Võib jääda mulje, et nn abieluvõrdsuse puhul on tegemist esmajoones tunnete ja õigustega – kõrgemal ja põhimõttelisel tasemel. Kaine vaatleja jaoks on siin üks teine nüanss. Tõdegem, et rõhuval enamusel on üsna ükskõik, mida kaks täiskasvanut teineteise vastu tunnevad (liiati ei muuda dekreediga avalikku arvamust). Samuti polda selle vastu, et samasooliste kooselul oleksid samad juriidilised õigused ja garantiid, mis tavaabielul.

Kui vaadata aga sotsiaalbioloogiliselt vaateveerult, siis tõuseb fookusse ikkagi paljunemisega seotu. Järglaste saamine ja nende kasvatamine on lahku viidud. Need kaks on muidugi ka läbi ajaloo tükati lahus olnud, sest alati on leidunud üksik- ja kasuvanemaid, samuti pole igal abielul järglasi. Aga põhimõtteliselt ja implitsiitselt olid nad koos, st abielu oli niihästi laste saamiseks kui ka nende kasvatamiseks. Nii oli tänini, ükskõik kui väheks traditsioonilisi perekondi ka jäänud.

Samasooliste abielu lubava seadusega on selles vallas toimunud viimane otsustav nihe. Nüüdsest oleks järglaste kasvatamine täielikult emantsipeerunud ja iseseisev tegevusharu. Sellel on laiem mõju, sest me hakkame kogu inimmaailma struktureerima natuke teistmoodi, mis esmalt väljenduks keelekasutuses, millest allpool.

Vahemärkusena. Meie aeg on ulmeliselt tormakas. Ükskõik kui veidraid asju välja käia, tegelikkus jõuab ikka ette. Näiteks siinsamas ilmus hiljuti M. Maakaru följeton, kuidas inimkeha jäätmeid tuleb hakata eraldi sorteerima. Võib arvata, et ta tahtis nalja visata. Aga tuleb välja, et seda plaanitaksegi täiesti tõsiselt! Vaene Maakaru, ta teksti õige koht oleks olnud hoopis rubriigis "Teadus".

Mainin seda seoses kolleeg Toomas Kiho vaimuka looga "Kui võtad öelda A ja B, tuleb öelda ka C". Kuna sel polnud juures hoiatust, et tegemist on teema teadlikku absurdi viimisega, siis võib arvata, et paljud võtsid seda tõsise käitumisjuhendina (ikkagi Akadeemia peatoimetaja!). Tooma Kiho stsenaariumid võivadki varsti reaalsuseks saada.

Näiteks mis puudutab intsesti lubatavust abieluvõrdsusse seaduse raames. Kui tegemist ei ole järglaste saamisega – millega veresugulaste puhul kaasnevad alati lapse suuremat terviseriskid –, siis milles küsimus? Miski ei takistaks tulevikus vanaisal lapselapsega abiellumist. Selles võib puududa seksuaalne mõõde ja jääda ainult humanitaarne, näiteks vanema inimese hooldamise, pärimise või lihtsalt ühishuvide ja eluraskuste ületamise mõttes. Abielu kuuluks tulevikus samasse ritta MTÜ või AS-iga.

See kõik oleks üksnes ajaküsimus, kui pidada silmas juriidilist aspekti. Reaalelus on asjad natuke teisiti. Tõik, et inimesed omandavad uusi hoiakuid ja harjumusi, ei päde igas suhtes ja alati. Inimene on soo-olend ja jääb selleks. Seepärast on tal ka kauges tulevikus instinktiivne tarvidus tajuda, kas temaga suhtlev inimene on soospetsiifilises mõttes temaga sarnane või mitte. Sellest ei pääse.

Üks asi on mõistusega teise tunnetest aru saada, teine asi on ise olla samasuguse sättumusega. See on inimese n-ö loomalik aspekt. Nagu koer nuusutab koera, nii on hetero heterole instinktiivselt lähedasem, sest "oma on oma".

See kõik väljendub tuhandetes pisiseikades, millest ainult üks näide. Olete abikaasaga turismireisil ja mingis ööbimiskohas on ülemajutus, nii et administraator küsib, ega te ole vastu, kui jagate sviiti või vigvami teise abielupaariga? Teie küsite tulevikus: aga kellest see abielupaar koosneb? Kas sugude suhe oleks 2+2 või 3+1? Viimane variant võib paljudes ebamugavust tekitada.

On enam-vähem kindel, et isegi kui seadus vastu võetakse, hakatakse neil kahel kooseluliigil ikkagi vahet tegema ja neid erinevalt nimetama. Kas sulgudes või joone all, ümber nurga või leiutatakse mingid uued keelendid. Kõige tõenäosemalt loksuvad paika mõisted homo- ja heteroabielu. See on kohmakas ega annaks varasemaga võrreldes palju uut.

Jääb mulje, et vaadeldava seaduse puhul on fookuses eeskätt vanemate õigused. Kuidas on lapse vaatevinklist? Homo- ja heteroperede laste kohta on tehtud maailmas võrdlevaid uurimusi. Kui silm neist põgusalt üle lasta, siis on neid, mis väidavad, et heteroperedest lapsed on terviklikumad ja parema edasijõudmisega, ning on neid, mis väidavad vastupidist. Viimaseid on rohkem.

See pole iseenesest otsustav argument, sest reeglina tunnevad vähemused suuremat tarvidust oma tõde kuulutada. On usutav, et homoperedes lapsed saavad hästi hoolitsetud ja nende arengule aidatakse kaasa, sest nad on n-ö teadlik projekt (näiteks on raske kujutleda homoperet, kus on n-ö mitteoodatud laps). Ainult et korrektne oleks sel juhul võrrelda neid mitte keskmise, vaid n-ö heas heteroperes kasvanud lastega.

Olulisem on, et kõik inimesega tehtavad eksperimendid võtavad väga kaua aega. Isegi praegu on meil võrdlevaid andmeid homoperedes kasvanud lastest kuni nende keskeani. Aga selleks, et öelda midagi kindlat, peaks vist jälgima kolme järjestikust põlvkonda.

Veel tahaksin haakuda Toomas Kiho tekstist mõttega, mis seostub kitsamalt emaga, mis võib muutuda historismiks. August Allel on luuletuses read: ,,Mina, Jaani ja Malle / poeg August Alle, / mollusk maakera kamaral" jne. Jah, aga kas ta kutsus neid Jaaniks ja Malleks? Ei, ikka isaks ja emaks. Kuidas geipaari laps oma vanemaid kutsub? Muidugi on teada juhtumeid, kus laps kutsub vanemaid eesnime pidi, ent see on kurioosum.

Asi on laiem kui nimetamine. Mõiste "ema" võib osades lastes peagi tekitada ebamugavust, sest nad ei saa aru, kellest-millest jutt. Praktika näitab, et kõik, mis tekitab kellelegi ebamugavust (hingelisi läbielamisi), keelatakse peagi ära. Ema mõiste "käntseldatakse", selle kasutusareaal taandub bioloogiaõpikutesse seoses mõistega "emakas".

Kõik abieluvõrdsuses kahtlejad ei tarvitse olla kiivad endast erinevate inimeste tunnetele ja õigustele, vaid näevad asju pikemas perspektiivis ja kaugele ulatuvate tagajärgedega.