Demokraatia on korduvalt ja piisavalt tõestanud, et tegemist pole just parima ja efektiivseima valitsemisvormiga, sest vähemusel on seal oma sõna alati kaasa rääkida ja see muudab otsustusprotsessi pikaks ja lohisevaks ja kui vähemus tigetsema hakkab, siis tuleks tsiteerida kadunud Eino Baskini ühte sketši, et istume küll kõik lipsud ees, aga ilma kruupideta.

Demokraatial on ilus omadus, et igaühel meist on oma hääl anda ning me ei pea – kuigi soovi korral ju võime – hääletult pealt vaatama, kuidas keegi meie eest ja meie asemel otsustab. See on meist igaühe valik: kui me ise ei otsusta valida, siis me lihtsalt lepimegi sellega, et keegi teine valib meie eest meie endi tuleviku.

Aga demokraatial on ka teine ja võib-olla mitte nii selgelt kirja pandud põhimõte. Kui rahvas on oma arvamuse valimistel andnud, siis seda austatakse ning kaotaja tunnistab, et praegu läks nii ja eks võidame siis järgmisel korral.

Praegu läks nii nagu läks ja kaotajad, kes paistavad selle teise asja olevat ära unustanud, kasutavad ilma igasuguse kahjutundeta seda demokraatia kõige nõrgemat kohta. Ja tehakse seda lihtsalt sellepärast, et nad saavad nii teha. Vihuti.

Miks siis on nii? Väga paljud asjad siin maailmas pole mitte nii nagu need on, vaid hoopis nii nagu need paistavad. Tõde on teadagi ainult vaataja silmades ja see vaataja ei vaata enamasti kunagi peeglisse, küsides, miks ma olen just sellisena ja siin ja praegu. Alati on lihtsam süüdistada kedagi teist, näiteks naabrit, halba ilma või lihtsalt seda, et õnne ei jagunud.

Ja meie isiklik peegel, kes võiks olla meie parim sõber õigete otsuste tegemisel, saab selleks, kuhu me ei vaata. Võib-olla ei julgegi vaadata.

Pisut tagasi vaadates me ju mäletame seda va nõukaaega. Või äkki enam ei mäletagi, sest neid, kes mäletavad, jääb järjest vähemaks. Seda vabaks laulmise tunnet, neid aegu, kui klammerduti raadio külge, et igast uudisest kohe osa saada. Kuidas lauluväljakul saadeti Moskva poole teele veel hingitseva NSVL-i kongressi saadikuid, kellest loodeti, et nad teevad Eesti jälle vabaks.

Uudiseid sealt Moskvast ikka tuli, nii häid kui ka halbu ja me reageerisime neile uudistele alati ja tuliselt. Marju Lauristin on toda aega nimetanud eesti rahva kollektiivseks maniakaal-depressiivseks sündroomiks. Me põdesime seda kõik ja ootasime. See pöörane põrklemine õnnelikkuse ja meeleheite vahel ja kõige selle juures ikka veel lootes oligi täpne diagnoos. Me olime rahvana muutunud maniakaalseteks lootjateks.

Me olime ennast pikki aastaid salaja lootustega toitnud – valge laev jne. Me olime kuurilakas peitnud sinimustvalgeid lippe. Ja siis tundus see kuidagi äkki nii lähedal ja võimalik. Loomulikult läksime selles ootuses kollektiivselt lolliks.

Juhtus siiski palju muudki. Kooperatiive lubati ja meid tabas ettevõtlikkuse buum. Enamasti käis see vahvlite ja suhkruvati tasemel. Isegi Venemaal käidi müümas ja Poolast igasugust träni ostmas ja Kadaka turul müümas. Me olime küll vaesed, kuid ettevõtlikud. Igaüks tahtis teha oma ettevõtte ja selle najal hakkama või isegi rikkaks saada. Aga läks ikka nagu läks. Mõned said ja mõned hoopiski mitte.

Siis saabus 1991. aasta august ja justkui juhtuski, kuigi tegelikult oli veel pikk tee minna. Väga pikalt üritati tagantjärele tookordse nimega ministrite nõukogu esimeest Edgar Savisaart demoniseerida, aga tema roll, kuigi ta majandusest midagi ei taibanud (külmutatud hinnad, kui inflatsioon oli üle tuhande protsendi, võiladude lugu, ostutšekid jne), oli kõigele vaatamata paljuski määrav. Tegelikult oli ilus ja õige, et ta vähemalt riiklikud matused sai.

Siis tuli Tiit Vähi esimene valitsus, mis lasi turumajandusel möllama hakata. Ja siis tegi Siim Kallas vastu kõikide välismaiste tarkade nõunike tungivatele soovitustele meie oma raha. Inflatsioon kukkus nagu kivi ja paljud ettevõtted läksid allavett ja inimesed said haiget, aga nad teadsid, et see on arusaadav.

Siis tulid uued valimised ja peaministriks sai Mart Laar. Ja siis hakkas juhtuma. Tasakaalus eelarve, ettevõtete erastamine, Vene sõjavägi välja jne. Veel väga paljud said haiget, aga Eestist sai arusaadava eelarvega majanduslikult mõistlik riik, mis edevusest ei laenanud püsikulude tõstmiseks jne.

Aga aitab ajaloost (kuigi juttu ju jätkuks), kirjutasin sellest ainult sellepärast, et väga palju on valimisealiseks kasvanud kodanikke, kes seda vana aega ei mäleta ega saagi mäletada, aga mäletada on tarvis.

Umbes pärast Siim Kallase valitsust riik muutus. Tulid masud ja muud hädad, aga see, mis juhtuma hakkas, oli see, et nii valitsus kui ka opositsioon hakkas maksumaksja raha eest populaarsust ostma ja see ei sõltunud enam peaministrist ega koalitsioonist.

Kunagine ettevõtlustuhin oli kadunud, sest mõni oli saanud petta kas omade või soomlaste käest ja mõni oli lihtsalt aru saanud, et ettevõtlus ei sobi kõigile. Eriti kehvemates kohtades oli juba palju mõnusam riikliku toetuse eest poetrepil väikese õllega konutada, selmet päriselt tööd otsida.

Sellest, et mõnes kohas on peaaegu terve küla kas hooldatavad või nende hooldajad, ei taha ma kirjutada, et mitte neid tõendeid väljakirjutavaid perearste ärritada, aga riik maksab ka sedakaudu õpitud abitust kinni.

Aga tahtsin ma ju kirjutada tänapäevast ja sellest, mis Toompeal toimub.

Edgar Savisaarel oli geniaalne omadus võluda kõiki neid, kes tundsid ennast mahajäetuna. Ajal, mil tema oli veel tegija, jagus selliseid mahajäetuid napilt selleks, et valimised võita, kuid valitsusse sellegipoolest mitte pääseda.

Neid, kes julgevad peeglisse vaadata, on siiski palju. Need inimesed on valinud mitut moodi. 1992. aastal Isamaad, 1995. aastal Reformierakonda, 1999. aastal uuesti Isamaad, 2003. aastal Res Publicat ja sealt edasi ikka ja jälle seda va Reformierakonda.

Miks siis Reformierakond? Esiteks usuvad Reformierakonna valijad endasse rohkem kui keskmiselt usutakse. Kahjuks ootavad ka nemad nüüd, et riik maksaks nende elukuludest rohkem kinni kui seni, aga see ei ole nende põhiline mure. Teiste raha minu pangakontole on ju ikka abiks, kuid see ei ole see, mille nimel elada.

Mis sellest Eesti 200-st saab, näitab aeg. Et kuidas neil nende põhimõtete ja selgrooga on. Sotsidel ja viimati küll äpardunud rohelistel on alati oma valija. Ma ei saa küll aru, miks, aga on. Isamaa tulevik on tume. Kui nad Parempoolsetega mingit tervemõistuslikku kokkulepet ei tee, pole neil järgmisesse riigikogusse enam asja ning siis see erakond sureb või vähemalt sureb sellisel kujul ja sellise mentaliteediga.

Keskerakonnast ei saa ma üldse aru. Nad kingivad EKRE-le täiesti karistamatult oma varasemaid kindlusi ja lasevad sellel lihtsalt juhtuda. Klammerdumine selle viimase naela külge, on ainuke kujund, mis pähe tuleb, aga klammerdumine oma hirmude külge ei tee kunagi head.

EKRE on vaieldamatult praegune võitja. Nad dikteerivad mängu ja on nii Isamaa kui ka Keskerakonna mingil moel endale kuulekateks mõjutanud. Nad on üle võtnud Edgar Savisaare mure hättasattunute pärast ja justkui hoolitsuse nende eest. Ja nad oskavad samal ajal nii kaunilt ja jõuliselt põlata kõiki vähemusi ja hädasolijaid. Nad ei ole seda vist otsesõnu nii nimetanud, kuid pannes elus mitte just kõige paremini hakkama saavaid inimesi tundma, et need oleks justkui Eesti Vabariigi orjad, on nad tekitanud palju kurjust ja mässumeelt.

Taas pean ma põikama ajalukku, et küsida, miks ükski paljudest orjade ülestõusudest ei õnnestunud. Orjad võisid ju vabadust ihata, aga nende juhid tahtsid tegelikult saada mitte vabaks, vaid orjapidajateks.

Ma ei taha üles lugema hakata kõiki neid pehmelt öeldes juba avalikkuses käsitlemist leidnud küsitavaid rahaeraldisi, mida EKRE ministeeriumides õnneks suhteliselt lühikese võimuloleku jooksul tegid. Ja humoorikas on see, et mõnda oma avalikkuse ees tähelepanu pälvinud küsitavatest tegudest, on nad nimetanud isegi Heraklese vägitegudeks. Herakles, muide, ei olnud orjapidaja.

Aga kuidas siis EKRE juhtus? Ühtepidi on see loomulik. Alati otsitakse kedagi uut. Ja uus leitakse. Teistpidi on see katastroofiline riiklik rumalus, et inimestele jäetakse mulje, et riik hakkab neid üleval pidama ja siis ütleb riik, et lubasime küll, aga ei tee, sest raha pole. See tekitab kibestumist ja nii see EKRE sündiski.

On vähe neid asju, mille kohta ma öelda saan, et ma neid ei salli, aga ma ei salli sallimatust ega vihkamist. Need põletavad. Põletavad läbi.

EKRE põletab praegu nii Isamaa kui ka Keskerakonna tarmukal toel läbi iga keskmise Eesti inimese (keda iganes see inimene ka valimistel ei valinud) usku oma riiki. Miks? Kas see ongi nende mõte? See kunagi tagasi võidetud riik tappa?

Heiki Kranich on olnud rahandusminister ja keskkonnaminister ning kuulunud VII, VIII ja XIV riigikogu koosseisu. Aastatel 1995–1999 oli Kranich Reformierakonna peasekretär.