Nädal riigikogus on läinud vägikaikaveo stiilis, kus võimu pool ütleb, et meil on 60 mandaati ja me võime kõike teha ja opositsioon annab järjekindlalt edasi sõnumit: peatuge korraks, meil on 41 mandaati ja ka see on kaalukas osa ühiskonnast. Otsige kompromissi, nelja aasta pärast ei taha ju teie senise poliitika totaalselt lõhkumist ja hingetut teerulli.

Ja mis on tulemus? Kompromissi otsimist imiteeriti ja suure tõenäosusega tullakse jõuga kodu-ja töökorda väänama ning opositsiooni hääl vaigistatakse ja mikrofonid lülitatakse välja.

Vaikiv ajastu 1934 oli Eestile karm õppetund, selle vastu on sümpaatset huvi ilmutanud ka Reformierakonna auesimees Siim Kallas. Sellest õppetunnist pole paljud järeldusi teinud, sest eelmisel nädalal pahandas peaminister Kaja Kallas liiga kriitilise ajakirjandusega ja üllatuslikult see ka mõjus. Ju peaminister teab, kuidas meediaväljaandeid taltsutada, sest ma ei mäleta Eesti lähiajaloost, et peaminister oleks nõudnud endale paremat meediakajastust.

Ääretult kahju, et meie poliitikutele meeldib palju kõneleda Skandinaaviast ja paremast poliitilisest kultuurist, aga seda ainult retooriliselt. Kuna tegudes tähendaks see ka opositsiooni valijate märkamist ja võimalikus kokkuleppes arvestamist.

Keskerakond on öelnud, ärge puutuge laste ja perede heaolu, ärge võtke lastelt, teeme kui vaja süsteemi õiglasemaks ja Keskerakond naaseb klassikalisse opositsiooni. Seda enam, et lastetoetuste ja perehüvitiste tõus oli eelmise riigikogu silmatorkavalt üksmeelne otsus.

Näen, et ka mitmed riigiametnikud kutsuvad praegust võimuliitu oma 60 mandaati ilma kompromissita realiseerima, mida mitmed juhtivad reformierakondlased märgivad pöidlaga meeldivaks ettepanekuks.

Kui see nii juhtub, siis pole 1934. aasta õppetunnist midagi õpitud ja sellel on ainult negatiivsed tagajärjed. Sügav probleemi tuum peitub selles, et valimistel sihilikult varjati neid poliitikaid, mida nüüd tahetakse hurraa-stiilis muutma minna.

Valitsuse poliitikakujunduse masinavärk põhineb lausvaledel. Ülbus saab aga alati karistatud. 2016. aasta peaministri vigu korratakse eeskujulikult. Siiski on veel lootust, et ehk on kellelgi võimuliidus julgust ja riigimehelikkust. See selgub õige pea.