Riho Ühtegi: meie julgeolekuolukord on nüüd turvalisem kui eales varem
Eesti ei ole Venemaale lähemale ega temast kaugemale nihkunud, seega ei ole ka sõja oht meile nüüd suurem kui varem, pigem on meie julgeolekuolukord nüüd turvalisem kui eales varem, ütles kindralmajor Riho Ühtegi Viljandis võidupüha paraadil peetud kõnes.
30 aastat tagasi oli mul au seista Tartumaa maleva lippu kandes paraadi rivis Tartus raekoja platsil, kui president Lennart Meri oma kõnes teatas, et oli kaitseväe juhatajale andnud käsu korraldada igal aastal võidupüha paraadi vaheldumisi kõigis Eestimaa linnades. Nii on see olnud ja siin, kaunis Viljandi linnas, teeme seda 29. korda, sest ühel korral, 2020. aastal, on paraad koroonaviiruse tõttu pidanud ära jääma.
Toona 1993. aastal me ei kartnud kedagi, kuigi Vene väed olid veel Eestis ja meil oli selgelt meeles, kuidas 1991. aastal olime paljakäsi Pihkva dessantvägede vastu astunud. Järgneva kolmekümne aasta jooksul on Venemaa pidevalt tõestanud, et tema poliitilised ning sõjalised ambitsioonid pole kuhugi kadunud.
See, et Venemaa sõdib räpaselt ja jõhkralt, ei tohiks samuti mingi uudis olla. Möödunud aastakümnetesse mahuvad nii Tšetšeenia sõjad, Gruusia sõda kui ka Ukrainas 2014. aastal alanud sissetung, rääkimata erinevatest muudest konfliktidest, kus Vene väed on osalenud.
Neile, kes elavad pidevas Venemaa hirmus, ütlen ma üht – Eesti ei ole vahepeal Venemaale lähemale ega temast kaugemale nihkunud, seega ei ole ka sõja oht meile nüüd suurem kui varem, pigem on meie julgeolekuolukord nüüd turvalisem kui eales varem.
Ja ma ei ütle seda mitte sel põhjusel, et Venemaa on Ukraina sõtta viinud meie piiridelt ära enamiku oma vägedest ja sõjatehnikast, vaid ütlen sellepärast, et kolme aastakümne jooksul oleme suutnud üles ehitada päris arvestatava oma enda sõjalise kaitsevõime ning tänu edukale välispoliitikale oleme saanud endale võimsad liitlased.
Minu sõnu kinnitavad siin platsil lehvivad liitlaste lipud. Meie taevast valvavad NATO riikide lennukid, Suurbritannia, Taani ja Prantsusmaa üksused on muutunud meie õppuste igapäevaseks osaks.
Ka Läänemere riikide sõjaline koostöö pole olnud kunagi ajaloos nii hea kui praegu. Ja ma ei räägi ainult meie headest partneritest Lätist, Leedust või Poolast, kellega on meil täiesti ühesugune arusaam regiooni julgeolekust. Nüüd, mil Soome on juba NATO liige ja Rootsi on selleks saamas, muutub meie julgeolekupilt siin Läänemere kallastel veelgi, sest sellest on saamas alliansi sisemeri, mida kaasaegsete seire- ja relvasüsteemidega on võimalik hoida kontrolli all mõlemalt kaldalt.
Eraldi tahan ma ära märkida pikaajalist koostööd USA-ga. Käesoleva aasta kevadel tähistasime kolmekümne aasta möödumist sõjalise koostöö algusest Marylandi Rahvuskaardiga, mis pani aluse Eesti kaitsejõudude läänelikule arengule.
Ometigi ei saa ma öelda, et olen olukorraga rahul. Nii nagu me saime oma vabaduse taastatud kogu rahva ühtse jõupingutusena, on ka nüüd meie suurimaks julgeolekugarantiiks meie enda kaitsetahe, millele hoolimata kõrgetest näitajatest on tekkimas musti plekke.
President Meri sõnastas tolles kolmekümne aasta taguses kõnes väga hästi meie vabaduse säilimise retsepti. Ta ütles: "Kaitsejõud ei ole püssid ega tankid, vaid eeskätt ja kõigepealt Eesti rahva sajanditevanune tahe elada sõltumatult ja iseseisvalt. Iseseisvus ei sõltu relvade hulgast. Iseseisvus elab kõigepealt kodanikus endas, tema õiguste ja kohustuste tasakaalukas omaksvõtmises, tema tahtes käituda kodanikuna ja tema ühendatud tahtes käituda riigina."
Kaitseliidu ülema ja Eesti Vabariigi kodanikuna ei saa ma olla rahul, et me hakkame neid tarku sõnu unustama. Ühiskonna polariseerumine, süvenev pessimism ja õelus, vaenulikud repliigid riigikaitse teemadel, oma riigikaitsekohuste täitmata jätmine ning kõlakodadesse kapseldumine – need on vaid osa levivatest ohtlikest trendidest.
Mul on kahju ja kohati isegi häbi nende inimeste pärast, kes jätavad isikliku solvumise tõttu Eesti lipu päeval heiskamata meie rahvuslipu, nimetavad meie kaitseväge okupatsiooniarmeeks või teatavad avalikult sotsiaalmeedias, et nemad seda riiki ei kaitse.
Küsin neilt: millist riiki nad siis kaitsta tahavad? Variante on vaid kaks – kas oma riik või võõra oma ja teadku nad siis, et nende sisepoliitilised veendumused ei anna neile ühtki teist valikut.
Õnneks pole selliseid äärmuslikke seisukohti liiga palju, kuid ärevaks teeb seegi, kui mulle öeldakse, et alles Ukraina sõda tegi noortele meestele selgeks, miks ajateenistust vaja on. Kui see nii tõesti on, oleme koduses kasvatuses jätnud olulised asjad tegemata.
Kui palju me oleme ikkagi oma lastele rääkinud vabaduse hinnast? Kui paljud meist teavad kasvõi sellesama vabadussõjas langenute monumendi lugu, mille me 23. juuni hommikul siinsamas platsil taasavasime? Vabadust kätte võidelda on alati raskem, kui seda hoida.
Õnneks on meil ka palju positiivseid näiteid. Kaitseliiduga on pooleteise aasta jooksul liitunud enam kui 4500 vabatahtlikku, reservõppekogunemistel osalejate kaitsetahe on kõrgem kui kunagi varem ning usk, et riiki on võimalik kaitsta, on tähelepanuväärselt kõrge. Nagu president oma kõnes juba mainis, tunnustasime nädala alguses kümneid ettevõtteid, mis reservväelasi kõige erinevamal moel on toetanud või säilitanud neile õppekogunemise ajaks täispalga. Ka selline tegevus on panustamine riigikaitsesse.
Siinkohal tahan ma pöörduda praeguste ja tulevaste riigijuhtide poole. Teie tasakaalukas ja väärikas tegutsemine loovad parimad tingimused selleks, et rahvas tahab oma riiki veelgi enam kaitsta. Valitsege meid arukalt ja hoiame koos seda, mida 1991. aastal saavutasime ning olgu meie kaitsetahe ja -valmidus kõrgel, sest see ongi parim viis Eestist sõja eest kaitsta. Ma isegi usun, et tänu sellele oleme kolmkümmend kaks aastat taas vabad olnud.
Tsiteerin veel kord president Merit. Ta ütles: "Eesti rahvas on tõendanud, et me tahame iseseisvad olla. Nüüd tuleb meil oma tahtega tõendada, et me oskame iseseisvad olla. Väikeriik on üksnes siis tugev ja sõltumatu, kui ta tegutseb üksmeelselt ja arukalt, kui ta äratab rahvusvahelist usaldust niihästi oma lähinaabrite kui ka kaugemate partnerite hulgas."
Selle kuldse mõttega lõpetan. On võidupüha ja ees on jaaniõhtu. Soovin teile kõigile õnne, rahu ja rõõmuküllast suve. Eesti eest!
Toimetaja: Kaupo Meiel