Aeg-ajalt tuleb maailmast teateid, kuidas mingi sekt on pärast pikka kampaaniat valmistunud maailma lõpuks. Taolistest hullustest on teada antud kõikjalt üle maailma. Venemaal on mitu korda juhtunud, et sekti liikmed heidavad end kirstu ja ootavad.

Kui varasemaid maailmalõpu ootamisjuhtumid on teada näiteks Peeter I eelse õigeusukiriku reformi ajast, siis veel 2007. aastal peitusid inimesed maailmalõpu ootuses maa-alustesse koobastesse inimesed Pensa oblastis. Ameerikas pärineb üks kuulsamaid juhtumeid 1993. aastast, mil 80 Taaveti sekti liiget süütasid USA-s Texases oma varjupaiga ja surid leekides.

Kõikide nende hulluste osaks on teooriad, mis näevad peatse katastroofi märke kaasaegses meid ümbritsevas maailmas. See kõik tundub ebaratsionaalne, aga inimene ju seda ongi. Nii võiks arvata, et suure õnnetuse ootus on justkui inimloomuse pärisosa, mis sobitab fakte just nii nagu jumal juhatab. Samal ajal, tõde on ju ka see, et mõnikord katastroofid siiski juhtuvad, ehkki vähemalt seni ei ole need kaasa toonud maailmalõppu.

Eestlased on üldjuhul paljudest teistest rahvastest tasakaalukamad, aga katastroofiootus ei ole meilegi võõras. Alates ajast, mil ma hakkasin ühiskonna vastu huvi tundma, mäletan alati hirmu, et nüüd kohe varsti variseb Eesti riik põrmu.

2000. aastate alguses käis võitlus Keskerakonna ja kõikide teiste vahel. Peamiseks hirmuks ühtedele oli Eesti pööramine Vene mõjusfääri ja teistele vastupidi sellest lahkumine. Taustaks veel pensionäride hirm tuleviku ees. Minagi uskusin toona, et oleme kahe sammu kaugusel demokraatia langemisest.

Siis tuli 2008. aasta majanduskriis, millele järgnes üldine usalduskriis eliidi vastu. Selle sümboliks sai Jääkeldri protsess. Taustaks veel Euroopa Liidu lagunemise jutud ja pensionäride hirm tuleviku ees. Tookord mõtlesin uljalt, et hääletaksin ükskõik millise erakonna poolt, kui see vähegi suudaks oma asju ausalt ja eetiliselt ajada.

Seejärel oleme viimased kaheksa aastat elanud uues maailmalõpu paradigmas. See on liberaalide-konservatiivide vastasseis, milles mõlemal poolel on oma teooria lähenevast sotsiaalsest hävingust.

Võrreldes eelnevate katastroofijuttudega on selle korra eripäraks rahvusvahelistest kultuurisõdadest imporditud teemad. Eesti liberaliseerumine on toimunud läbi püüdluse rohkem sarnaneda lääne ühiskonnale ja konservatiivid on selle vastu laenanud motiive ja loosungeid eelkõige USA-st ja Inglismaalt. Igal juhul on mingi maailmalõpp tulekul.

Pikem ajalooline perspektiiv pakub aga ka võimaluse toimuvasse rahulikumalt suhtuda. Näiteks ilmus 1972. aastal Rooma Klubi ennustust, et nafta lõpeb otsa juba sajandivahetusel. Kuna aga vahepealsel ajal võeti ette mitmeid samme, et see ennustus ei täituks, siis on meil veidi naftat ka praegu puurida, samal ajal kui valmistatakse ette üldisemat rohepööret.

Teiste sõnadega ei osutu maailmalõpud tõeseks kahel peamisel põhjusel. Esiteks võetakse kasutusele vastumeetmeid, mida ennustamise hetkel ette ei kujutatud. Teiseks jääb alati võimalus, et maailmalõpu stsenaarium oli algusest lõpuni vale.

Esimese variandi alla käib migratsioonipoliitika, mis on kogu Euroopa kontekstis muutunud selgelt konservatiivsemaks alates 2015. aastast. Ka Eestis ei ole praegu erakonda, mis viljeleks tingimusteta lahtiste uste poliitikat. Isegi Sotsiaaldemokraatlik Erakond räägib kontrollitud migratsioonist ja mitte lahtistest ustest. Samal ajal on aga ühiskond teatud migratsiooniga harjunud ja majanduses on tekkinud uus narratiiv, mis räägib vajadusest tööjõudu piiratud koguses sisse tuua.

Teise variandi alla käib võitlus pere ja moraali küsimustes. Ajaloos on taolisi võitlusi toimunud juba mitu korda ja mitte kunagi ei ole see päriselt muutnud suuremaid demograafilisi trende. Näiteks vaadates lääneriike, kus samasooliste abielu on lubatud juba mitukümmend aastat, ei ole võimalik tuvastada mingit olulist muudatust riikide sündivusnäitajates. Ühiskonna kui terviku toimimist ei ole need võitlused tegelikult mõjutanud, ehkki emotsioone on sinna mahutatud tohutult.

Mis saab edasi? Praegu? Eestis? Kohe algab suvi ja tegelikult on inimesed väsinud üksteisele järgnenud kriisidest. Minu ennustus on, et järjekordne maailmalõpp jääb ära, sest inimesed on hetkel liiga väsinud, et juba mitmendat aastat järjest hirmu tunda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.