb maha jätta ja kolida linnapiiri taha näotutesse-maotutesse, spetsiaalselt tootmishooneteks ehitatud hallidesse?

No sellest on tegelikult olnud ammu juttu, et kesklinn on ehk muudeks arendusteks sobivam.

Mis puudutab Kopli tänava Standardi hoonet, kus on meie kirjad katusel, siis juhtus nii, et kui Standard erastati, siis katus jooksis vihmaga vett läbi ja meil oli vaja teha remont, aga need tähed katusel on betooni valatud.

Oli kaks pakkumist: kas reklaamtähed alla, uus katus peale ja pärast tähed tagasi või katta lihtsalt tähtede vundament üle. Esimene pakkumine oli kaks korda kallim, aga nii ta jäi ja ma arvan, et see reklaam on meile väga heaks ajendiks –tähed on ikkagi maamärk. Paljud inimesed, kes tulid Standardisse, isegi veel mõni aasta tagasi helistasid mulle, et olen seal maja ees, kuidas ma sisse tulen. Aga tegelikult ei ole me seal Kopli tänaval juba aastast 2002.

Neid tähti ei saanud lihtsalt kaasa võtta?

Ei saanud jah.

Aga mida te oma Marja tänava kompleksiga teete? Seda te ju uuele omanikule maha ei müünud.

Oleme pool sellest majast välja rentinud ja ilmselt jätkame praegu rentimisega. Ega meil mingisuguseid suuri plaane veel ei peas ega paberil ei ole. Eks aeg näitab.

Enn Veskimägi ja Merilin Pärli Autor/allikas: Anneli Milistver/ERR


Te olete jätkuvalt tööandjate keskliidu nõukogu liige. Mille üle te seal arutlete, mis on praegu tööandjate peamised mured?

Olen seal tõesti olnud hulk aastaid ja kui ma meenutan, et tööandjad andsid 2007. aastal välja oma esimese manifesti ja viimane manifest oli eelmise aasta sügisel, siis pean tunnistama, et probleemid korduvad.
Mõningad asjad lahendatakse, aga kõige tulisemad ja keerulisemad probleemid korduvad manifestis iga nelja aasta tagant ega saa lahendust. Sõltumata valitsusest ei saa need toetust ega tunnustust.

Põhiprobleemid on täna ikkagi tööjõud ja haridus. Nende teemadega oleme me maadelnud juba paarkümmend aastat.

Kas need, keda ametikoolid ja ülikoolid ette valmistavad ja tööjõuturule pakuvad, on need, kes tööandjaid rahuldavad?

Rahuldavad, aga väga minimaalselt. Oleme tänast haridussüsteemi üsna teravalt kritiseerinud. Meil on tohutu puudus inseneridest, just mis puudutab tööstust. Ja samal ajal valimistavad kutsekoolid neid minimaalselt määral.

Toon lihtsa näite mööblitööstusest: Võru kutsehariduskeskuse juures on Lõuna-Eesti puiduklaster ja viimastel andmetel lõpetab sel kevadel kümme tislerit ja kolmkümmend haldusjuhti*.

Tundub proportsioonist väljas.

Mõistlik oleks, kui numbrid oleksid vastupidi. Aga see kõik hakkab peale põhi- ja gümnaasiumiharidusest.

Mis seal valesti on?

Valesti on see, et leiutati kitsas matemaatika. See kitsas matemaatika viibki massilise haldusjuhtide koolitamisele. See on minu nägemus küll, aga haldusjuht ei ole elukutse, see ei ole professionaalne.

Valides gümnaasiumi minnes kitsa matemaatika, siis see, et noor loodusteaduseid ja muid valdkondi enam edasi õppida ei saa, paneb talle piirid ette ja sealt hakkabki selline lohisev haldusjuhtide ja ärijuhtide koolitus.

Ma arvan, et me oleme sellest tänaseks rääkinud kümme aastat. See (kitsas matemaatika - toim.) tuleks ära lõpetada, matemaatika peab olema üks, sest see annab võimaluse õppida edasi nii inseneriks kui ka õpetajaks.

Me teame täna, et meil on vananev ühiskond – meil on väga palju pensionieas õpetajaid ja see arv suureneb kogu aeg. Kui me vaatame Tallinna Ülikooli, siis millal lõpetas viimane keemia- ja füüsika õpetaja? Aastal 2015.

Tõesti?

Jah, ja 2014 lõpetas kaks ja 2013 üks. See tähendab, et viimase kaheksa aasta, võib isegi öelda pea kümne aasta jooksul on tulnud neli õpetajat. See oli Tallinna näide, Tartu andmeid ma nii täpselt ei tea.

Tartu Ülikool korraldas eelmisel aastal arstiks pürgijatele keemia eksami, sest varasemad aastad näitasid, et nendel viielistel kuldmedalistidel, kes tulevad arstiks õppima, on keemia tase nii nõrk, et nad kukuvad arstiõppest pärast 1-2 aastat välja.

Räägitakse, et meil on väga hea haridus, väga head PISA testi tulemused. No ma olen süüvinud PISA testi teemasse – seda tehakse mingisuguste aastate tagant ja kui võtta eelmine või üle-eelmine PISA test, siis seal oli matemaatika osa minu meelest kas kümme või kaksteist protsenti.

Käisin 2019. aastal Tallinna Ühisgümnaasiumi sajanda aasta üritusel ja rääkisin nii direktori kui ka kahe matemaatikaõpetajaga ning palusin nende hinnangut PISA testile. Üks õpetaja oli neli kuud olnud Portugalis stažeerimisel ja tema sõnum oli see, et PISA testi tulemused on koolide õppekavade tõttu erinevad – näiteks seesama materjal, milles meie tulemused olid head, võetakse Portugalis alles aasta hiljem läbi.

Kui me ise näeme, et meil ei ole insenere, ei ole erilisi haridusreforme ega muutusi tehtud, siis minu meelest on meie tänane haridus tegelikult natuke devalveerunud.

Kutseõpe ei ole väga populaarne või ei peeta selle taset väga heaks. Näiteks ainult kuus protsenti kutsekooli vilistlastest jätkab hiljem õpinguid ülikoolis. Ka haridusministeeriumi esindajad on nõustunud, et keskhariduse tase, mis kutsekoolist koos ametiõppega tuleb, on konkurentsis nõrk.
Aga millised on nende ametioskused? Kas need tislerid ja sadulsepad, keda mööblitööstus vajab, kas nende tase on hea?

Selle taseme üle ei pea täna kurtma, lihtsalt õpetajate arv on niivõrd väike.

Kui palju tööstuses vaja oleks?

Täna on mööbliettevõtteid registri järgi üle kuuesaja.
1990ndate algul oli Tallinna Tehnikaülikoolis meie puiduvaldkonna lõpetajaid 25-30, nüüd on mõnel aastal olnud neli, mõnel kuus.

Tänavu hakkas puidu- ja tekstiilivaldkonda, kus on meie huvid, õppima 32 inimest, jõuluks oli neid järel 22.

Kuhu nad kaovad? Ja miks?

Siin mängib rolli juba gümnaasiumisüsteem, pearahasüsteem. Üleminek põhikoolist gümnaasiumisse toimub mingisuguste tulemuste, mitte eksamite põhjal ja kuna gümnaasium on huvitatud pearahast, siis gümnaasium juba teab, et viies üle mingi koguse, siis sealt pudeneb 15-20 protsenti niikuinii esimese aastaga ära. Tõin eelmises vastuses ülikooli näite, kus kümmekond õpilast kadus ära juba poole aastaga.

Täna on võimalik minna õppima ülikooli, kuhu ei ole eksamitepõhine sisseastumine. Noored võivad end registreerida kolme-nelja ülikooli – kuhugi ikka sisse saab, sest ülikoolikohti on täna Eestis rohkem kui gümnaasiumilõpetajaid. Ja kuna see kõik on tasuta, siis miks mitte proovida.

Võib-olla noor tõesti ei tea, millist valikut teha – proovib üht, pärast teist ja kolmandat eriala, kuid kui see oleks tasuline, et mingi osa tuleks ise maksta, siis see paneks neid valikuid rohkem läbi mõtlema ja tõsisemalt tegema. Kuni seda ei ole, kaobki meil kakskümmend protsenti kogu aeg ära.

Seda mainis ka haridusministeeriumi asekantsler, et viimastel aastatel on ülikoolides hoogustunud erialade vahetamine, kus aasta-kahe järel vahetatakse korduvalt eriala.

Ettevõtjate keeles on see lapsepõlve pikendamine.

Tasuline kõrgharidus oleks teie hinnangul lahendus?

Jah. Ja me oleme seda iga nelja aasta tagant, mil oleme tööandjate manifesti välja andnud, öelnud, et võiks olla osaliselt tasuline kõrgharidus. Tuletame seda igas manifestis meelde ja pean tunnistama, et ükskõik, milliste haridusala ministritega me oleme suhelnud, on väga paljud nelja silma all sellega nõus, aga konsensust ei leida ning sellepärast see kõik venib ja probleemid jätkuvad.

Kui palju riik riiklikku tellimust ülikoolidele ette andes tööandjatega konsulteerib ja neid kuulda võtab?

Mitte väga. Kümmekond aastat tagasi loodi kutseõppe juurde OSKA (tööjõu ja oskuste vajaduse prognoosisüsteem - toim.), mis teeb ettevõtjate ja tööandjate seas kahe aasta tagant küsitlusi, et uurida, milliseid elukutseid oleks vaja. OSKA -raportid on väga tõsised ja turu-uuringu põhised, aga miskipärast ei leia need valitsuses rakendust, vaid satuvad sahtlisse.

See valitsus on läinud maksude kallale – ees ootab nii käibemaksu kui ka tulumaksu tõus. Samas vananeb meie elanikkond, aga sotsiaalmaks, millest rahastatakse solidaarset tervisekindlustust, on püsinud aastaid sama.
Kuidas teile tundub, kas selle valitsuse maksupoliitilised valikud on õiged, viivad nad sihile, jõuame me viie jõukama Euroopa riigi hulka?

Ma saan aru, et eelarve on miinuses, aga ma ei oska muud öelda, kui et miks ei selgitata välja, kes on otseselt süüdi, et niisugune olukord tekkis. See pole tekkinud üleöö – see on tekkinud viimase viie või rohkema aastaga. Ei analüüsita põhjuseid.

Ma saan aru, et tuleb automaks, no las ta tuleb, aga kuidas seda otsustatakse. On vaja 120 miljonit, aga kui küsida, kuidas maksustamine toimub, millistel alustel, siis seda alles leiutatakse.

Mind häirib, et kui tavaliselt tehakse enne analüüs ja arvutused, aga täna pannakse kõigepealt paika numbrid ja siis hakatakse vaatama, kuidas seda kokku korjata.

Enn Veskimägi. Autor/allikas: Merilin Pärli/ERR

Ka president heitis valitsusele ette, et tema teaduseusku inimesena tahaks kõigepealt näha mõjuanalüüsi ja alles siis otsuseid.

Täpselt. On saanud juba traditsiooniks, et ettevõtjad lõõbivad omavahel, et otsuseid tehakse mitte "mõeldud, tehtud", vaid "tehtud, mõeldud" – teeme ära ja pärast analüüsime.

Ma olen vastane sellele, et miks meil peab olema tasuta transport. Saan aru, kui see on tasuta koolilastele ja pensionäridele, aga miks peab olema kõigile tasuta.

See hakkab nüüd muutuma.

Seda oleks võinud ammu muuta. See on sama teema, millest me enne rääkisime kõrghariduse puhul, et peaks olema vähemalt osaliselt tasuline.

Minu jaoks on kuritegu see, et me koolitame maksumaksja raha eest haldusjuhte. Neid iga-aastaseid turule tulijaid on kuskil kahe ja poole tuhande tuuris – neid koolitatakse täna üheksas kõrgkoolis ja kuues kutseõppeasutuses.

See on ju naljakas, kui meil tuleb Võru tööstushariduskeskusest kümme tislerit, aga kolmkümmend haldusjuhti*. Tegelikult on see absurd!

Kui te peaksite mõnele koolinoorele andma soovituse, siis mida ta võiks praegu õppida?

No kõige suurem soovitus on hakata õppima laia matemaatikat, sest kui noor ei oska gümnaasiumisse üleminekul tõesti veel valikut teha, kui ta mõtleb, kas valida kergemat või raskemat (matemaatikat - toim.), siis on selge, et täna ta läheb kergema vastupanu teed.

Ma ei tea selle aasta andmeid, aga paar aastat tagasi läks kuuskümmend protsenti õppima kitsast matemaatikat ja nelikümmend protsenti laia matemaatikat. Ja sealt hakkabki see pihta, et meil ei ole insenere ega matemaatika- ja füüsikaõpetajaid.

Töötukassa ülesanne peaks olema ümber õpetada neid inimesi, kes on tööjõuturul üle jäänud. Milline on tööandjate koostöö töötukassaga, kas te nende kaudu saate inimesi juurde, neid, keda päriselt vaja?

Minu jaoks on töötukassa ümberõpe sotsiaalprobleem – seal ei ole niivõrd tõsist ja professionaalset ümberõpet. Minu andmetel korraldatakse seal teatud valdkondade ümberõppele konkursse, mida seaduse järgi peab töötukassa korraldama, võidab madalaim pakkumine ja see, millist kvaliteeti ümberõppes õpetatakse, seda enam töötukassa kontrollida ei saa. Neid koolituspartnereid on üle kahesaja ja nad ripuvadki töötukassa otsas, et saaks mingisuguseid teenuseid osutada.

Oleme mitu korda põgusalt töötukassa juhi Meelis Paaveliga seda teemat arutanud, samuti tööandjate keskliidus, et tegelikult tuleks ümberõpe ja raha suunata kutseõppesse. Seal meil on veel professionaalsed õpetajad, kuigi aastatega lähenevad ka nemad pensionieale, aga vähemalt on nad täna olemas.

Need, kes täna võidavad selle madalama pakkumisega – see on niisugune "tahvel-kriidi õpetamine" – sealt ei tule meile juurde ühtki inseneri, ei tule ka oskustöölist. Need on kõik niisugused pehmed valdkonnad, mida saab tõesti ühes klassis koolitada, kus on tahvel, kriit, laud ja tool.

Ka ohtralt küünetehnikuid on tulnud töötukassa ümberõppekoolitustelt.

Mõni aasta tagasi rääkisime Tallinna kutsehariduskeskuse juhiga ajal, mil oli sügisene vastuvõtt. Siis oli nii, et mehhatroonikuid ei tulnud kahte gruppi täis ja siis tehti üks grupp, mida paisutati natuke suuremaks, aga kahekümnele kohale küünetehniku ametile oli üheksakümmend tahtjat. See kõik on reguleerimata.

Kas see, et nüüd on valitsusel plaan tõsta kohustuslikku kooliiga seitsmeteistkümnelt kaheksateistkümnele eluaastale, võiks mingisugust kvalitatiivset hüpet tuua?

Seda tuleb hakata jälgima ja survestama, et seal ka kvaliteet oleks. Kui täna öeldakse, et meil kaob ära kuskil 1000-2000 noort, kui nad peaksid jõudma gümnaasiumi või kõrgharidusse, siis minu meelest tuleks selle probleemiga tegeleda.

Seda nad püüavadki lahendada.

See nõuab järjepidevat kontrolli ja analüüsi, et mõista, kuhu nad kaovad ja miks nad kaovad.

Räägime natuke teie isiklikumatest tegevustest – olete muu hulgas Vanalinna Rotary Klubi liige. Millel on teie fookus seal praegu, keda te toetate?

Viimase aja fookus on olnud toetused Ukrainale. Meie klubi oli see, kes algatas kiirabide kokkuostu. Ja see juhtus praktiliselt päev pärast sõja algust. Üks meie klubivend on elukutselt tohter, kes leidis Soomest ühe kiirabi ja sealt läks asi nii-öelda elama.

Minu andmetel saatsime kuskil seitsekümmend viis kiirabi selle aasta jooksul, sõja algusest alates. Ja ega nad ei läinud tühjalt, kõik nad täideti ära igasuguste medikamentide, riiete ja kõike muu vajaminevaga. See oli meie algatus, mis tiksub veel täna.

MTÜ Slava Ukraini, mis on sattunud skandaali, korraldas muu hulgas kiirabide ümberehitamist. Millise pilguga te praegu seda skandaali jälgite? See lööb ju kõikide abistajate usaldusväärsust. Olete ka ise omal ajal Ukrainas õppinud? Ilmselt on kogu Ukrainas toimuv teile isiklik?

Jah, eks see häirib kõiki, toetajaid on ju palju olnud, on inimesed, kes on oma rahakotist, oma kõhu kõrvalt näpistanud.

Neid kiirabisid, mis meie saatsime, ma ei usu, et neid oli vaja ümber ehitada, aga saadeti ka kaubikuid, mis siis ümber ehitati.

Ma kardan, et see – nimetame seda kuriteoks – on natuke omane teisele poolele, mitte siinsele poolele. Vähemalt loodan nii. Seal korruptsioon tegelikult lokkab ja ma olen kogu aeg olnud seda meelt, et raha saata ei tohi, tuleb selle raha eest saata neid asju, mida neil on vaja. Ükskõik, ostetakse neid Eestist, Poolast või kust iganes, ka Ukrainast.
Aga täna on see kõik kontrollimatu, kuidas raha kasutati. Ja ma arvan, ma loodan, et see teema ei kao kuhugi, ma loodan, et selgitatakse välja, kuhu see raha kadus. Aga ma kardan, et see raha pandi pigem tuuri.

Aga Rotaryd aitavad Ukrainat edasi?

Täna veel jah.

Jäi teil kõrgkooli ajast sõpru Ukrainasse, kellega veel sidet peate?

Ei, liiga pikk aeg on möödas. Ma olen pigem suhelnud Ukraina tööandjatega.

Põdesite kolm aastat tagasi väga raskel kujul läbi koroona, aga tulite sellest üle noatera eluga välja. Olete nüüd töiselt ja sportlikult edasi rühkinud elupõlise ratturina. Kas saate öelda, et olete koroonast täielikult taastunud või kestab see protsess ikka? Et ei ole töövõime või elujõud enam endine?

Ma arvan, et ma olen suures osas taastunud. Jälgin enda tervist pidevalt, teen spordimeditsiini keskuses kord aastas koormusteste ja analüüse, aga taastumine oli ränk, pea kaks aastat läks. Testid näitavad, et mõned näitajad on isegi paremaks läinud. Olin ju sunnitud pühenduma täielikult taastumisele. Võib-olla ma enne covidit nii regulaarselt sporti ei teinud, et see sundis iga päev midagi taastumise nimel tegema.

Kui ma spordimeditsiini keskuse juhi, doktor Mihkel Mardnaga rääkisin, et kõik näitajad on enam-vähem ja mõni isegi parem kui 2019. aastal, et mis nüüd teha, siis ta ütles, et Enn, nüüd teed elu lõpuni – enam ei ole mõistlik visata ennast tugitooli. Mulle meeldib rattaga sõita ja suusatada ning mul on üks kirg veel, mida olen harrastanud aastaid – mootorrattamatkad. Et nüüd ongi aeg pühenduda hobidele-harrastustele.

Sellistel hetkedel mõtlevad inimesed tavaliselt oma elu üle järele, siis, kui on peaaegu kohtumine teispoolsusega. Öeldakse, et siis ei mõtle ükski inimene, et oleks ma ometi elu jooksul rohkem tööd teinud.
Teie olete väga töökas inimene olnud. Mida te nendel hetkedel mõtlesite, kas mõtlesite ka, et oleks võinud rohkem seda või teist teha või mõtlesite, et on väga hea see kõik, mis ma teinud olen, täpselt see, mida ma olen tahtnud?

Ega ma ei saa öelda, et midagi tegemata jäi. Samal ajal olen mõelnud, et oleks võinud võib-olla ka elukutset vahetada, aga Standardiga olid asjad hästi ja seda otsust võib-olla ei olekski nii järsku tulnud, kui ei oleks tekkinud, et kõik asjad jooksid nii, et oli vaja täna otsustada, kas jätkata või panna seisma.

Ma arvan, et see seisma panek oli tegelikult just see õige otsus, sest täna on võimalik uuesti käivitada, sest kõik on selleks olemas. Nüüd tuleb kokku korjata need inimesed, keda koondati. Meil juba käivad läbirääkimised ja ma arvan, et me saame küll mitte nii suures osas alustada, aga väiksemal kujul ning see annab võimaluse kogu aeg laieneda ja uueneda.
Ma ei näe, et mööblitööstus peaks mingil moel kokku tõmbama.

Olete Standardile hüvasti jätmas ja öelnud ka, et ei soovi aasta-paari jooksul oma volitusi ei tööandjate keskliidu nõukogus ega mööblitööstuse liidu juhina uuendada. Mida te siis tegema hakkate? Olete selline aktiivne pensionär, kes läheb mootorrattamatkale ja sõidab jalgratast või kolite kuskile Hispaania päikese alla?

Ei, ma arvan, et ma löön ikka kuni järgmiste valimisteni kaasa nendes organisatsioonides, kuhu mind valitud on ja võib-olla siis taandan end, et noored tuleksid peale. Noortel on natuke teistsugused nägemused ja värsket verd on alati vaja – see viib asja edasi.

Aga isiklikus plaanis?

Ei, mul ei ole kavas siit kuhugi põgeneda. Mul on siin lapsed ja lapselapsed – küll mul tegevust leidub. Olen ka mingil moel hakanud hobiaednikuks, niisugune aias nokitsemine on mulle üsna meeltmööda.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.

* Võrumaa kutsehariduskeskuse andmetel lõpetab sel aastal kooli kaheksa tislerit ja 11-14 ärikorralduse spetsialisti.

Toimetaja: Laura Raudnagel

Allikas: Vikerraadio "Reedene intervjuu"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: