Valgevene on meile lähedal. Võru linnale on linnulennult Valgevene lähemal kui Tallinn, kuid pärast ligi kolmkümmend aastat diktatuuri ning inimõiguste ja demokraatlike väärtuste mahasurumist tundub see riik kaugel nii meist kui ka kogu laiemast Euroopa kultuuriruumist.

Samal ajal on Valgevenes neid inimesi, kes seisavad selle režiimi vastu. Opositsiooniaktivist Vitold Ašurak oli üks neist sadadest tuhandetest, kes tuli 2020. aasta võltsitud valimiste järel tänavale. Ta peeti kinni ja mõisteti viieks aastaks vangistusse. Vangistuses ei jõudnud ta kaua olla, sest kaks aastat tagasi 21. mail teatati Ašuraki perekonnale, et mees on surnud. Surma põhjus ei ole lähedastele siiani teada.

Ašurak oli üks 1500 poliitvangist, kes kas kannavad või on kandnud karistust Valgevene vanglasüsteemis oma poliitiliste vaadete eest. Oli, kuni režiim ta mõrvas. Alates Ašuraki surmast on 21. maid tähistatud Valgevene poliitvangide solidaarsuspäevana. Solidaarsuspäevaga soovitakse maailma avalikkusele meelde tuletada nii poliitvangide saatust kui ka tõsiasja, et Valgevenes on tuhandeid ja kümneid tuhandeid inimesi, kes on valmis oma südametunnistuse ja parema tuleviku nimel tooma suuri ohvreid.

1500 on poliitvangide arv, keda tunnistab eksiilis töötav Valgevene inimõiguste organisatsioon Viasna. Tegelik arv on eeldatavalt kordades suurem, kuid paljud ei soovi endale poliitvangi staatust sellega kaasneva erikohtlemise tõttu.

Ašurak ise avalikustas, kuidas poliitvangid peavad kandma kollast rinnamärki. Rinnamärk on eraldamise sümbol, millega võib kaasneda suurem vägivald nii vanglaametnike kui ka kaasvangide poolt, suurem võimalus sattuda üksikkongi ning igatpidi rohkem piiranguid.

Kuratlikest piirangutest uusim, viimasena rakendatu on poliitvangide täielik isoleerimine välismaailmast. Enamik advokaate, kes on nõustunud poliitvangidega töötama, on nüüdseks ise vangistuses või kaotanud oma ametikutse, kuid tihti olid just nemad ukseks, mille kaudu jõudsid vangide sõnumid lähedaste ja välismaailmani. Nüüd on paljudele ka see uks sulgenud.

Näiteks ei ole Valgevene demokraatlike jõudude juhi Svjatlana Tsihhanovskaja abikaasast Serheist olnud mitte midagi kuulda viimased 74 päeva, teisest tuntud poliitikust Mikala Statkevitšist aga 101 päeva. Mitte ühtegi kirja, teadet, telefonikõnet – isoleerimine on vahend vangide survestamiseks ja lähedaste vaigistamiseks.

Valgevene režiimi vastutusele võtmine inimõiguste rikkumiste ja Venemaa Ukraina-vastase agressiooni toetamise eest on rahvusvahelise kogukonna kohustus järgnevateks aastateks. Seni peame aga jätkama Valgevene režiimi isoleerimist ja toetama demokraatlikke jõude seal, kus see on võimalik. Poliitvangide hoidmine rahvusvahelise tähelepanu all ongi üks viisidest, kuidas saame seda teha.

Ebaõiglaselt vangistatuid saab aga aidata praktilisemalt. Viasna koduleheküljel on üksikasjalikud juhised kirjade ja pakkide saatmiseks koos kõikide poliitvangide nimede, lugude ja aadressidega. Kõik kirjad kohale ei jõua, kuid kui mõni jõuab, on sellest abi.

Inimõiguste organisatsioonid ja poliitvangide lähedased, kellega olen kokku puutunud, kinnitavad ühiselt, et vangidele saadetavad kirjad annavad neile meeletult emotsionaalselt jõudu ebaõigluse talumiseks ning väline tähelepanu pakub mõningast kaitset vanglaametnike ülekohtu eest.

21. mail, Valgevene poliitvangide solidaarsuspäeval, leidke Viasna koduleheküljelt see inimene, keda soovite toetada, ning kirjutage talle kiri või saatke pakk. See tegu võib päästa elusid.