Nüüd, kuusteist kuud pärast Ukraina jätkusõja algust on Eesti ühiskonna absoluutne enamik moel või teisel mobiliseerunud Ukraina selja taha. Ja ka need üksikud hääled, mis seda narratiivi kritiseerivad, pole enamasti sellele vastu, vaid argumenteerivad pigem meie tegelike võimaluste ja antava abi vahekorra üle.

Jättes kõrvale tavapärase rindereporterite tegevuse, mida kogu Eesti meedia, sealhulgas rahvusringhääling, teeb jõudumööda suurepäraselt, saab ühiskond infot Ukraina kohta peamiselt kahest allikast: poliitikutelt ja riigiametnikelt, kelle jaoks on see ametkondlik ülesanne, ja teisalt suurelt grupilt aktivistidelt, kes kolmanda sektori kaudu Ukrainat abistavad. Mõlemad huvigrupid on esindanud eestlasi nii hästi, et Eesti passi omanik kuulub Ukrainas täiesti omaette privilegeeritud klassi. No umbes nagu Tšingis-khaani kuldse turbekirjaga ratsanik Kuldhordis.

Ometi tundusid mulle meie teadmised Kiievi igapäevaelust fragmentaarsed ja pinnapealsed ning ajakirjandusest rääkides kuuleme vaid klišeed, kui head on Ukraina võimud kommunikatsioonis, infosõjas ning sõjaudu tekitamises. Kuidas toimib aga meedia iga päev kohapeal ja kuidas üldse saab reaalse sõja tingimustes ajakirjandus oma põhieesmärke täita, jäi ähmaseks. Lisame eelnevale ka toimepidevuse tagamise tehnilised nõuded, millest on eemalt väga keeruline aru saada.

Eeltoodud põhjustel võtsin ette teekonna Kiievisse, kuhu veel enne jätkusõja algust võis mõne tunniga kohale lennata. Praegu on Borispoli lennuväli suletud ja kogu reisimine käib peamiselt Kiievi raudteevaksali kaudu. Ka kõvasti pingutades kestab reisi üks ots lennukite ja rongide kombinatsioonis vähemalt 26 tundi. Ja reisi kõige pingutavam osa on pigem Poolas kui Ukrainas.

Millised on siis Ukraina ajakirjanduse eripärad?

Alustuseks peame teadma, et ajakirjandus võrdub seal televisiooniga. Muidugi on moel või teisel esindatud ka muud vormid, eriti kiiresti kasvav digi- ja sotsiaalmeedia, kuid kogu peamise peavoolu uudise annab kätte televisioon.

Veel poolteist aastat tagasi domineerisid selles neli-viis oligarhide kontrolli all olevat telekanalite komplekti. Selguse huvides ning mitte kuidagi meie erameedia omanikke alavääristades peab ütlema, et mastaapide mõttes oleme meie nurgapealse rohupoe pidajad ja videokassettide laenutuskioskite omanikud...

Ukrainas kontrollisid teleomanikud terveid tööstusharusid ja miljardilisi rahavooge. Pilt, mida kujutas president Volodõmõr Zelenski eelmise elu hittsari "Sluga Narodu" ("Rahva teener"), kus sarnased oligarhid valitsesid riiki, oli paraku päris tõelähedane. Avalik-õigusliku Suspilne osakaal televaatajate tähelepanus oli alla ühe protsendi. See kõik muutus 24. veebruaril 2022.

Neli suuremat erakanalit, avalik-õiguslik Suspilne ja riiklik Rada TV toodavad n-ö külakorda kuue tunni kaupa uudiste telemaratoni, mida siis kõik üle kannavad. Meediamajade väiksemad kanalid jätkavad enam-vähem tavalise programmiga, arvestades siiski sõjaaja piiranguid ja enesetsensuuri. Viies suur erakanal, mis kuulus Vladimir Putini tütarde ristiisale Viktor Medvedtšukile, suleti.

Nõnda on teoorias saavutatud kontrollitud massiivne uudistevoog ning jäetud üldisem mulje ajakirjanduse toimimisest ka keerulistes oludes.

Siiski on sellel elukorraldusel perspektiivis üks suur probleem: see ei lõpeta tulevikus suurte meediaväliste huvidega ärimeeste domineerimist ja lisaks ehitas presidendi kantselei Rada TV baasil (mis oli esialgu meie riigikogu istungite veebiülekannete toimetus) üles oma isikliku riigikanali.

Avalik-õiguslik meedia võib tulevikus olla pigem Euroopa esindajatele demonstreeritav sobilik ja vajalik ilupilt. Praegu see veel nii pole, kuid paraku neid küsimusi peab esitama, sest ma ei näe ühtegi alternatiivi sõltumatule avalik-õiguslikule meediamajale, mis ainsana saab esitada korruptsiooni ja nepotismi paljastavaid küsimusi. Need probleemid on sõja tõttu peidus, kuid kindlasti mitte likvideeritud.

Eesti Rahvusringhääling ja Suspilne teevad tihedat koostööd nii omavahel kui ka Euroopa Ringhäälingute Liidus. Samuti arutame ühiseid tegevusi draamasarjade tootmise ja filmide vaates.

Ukraina ja Eesti Telefilmi koostöös jõuab Ukraina iseseisvuspäeva paiku augustis ETV ekraanile värske telefilm "Jurik". See on film väikesest ukraina poisist, kes peab läbi sõja Mariupolist jõudma oma Eesti sugulaste juurde. Oleme läbirääkimistes uute sarjade koostootmiseks, aga ka saadete vahetus ja inimeste praktika üksteise juures on kõne all. Lisaks otsime rahalisi võimalusi püsikorrespondendi koha loomiseks Kiievis, sest praegune nn süstikreporterite mudel hakkab ennast ammendama.

Olles üle pikkade aastate uuesti Kiievis, võin kinnitada, et see on kaunis, puhas, turvaline ja sõbralike inimeste linn, mis annab silmad ette paljudele Euroopa metropolidele. Inimeste otsustav pühendumine oma rahvale, keelele ja kultuurile on otse füüsiliselt tuntav. See on karjuvalt vastupidine enamiku Venemaa linnade atmosfäärile ja linnakultuurile.

Eesti ja Ukraina, kes me "Keskmaa" inimestena peame elama "Mordori" naabritena, oleme koos selles ellujäämisvõitluses. Võime öelda, et Ukraina on meie parim liitlane nii praegu kui ka tulevikus, selleks et säilitada oma riik, keel ja kultuur. Julgen väita, et kõige olulisem on teha seda koos Ameerika Ühendriikidega.

Loodan väga, et kohe peale sõja lõppu hakkavad koos meie NATO liitlastega baseeruma siinsetes baasides ka Ukraina üksused. Maailma parimad sõdurid, kellele pole vaja anda järeleaitamistunde meie ajaloost ja ideaalidest.

Sestap peame andma Ukrainale kutse liitumaks NATO-ga kohe peale sõja lõppu kiirendatud korras. Nad pole selleks kindlasti mitte vähem valmis, kui olid Soome või Rootsi. Või minu poolest Albaania ja Põhja-Makedoonia. Ja kohe kindlasti on nad meile lähedasemad kui mitmed teised praegused NATO liikmed.

Mis puutub Euroopa Liitu, siis tundub mulle, et ainult Ukraina ei ole see, kes peab õppima. Kohati tundub, et paljudel eurooplastel oleks mitmes vallas vajalik võtta õppetunde just Ukrainalt.

Lõpetuseks veel üks ettepanek. Valmistame ette ja läheme juba ülejärgmisest õppeaastast kogu Eestis vene keele õpetamiselt üle ukraina keele õpetamisele. See on võimalik, tehtav ja õige. Koos ukraina keele oskusega on üsna mõistetavad nii vene kui ka poola keel. Lisaks anname kogu maailmale signaali, kes on tegelikult Kolmas Rooma ja suure slaavi kultuuri kese. Ning kes on tema tegelikud sõbrad ja liitlased.