Oma advokaadi Maria Eismonti vahendusel teatas Vladimir Kara-Murza, et 25 aastat on kõrge hinnang tema tööle.

"Kui ta kuulis, et sai 25 aastat, ütles ta, et "minu enesehinnang on isegi tõusnud, sest mõistsin, et teen kõike õigesti. See on kõrgeim punktisumma, mille ma olen oma tegevuse eest saanud, mida olen teinud kodanikuna, patrioodina, millesse olen poliitikuna uskunud"," rääkis Eismont.

"See on täielik õudus, mida me perekonnana läbi elame, kuid täielik õudus on ka see, mida me riigina läbi elame. Vene riik on teinud Venemaast agressorriigi," ütles Vladimir Kara-Murza abikaasa Jevgenia.

ERR-i ajakirjanik Astrid Kannel uuris, mis tundega jälgib taolist arveteklaarimist meie enda kunagine poliitvang Lagle Parek, kes sai 1983. aastal kuus aastat range režiimiga vangilaagrit ja kolm aastat asumist.

"Kohutav, kohutav. See, et Venemaa julgeb praegu anda ühele niisugusele inimesele nagu praegu anti... /.../ Absurd, 25 jäi Stalini-aega, tähendab Venemaa liigub väga Stalini-aja poole, sest minu ajal oli maksimaalne kümme aastat vist," rääkis Parek.

Teleajakirjanikust ja publitsistist Kara-Murzaga on korduvalt suhelnud Venemaa-ekspert Kadri Liik.

"Minu jaoks on ta üsna eraldiseisev tegelane. Ja tegelikult Vene opositsioonis on enamik eraldiseisvad. Nad on kõik suured solistid, omavahel väga sageli tülis. Ainuke, kellel on suurem järgijaskond praegu, on Aleksei Navalnõi. Temal on tõesti organisatsioon, mis ka piiri taga olles töötab," kommenteeris Liik.

"Mis teeb Kara-Murza eriliseks, on see, et tema ei räägi teiste opositsionääride kohta lakkamatult halba. Ta on inimene, kes pigem püüab teisi ühendada, kui omavahel konkureerida. Ja sellisena paigutub ta minu jaoks ühte laagrisse kadunud Boriss Nemtsoviga, kellega nad said ka väga hästi läbi," lisas Liik.

Vangis istuv Aleksei Navalnõi tegi Kara-Murza kohtuotsusega seoses toetava avalduse.

"Saalis istub kolm inimest, võib-olla neli või viis, sellegipoolest teen südametunnistuse rahustamiseks selle avalduse teile viiele. Tahan öelda, et olen täiesti nördinud täna Vladimir Kara-Murza kohta langetatud kohtuotsusest. Ta sai 25 aastat ja ma pean seda karistust ebaseaduslikuks, häbematuks ja lihtsalt fašistlikuks," teatas Navalnõi.

Miks lähevad Vene opositsioonitegelased tagasi Venemaale, kus on teada, et nad saadetakse vangi. Miks nad ei jää läände?

"Aga siis ta oleks Vene poliitikas mitte keegi. Siis ta oleks keegi inimene, kes piiri tagant midagi õiendab. Selliseid ei võeta Moskvas tõsiselt," ütles Liik.

Millele lootis omal ajal Lagle Parek, kui ta täiesti sumbunud ajal Nõukogude Liidu võimude vastu võitles?

"See seltskond, kes üldse julges nii käituda nagu meie, ja anda seda ajakirja välja, mida me andsime, lisandus ju vaba mõtte levikule. Ja üldse me igasuguseid protestiavaldusi tegime, aga me tegime kõike avalikult, sest alati, kui me protestiavalduse tegime ja välismaale saatsime, saatsime selle ka riigi asutustesse. Ja seega me pidime südames olema valmis kinniminekuks. Aga oli juba parem aeg. Ma olin valmis ka selleks, et ma enam kunagi välja ei saa," selgitas Parek.

Praegust aega tuleb aga nimetada aina halvemaks, sest opositsiooni Vene ühiskond kuigi suurelt ei toeta.

"Ja ega neil ei olegi massilist toetust. Navalnõi toetus on olnud kogu aeg maksimaalselt kümme, pigem vähem – viis kuni seitse protsenti. Ma arvan, et lootus on sellel, et kui kunagi tulevikus Venemaal midagi kardinaalselt muutub, siis nemad saavad öelda, et meie oleme selle nimel tööd teinud, et meie oleme selle nimel kannatanud, meie nüüd tahame rääkida kaasa selles tulevikus, mida nüüd ühiselt hakatakse looma. Ja siis on neil selleks rohkem õigus kui nendel, kes vahepealse aja läänes olid," rääkis Liik.

Viimane kord kohtus Liik Kara-Murzaga Moskvas, kui mindi mälestama Kremli kõrval sillal tapetud Boriss Nemtsovi.

"Ja siis mindi öösel, täpselt mõrva hetkel sinna silla peale ja siis oli Vladimir seal ja me natuke rääkisime," meenutas Liik.

Liigil oli ka üks telefon, kus ta hoidis alles sõnumivahetust 2015. aastal mõrvatud Nemtsoviga.

"Meil oli temaga sõnumivahetus 2012. aasta detsembris. Kui ma jõudsin just Moskvasse, saatsin talle sõnumi, et tere Boriss, Kadri siin, ma olen Moskvas, kas saame kokku. Boriss vastas, et ma täna hästi ei saa, äkki homme. Aga järgmisel päeval pidi olema suur opositsiooni demonstratsioon, sanktsioneerimata. Siis ma vastasin talle, homme sa ei saa, sest sa oled arreteeritud. Siis ta uuris, kust sa tead, kas Putin ütles sulle. Siis ta mõtles, et võib-olla tõesti, äkki olengi, parem siis täna. Ja siis me tollel õhtul nägime. Ja seda sõnumivahetust ma hoidsin alles. Ja seal oli ka minu viimane sõnumivahetus temaga, mis oli tema sünnipäeval. Ja see telefon kõigi nende mälestusväärsete sõnumite ja mõningate fotodega kukkus Navesti jõkke kanuumatka ajal," meenutas Kadri Liik.