Türgis on olnud väga kõrge inflatsioon, kuidas te selleni jõudsite?

Kogu maailmas on olnud kõrge inflatsioon viimasel kahel aastal. Maailma jaoks on see tähendanud aga maksimaalselt 10 protsenti, nagu näiteks Suurbritannia puhul. Türgis on alati olnud 8- kuni 10-protsendine inflatsioon, see on Türgi puhul madal inflatsioon. Viimase kahe aasta jooksul on Türgit mõjutanud aga kõik globaalse inflatsiooni allikad, nagu nõudluse kasv tulenevalt koroonapandeemia abipakettidest ja Venemaa-Ukraina sõjast tulenevad kõrged energiahinnad. See kõik mõjutas Türgit.

Aga umbes poolteist aastat tagasi hakkas Türgi lähtuma uuest majandusparadigmast. Samal ajal kui kõik riigid tõstsid intressimäärasid, et nõudlust ohjeldada, Türgi kärpis intressimäärasid. Türgi valitsuse prioriteet oli alati kasv. Selle tagajärjeks oli krediidibuum, raha süstimine turule madalate intressimääradega ja koos globaalsete mõjudega sööstis inflatsioon seetõttu väga lühikese ajaga üles 10 protsendi juurest 60 kuni 70 protsendi juurde.

Üks kuu oli vist isegi 85 protsendi?

Jah, 85 protsenti ja need on ametlikud inflatsioonimäärad. Me arutame siin palju ka selle üle, milline inflatsioon on tunnetuslikult ja et keskmine inimene tunneb suuremat hinnatõusu kui ametlikud arvud näitavad. Nii et jah, on olemas rahvusvahelised mõjud, aga Türgi ise lõi põhiosa nii kõrge inflatsiooni eeldustest.

Milline mõju sellel on valimistele ja valimistulemustele?

Inflatsioonil ei oleks mingit mõju kui meie palgad oleksid kohe tõusnud samas tempos, aga seda ei ole juhtunud eks. Eriti esimestel kuudel, mil inflatsioon hüppas paari kuuga 18 protsendi pealt 60 protsendi peale, ja palgad jäid samaks. Varasematel aastatel madalama inflatsiooni puhul tõsteti palka kord aastas. Nii et reaalpalk varises kokku pikaks ajaks. Inflatsioon oli nii kõrge ja palgatõus ei jõudnud sellele järele. Seejärel tõsteti ka palka, iga kuue kuu tagant, aga sellest tulenevat leevendust tunneb inimene oma ostujõus paari kuu jooksul, pärast seda ületab hinnatõus taas palgatõusu.

See mõjutab loomulikult valimisi. Kui vaadata Türgi valimiste ajalugu, siis majandus on alati olnud kõige olulisem valimiskäitumise mõjutaja. Seetõttu ootame me, et kõrge inflatsioon mõjutab valimisi, aga samal ajal on tohutult tõusnud ka näiteks miinimumpalk, nii et reaalpalgad on küll vähenenud, aga mitte nii palju kui aasta tagasi. Nii et selle on kindlasti negatiivne mõju, aga mitte nii suur kui aasta tagasi.

Türgi majanduse ees seisab mitmeid probleeme, ükskõik, kes valimised võidab, ei ole nende lahendamine kerge ülesanne. Millised need raskemad probleemid on?

Türgi majanduse peamine probleem seisneb selles, et tootmiseks, ükskõik kas koduseks tarbimiseks või ekspordiks on vaja välismaiseid sisendeid. 80 protsenti impordist on pooltooted nagu plastik, raud, teras, et toota ükskõik mida, näiteks autode tootmiseks. 10 protsention tarbekaubad, nagu näiteks mobiiltelefonid. Ülejäänu on asjad, mida on vaja tehastes ja vabrikutes. Selleks kõigeks on vaja välisvaluutat. See on olnud Türgi majanduse probleem aastaid ja aastakümneid. Valitsussektoril ja keskpangal napib praegu välisvaluutat. Et võidelda madala intressimäära ja kohaliku valuuta odavnemisega, on viimase kolme aasta jooksul tehtud ulatuslikke turusekkumisi. Meil ei ole välisvaluuta allikaid, erasektoril on, aga valitsussektoril ei ole. See on Türgi peamine probleem.

Nüüd pakuvad kaks suurimat parteid vastandlikke lahendusi ja Türgi ajaloos ei seda varem olnud, see on nende valimiste eripära. Valitsuspartei tahab jätkata majanduspoliitikaga, mida nad on viimastel aastatel ajanud. Opositsiooni ridades on mitmeid võimekaid ökonomiste ja opositsioon kavatseb hakata lähtuma üldtunnustatud majandusreeglitest, majandusteaduses kinnitust leidnud lähenemistest. Need on kaks vastandlikku leeri, seda pole varem olnud. Ka valitsev partei oli vähemalt esimese kümne aasta jooksul liberaalsetel seisukohtadel.

Aga kes iganes valitseb pärast valimisi, siis kui intressimäärasid ei tõsteta, et välisvaluutat ligi meelitada, ja see on ainus võimalus seda teha, siis jääb üle oodata kapitalikontrolli. Et toota ja jätkata tootmisega on lihtsalt vaja välisallikaid ja pooltooteid. Selleks on vaja välisvaluutat.

Te mainisite, et esimesed president Recep Tayyip Erdogani valitsusaastad olid edukad. Mis juhtus, mis muutus?

See et Türgi tootmine sõltub imporditud pooltoodetest on Türgi majanduse probleem olnud 40 aastat. Võib-olla alguspunkt oli tõepoolest katse sellega võidelda ja muuta tootmisbaasi. Tootmisbaasi muutmine ei tähenda aga üksnes madalaid intressimäärasid ega tööstuse subsideerimist, see tähendab eelkõige keskkonna loomist investeeringuteks. Ja vaja on ka välisinvesteeringuid, sest kohalikest investeeringutest ei piisa Türgi majanduse kasvuks. Vaja on välismaiseid otseinvesteeringuid, et saavutada jätkusuutlik suur kasv ja jõuda järele arenenud riikidele.

Võib-olla alguses oli see tõesti uue agenda valik. Võib-olla te olete kuulnud Kemal Dervisist, kes tuli 2002. aastal Türki kui majanduse päästja. Ta tegi väga häid reforme institutsioonide osas. Vabad institutsioonid juhtisid erinevaid majanduse osasid. See kõik koos Euroopa Liiduga sillutas tee valitsuspartei esimese viie aasta edule. See lõi keskkonna tootmise kasvuks. Aga kui dollar hakkas kallinema ja maailmamajandus muutus, siis oli välisvaluuta piiratum ja selle asemel, et seda juurde meelitada, jätkati intressimäärade alandamist. Aga see ei tööta nii. Tootmiseks ei piisa üksnes tehastest, vaja on ka häid ja tarku inimesi.

Kas võib öelda, et vähikäik vabadustes ja demokraatias on ühtlasi põhjusi majandusprobleemides?

Jah, kindlasti. Majandus ei seisa lahus seadustest ja õigusriigist, demokraatiast ja sõnavabadusest, see on toonud tootmise eelduste kokkukuivamise, andekad inimesed ja investeeringud on see, mis puudub. See on õige.

Opositsioon räägib, et nad kavatsevad ühineda Euroopa Liiduga. Kui optimistlik teie selles osas olete?

Majanduses on olemas mänguteooria. Sa teed midagi ja vastane teeb midagi, see on selline situatsioon. Opositsioonil on tõepoolest head eeldused Euroopa Liiduga ühinemiseks, aga kui meie oma osa ära teeme ja meil on tõepoolest olemas hästi toimivad institutsioonid ja seadused, siis peab teine pool otsustama. Ja Euroopa Liit ei ole selliste küsimustega viimastel aastatel hästi hakkama saanud. Nii et ma ei ole selles eriti kindel, aga mitte niivõrd opositsiooni kui vastaspoole pärast. Ma ei ole kindel, et Euroopa Liit oleks selleks valmis. Õigusriigi küsimustes olen ma kindel, astub opositsioon vajalikud sammud, aga see ei tähenda, et nad näiteks välispoliitikas oleksid alati koos Euroopa Liiduga. Õigusriik, sõnavabadus, toimiv majandus ja teadus ning ülikoolid on hea ka meie enda jaoks. Seda kõike opositsioon lubab. Ja see tähendab, et liitumine Euroopa Liiduga ei jää meie taha, kindlasti hakkab siis tõusma ka elanike toetus sellele, mis praegu on üsna madal, aga siis on küsimus juba selles, mida teeb Euroopa Liit.

Te juba mainisite, et Türgi ei hakka välispoliitikas alati koos Euroopa Liiduga ühist poliitikat ajama. Meie Eestis jälgime suure tähelepanuga Venemaa-Ukraina sõda ja me küsime, miks Türgi püüab nende vahele jääda ja veel teenida suhete pealt Venemaaga. Kas te võiksite selgitada Türgi huve?

See ei ole üksnes Türgi huvides, see on teatav tasakaal, mis kõigile sobib. See on justkui õhuauk. Paljud Euroopa ettevõtted jätkavad tegutsemist Venemaal läbi Türgi ettevõtete. Euroopa Liit ja USA tegutsevad koos, aga seda ei toeta ÜRO ja Türgil ei ole kohustust neid piiranguid järgida. Venemaa on muidugi üks otsustaja ÜRO-s ja probleem on süsteemis. Aga see on viinud olukorrani, kus Türgi toimib sillana kahe osapoole vahel. Meie olukord erineb muidugi täielikult Eesti omast.

Türgi positsioon on teistsugune, aga ega see ei ole ka jätkusuutlik, kui olukord muutub, see on praeguste otsustusmehhanismide tagajärg, et Türgi lõikab sellest majanduslikku kasu. See on justkui liikumine üks samm edasi ja kaks tagasi, toetame ühelt poolt Ukrainat näiteks relvadega ja Venemaad näiteks vilja osas.

See on mingi tasakaalupunkt, kus Türgi praegu on, tehes asju, mida Euroopa Liit praegu teha ei saa. Paljud Euroopa ettevõtted tegutsevad Venemaal Türgi ettevõtete kaudu. Kõik teavad seda ja see ei ole mingi saladus. See on äri silmakirjalikkus konfliktide osas.