Venemaa agressioonisõda Ukrainas on kahtlemata geopoliitiline väljakutse, millel on oluline tähendus mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa ja laiemalt üleilmsele arengule. Selle väljakutse alahindamine oleks traagiline viga ja hea meel on tõdeda, et seda arusaama jagavad üha enam kõik meie liitlased.

Igakülgset tunnustust väärib ka Eesti panus Ukraina toetamisse nii põgenike vastuvõtul, sõjalise abi andmisel kui ka poliitilisel tasandil. Peaminister Kaja Kallase eestvedamisel on tehtud silmapaistvalt head tööd Eesti nähtavaks tegemisel julgeolekupoliitika üleilmsel laval. See kõik on omakorda kantud kogu ühiskonna mõistmisest, kui oluline on Ukraina võit meie endi julgeoleku ja tuleviku kindlustamiseks. See on hea.

Ometi, sõda ei ole kõik.

Ilma sisemaise sotsiaalmajandusliku arengu ja kindlustundeta tuleviku ees ei kesta toetus Ukrainale ega valitsusele ja seda sõltumata sõja käigust. Me vajame oluliselt suuremat tähelepanu teistele Eesti ees seisvatele probleemidele, mida on juba liiga kaua eiratud.

Esmaspäevaste rindeteadete varjus jõudis meieni uudis Eesti tööstustoodangu 15-protsendilisest langusest, mis on süvenenud eelmise aasta juunist alates. Veidi allpool tõdetakse, et Euroopa rekordeid löönud inflatsioon ei taha jätkuvalt taltuda ja alusinflatsioon püsib jätkuvalt kõrge ning veel edasi, et ettevõtjad näevad alampalga kiirkorras tõstmises mitut ohtu, sh ja eelkõige töökohtade kadu.

Need ei ole tähtsusetud arengud, vaid reaalsed probleemid, mis mõjutavad otseselt, tuntavalt ja kasvavalt enamuse Eesti inimeste elu. Ning peaksid kuidagi mõjutama ka valitsuse tegevust ja seda sõltumata käimasolevast sõjast.

Samal ajal on valitsuse kodulehel esiuudistena peaministri julgeolekuteemalised visiidid Moldovasse ja Singapuri ning Vikerraadio annab päeva sissejuhatuseks teada, et sotsiaalminister ja terviseminister lahendavad koos transinimestega soo määratlemise põletavaid küsimusi. Mõne päeva eest lugesime Postimehest, et ehkki justiitsministri arvates pole Eestis viimasel viieteistkümnel aastal olnud põhjust vaenukõne kriminaliseerimiseks, vajame seda (käimasoleva?) infosõja võitmiseks.

Ma mõistan neid inimesi, kelle arvates tegutseb koalitsioon justkui paralleelreaalsuses, mille alguseks ja lõpuks on Ukrainas käiv sõda ning sisuks üksnes koalitsioonilepingus sõnastatud väärtused.

Tõsi, pooleteise aasta eest vallandunud täiemahuline sõda on negatiivselt mõjutanud nii energiahindu kui ka majandust ja seda kogu maailmas, mitte ainult Eestis. Samal ajal on täiesti eksitav kujutada ette, et kõigis Eesti hädades on süüdi Vladimir Putin ja Venemaa. Selle mõistmiseni aitab jõuda isegi pealiskaudne võrdlus meie lähiriikidega.

Sõjakeskne meelelaad viib ka teistpidi liialdusteni – iga eriarvamuse ja kriitika taga nähakse vaenlase kätt. Ometi, kõik ei ole sõda.

Selle arengu kahetsusväärseimaks ilminguks oli see, kui peaminister kõrvutas parlamentaarset opositsiooni totalitaarse Venemaa ja natsi-Saksamaaga. Jättes kasutamata võimaluse vabandamiseks rõhutas ta selle võrdluse sihiteadlikku kasutamist. Kas tõesti on raske mõista, et esindusdemokraatias laieneb niisugune võrdlus loomuldasa kogu opositsiooni valijaskonnale? See on ohtlik.

Tõsi, analoogseid etteheiteid Kremli jutupunktide levitamisest kuni natsiideoloogia propageerimiseni on nüüdseks tehtud juba lugematu arv kordi ja üle kogu poliitilise spektri. Kui rahvavaenlaseks sildistamine on kontrolli alt väljunud, on seda pea võimatu purki tagasi saada. Verbaalne vägivald on seeläbi juba legitimeeritud.

Kahjuks aimub vapralt sõjakas meelelaad ka koalitsiooni seaduseelnõude menetlemisstiilist ja opositsiooni sunnitud obstruktsionistlikust reaktsioonist. Kogu poliitika on taandatud loosungile: "Valimistel on tagajärjed!". See kõik ei tõota head kellelegi.

Püüan lõpetada konstruktiivsel lainel.

Ega meil sellest riigikogust paremat poliitilist pirukat õnnestu küpsetada. Asjaosalistel tasuks seepärast oma reitingu langusest teha tõsised järeldused: see on kantud sügavast ja põhjendatud pettumusest. Tõsi, ootused olid ka kõrged ja pole veel kaugeltki kuhtunud.

Neile vastamiseks kolm soovitust.

Esmalt, toetagem igati Ukrainat, aga tõstkem Eesti inimeste praktilised probleemid selgelt esikohale. Vähem sõjahüüdu ja rohkem majandusmõtet. Viimasega võiks täiendada ka koalitsioonileppe prioriteete.

Teiseks, leppige parlamendiüleselt kokku tähtajalises "sõjamaksus" mahus üks protsent SKP-st, olgu käibe- ja tulumaksumäära tõusuga või muul sobival moel. Sügiseks tehke lubatud kulurevisjon ja alles seejärel arutagem uusi maksutõuse.

Kolmandaks, ärge forsseerige kultuurisõda üle taluvuspiiri, võtke aega rääkimiseks ja eriti kuulamiseks.