Kes võidab valimised pühapäeval?

Need valimised on noatera peal. Kaks tugevamat kandidaati – Erdogan ja Kilicdaroglu on üksteisele väga lähedal. Opositsiooniliider juhib arvamusküsitluste põhjal ühe-kahe protsendipunktiga. Kui palju hääli koguvad teised kandidaadid – Muharrem Ince, kes küll loobus, aga tema nimi on ikka valimislehel, ja Sinan Ogan, on määrav selle poolest, kas valimised lõppevad esimese vooruga või jätkuvad teises voorus.

Viimaste küsitlusandmete põhjal – ja ärme unusta, et türklased välismaal on juba viimastel nädalatel hääletanud ja seal võib olla Incele antud juba palju hääli – koguvad kaks tagumist kandidaati üle viie protsendi häältest. See peaaegu et garanteerib teise valimisvooru.

On väga raske öelda, kas esimesest voorust tuleb võitjana välja Erdogan või Kilicdaroglu. Kilicdaroglul on väike eelis, aga ei tasu ka Erdogani maha kirjutada, sest ta on mängus olnud väga pikalt.

Mis nende valimiste juures teie jaoks eriline on olnud ja miks need valimised on olulised?

Kõige olulisem on selles kampaanias olnud opositsiooni võime hoida kokku ja hoiduda rünnakute all lõhenemast. Opositsiooni kampaania oli ühtne ja tõhus, nad oskasid suure koalitsiooni muuta tugevuseks, tehes kampaaniat üle kogu riigi ja pakkudes ühendavat sõnumit.

Kampaania alguses oli küsimus, kas opositsioonil õnnestub muuta oma nõrkus ehk koosnemine kuuest eriilmelisest parteist oma tugevuseks ja ma arvan, et viimased kuud on näidanud, et nad on seda suutnud ja see peegeldub ka arvamusküsitlustes.

Ja miks need valimised on olulised – Erdogan on valitsenud Türgit üle 20 aasta. Ma arvan, et valitseb üsna palju väsimust Õiguse ja Arengu parteist võimul ja viimase kümnekonna aastaga on Türgi ära andnud esimese kümnekonna aasta võidud, eelkõige majanduses. Nii et valitseb tugev soov muutuste järele, mis võib aidata Türgil end taas ankurdada lääne põhimõtete ja ideaalide külge, mis on teda juhtinud läbi kogu vabariikliku ajaloo viimase saja aasta jooksul ja parandada demokraatlikke standardeid ning õigusriiki, põhiõigusi ja läbipaistvust.

Need väärtused on Türgis nõrgenenud, eriti pärast läbikukkunud riigipöördekatset 2016. aastal. Nii et nende põhimõtete taastamine ja nende alusel valitsemine aitab vähendada kodust polariseerumist, mis on olnud tõusuteel ja parandada majanduslikku väljavaadet, mis muudab Türgi ka oluliselt konstruktiivsemaks tegijaks maailmas.

Mõnes analüüsis öeldakse, et kui opositsioonil ei õnnestu seekord võita, siis järgmist korda ei pruugi niipea tulla ja Erdogan valitseb kogu elu. Mida te sellest arvate?

Selline vaade on olnud liikvel juba mõnda aega. Kui Erdogan võidab need valimised, siis tunneb ta end võimul palju enesekindlamalt ja karistamatult, sest see näitab talle, et isegi kui suhted traditsiooniliste lääne partneritega ei ole head ja majandus on kahekümne aasta halvimas olukorras, siis miski ei vii teda sellele vaatamata võimult. Ma arvan, et see suurendab tema tahet jääda võimule pikaks ajaks.

Samas väärtustab Erdogan legitiimsust, mille talle annab valimiskast. Kuigi on palju autokraatlikke valitsusi maailmas, kus peetakse valimisi, aga kus ei ole erilist demokraatiat ja see on risk ka Türgile, siis Türgis on väga vastupidav ja mitmekesine ühiskond ning isegi kui tingimused opositsiooni jaoks jääda aktiivseks ja nähtavaks ja ellu halvenevad järgmiste Erdogani valitsusaastate jooksul, siis ma ei kannaks ka tema võidu korral maha opositsiooni võimalusi naasta tugevama demokraatia juurde edaspidi.

Mida Õigluse ja Arengu partei on teinud hästi? Nende esimestest võimuaastatest räägitakse kui majandusliku edu ja arengu ajast, miks see siis nii oli või oli seal juba mingi probleem sisse kirjutatud?

Ma arvan, et Erdogani valitsusaja võib keskelt pooleks jagada. Kahte tema esimest valitsusperioodi saatis suur majandusedu. See tulenes suuresti programmidest, mille olid paika pannud juba tema eelkäijad pärast 2001. aasta finantskriisi. Samuti oli Erdogani Õigluse ja Arengu partei sel ajal palju mitmekesisem partei, esindades palju laiemat huvide ringi ja suuremat osa Türgi ühiskonnast.

Sellel parteil olid oma demokraatlikud ambitsioonid, eelkõige soov nõrgestada sõjaväe haaret ja see protsess tugevnes paralleelselt Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimistega. Demokraatlikud ja majanduslikud reformid Türgis hakkasid vilja kandma. Samal ajal hakati neid aga tagasi keerama ja Erdogan hakkas võimu koondama, sellega jäi ta ühtlasi ilma paljudest Õigluse ja Arengu partei asutajaliikmetest, nagu endine president Abdullah Gül ja seda nimekirja võib pikalt jätkata. Õigluse ja Arengu parteist sai Erdogani partei ja see hakkas väljendama oluliselt kitsama ühiskonna osa huvisid. Selles seisnes probleem eelkõige, mitte riigipöördekatses, see oli pigem sümptom ja kiirendas võimu koondumist, mis on toonud meid siia, kus me täna oleme.

Ja lõpuks välispoliitika. Eesti on huvitatud Türgi arengust eelkõige sellest aspektist ja me mõtleme võib-olla praegu, et kui opositsioon tuleb võimule, siis on kõik meie probleemid lahenenud, Türgi lubab Rootsil ühineda NATO-ga ja toetab rohkem Ukrainat ning on koos läänega Venemaa vastu. Aga kas see on nii? Türgil on võib-olla teistsugused huvid hoolimata sellest, kes siin valitseb?

Opositsiooni võit ja Kilicdaroglu võim toob kindlasti kaasa läänemeelsema retoorika ja positsiooni, aga ma ei arva, et see muudaks fundamentaalselt Türgi reaktsioone geopoliitilistele arengutele oma naabruses. Ka siis jätkab Türgi suhteid kolmnurgas – Venemaa, Ukraina ja lääneriigid. Kuigi Türgi muutub ilmselt aktiivsemaks lääne Venemaa-vastaste sanktsioonide jõustamisel, hoidudes näiteks ümberlaadimistest ja keeldudes teenuste pakkumisest, siis ma ei usu, et Türgi läheb nii kaugele, et ise sanktsioonid kehtestada. Sõltumata Erdoganist ei ole Türgi kunagi ühinenud sanktsioonidega, mida ei ole kehtestanud ÜRO. Samuti ei taha Türgi ohtu seada olulisi majandus- ja energiasidemeid Venemaaga, eriti arvestades majandusprobleeme, millega Türgi praegu silmitsi on.

Mis puudutab NATO laienemist, siis ma arvan, et Rootsi pääseb NATO-sse vaatamata valimiste tulemusele, tõenäoliselt sel aastal ja ma arvan, et Türgi jääb tugevalt toetama Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, sealhulgas Krimm. Türgi ja Ukraina kaitsekoostöö tiheneb. Kuigi see ei ole iga väljaande esiküljel nagu Saksamaa tankid, aga ei Erdogani ega Kilicdaroglu võit seda ei muuda. Muutus tuleb suhetes kahe administratsiooniga. Küsimus on, kui lähedaseks kujuneb suhe president Putiniga versus kui lähedaseks kujunevad suhted Washingtoni, Brüsseli ja teiste Euroopa pealinnadega.