Obstruktsioon on esindusdemokraatiaga seonduv võte. Parlamentarismi mõiste võeti kasutusele 12. sajandil. Parlamendi institutsionaalne kujunemine algas Briti saartel 13. sajandil, kuid obstruktsionism ei tekkinud koos parlamendi loomisega.

Obstruktsionismi kaasaegse versiooni tekke algusajaks nimetatakse 1870. aastat, mil Iiri partei tegi katse Briti parlamendi alamkoja töö seisma panna. Iiri saadikud tegutsesid üksnes kui oma valijate esindajad ning kui distsiplineeritud partei liikmed. Iiri partei oli uue ajastu kuulutaja, et partei domineerib poliitika teostamisel ja poliitikud räägivad parlamendis, kuid mitte niivõrd oma kolleegidele, kuivõrd oma valijatele.

Parlamentarismi oponendid kasutasid obstruktsiooni Viini, Berliini, Brüsseli ja Rooma parlamendis. 19. ja 20. sajandi vahetusel nähti organiseeritud obstruktsioonis märki sellest, et kogu parlamentarismi süsteem on ohus. Konstitutsiooniõiguse silmapaistev professor Georg Jellinek kirjutas 1904. aastal, et obstruktsioon parlamendis pole enam pelk lõbus vahepala parlamendi ajaloos, vaid on muutunud rahvusvaheliseks fenomeniks, mis ähvardaval moel tõstatab küsimuse parlamentaarse valitsemise tulevikust.

Obstruktsiooni, mis on parlamendi töö sihilik segamine, pooldajad pidasid ja peavad oma tegevust seaduslikuks, väites, et kaitsevad oma valijate õigusi ja nõudeid. Nad usuvad, et arutelud parlamendis pole akadeemiline diskussioon, vaid võitlus, kus nad võivad kasutada mistahes vahendeid, mis mõjuvad.

Akadeemilises kirjanduses nähti aga obstruktsioonis märki, et parlamentaarne süsteem on tõsises kriisis ning selle on põhjustanud uued poliitilised grupid, mis ei tea, kuidas käituda, ei austa parlamendi reegleid ning takistavad parlamendi eesmärki pidada sisukaid arutelusid.

Natsionaalsotsialistide ja kommunistide obstruktsioon Weimari vabariigis pani töö riigipäevas seisma ja lõppkokkuvõttes hävitas parlamendi. See oli ilmselt ka üheks põhjuseks, miks Teise maailmasõja järgselt obstruktsioon eemaldati parlamendi seaduslike vahendite hulgast.

Paraku on obstruktsioon tasapisi tagasi tulnud, ka meie riigikogusse. See on muutnud rahvaesinduse arutelude iseloomu. Osa juriste ja poliitikuid arvavad endiselt, et tasakaalukas ja avatud argumentide vahetus aitab leida tõde ja jõuda kompromissini. Kuid parlamendis on ka poliitilised jõud, mis on juba enne, kui küsimus jõuab aruteluni parlamendis, otsustanud, mida nad arvavad ja selgelt öelnud, et nad soovivad kasutada parlamenti oma eesmärgi saavutamiseks, mitte aruteludeks.

Selline lähenemine vastab üsna täpselt Briti mitmekordse peaministri William Gladstone (1809-1898) obstruktsiooni definitsioonile, et see on vähemuse või indiviidi meelestatus seista vastu (Briti) alamkoja tahtele muul viisil kui argumentidega. Obstruktsioon on teadlik kavatsus lükata edasi või blokeerida seaduse vastuvõtmine, kasutades parlamendi protseduuri.

Vanim ja kõige tuntum obstruktsioonivorm on seaduse arutamisel peetud pikad kõned, mis on mõnes parlamendis kestnud enam kui sada tundi, korduvad arupärimised, mille lugemine kestab tunde ja isegi päevi, eelnõu rohkearvulised täiendused. Suure hulga täienduste ja muudatuste esitamise vormi on kasutatud ka riigikogus mõne küsimuse arutamisel.

Praegu kasutatav obstruktsiooni vorm on agressiivsem. Riigikogu vähemus püüab takistada valitsuse poolt esitatud seaduseelnõu(de) arutamisele asumist, et obstruktsiooniga sundida koalitsiooni loobuma mõnest seaduseelnõust. Sellise võttega, milles kasutatakse riigikogu töökorra reegleid, soovivad opositsiooni kuuluvad erakonnad saavutada oma eesmärke, tegelikult aga alaväärtustavad ega tunnusta riigikogu kui seadusandliku institutsiooni rolli.

Õigus on neil, kes tajuvad ohtu parlamentaarsele korrale, eriti kui selline praktika juurdub meie õiguskorras. Mõtlemapanevad peaksid olema Georg Jellineki sõnad, et obstruktsioon on võitlus mitte üksnes parlamendi enamuse õiguse vastu otsustada, vaid ka parlamendi kui institutsiooni vastu.

On selge, et obstruktsiooni kasutamist ei saa demokraatlikus ühiskonnas lõpetada. Kuidas obstruktsiooni võimalusi minimeerida? See on raske küsimus. Kõige lihtsam vahend, mida on kasutatud parlamentaarsetes riikides, on töökorra reeglite muutmine, kuid lihtsamat lahendust on sageli kõige raskem saavutada ning sellel võivad olla rasked tagajärjed.

Reeglite muutmisele mõelda siiski tasub. Obstruktsiooni võimalikkust võivad vähendada mitmed detailid. Näiteks, kui järgitakse parlamendi kahe võistleva põhimõtte – enamusel on õigus valitseda ja vähemusel on õigus olla ära kuulatud – tasakaalu. Ajafaktoril on oluline mõju. Mitme riigi praktika on näidanud, et kui valitsuse eelnõu arutamiseks antakse piisavalt aega, on suurem võimalus, et eelnõu saab seaduseks.