Kasekamp selgitas, et olukord Venemaal oli väga segane ja kestis lühikest aega, mistõttu ei olnud USA-l sellele reageerimiseks ka palju aega. Samuti kaaluvad USA poliitikud hoolikalt enne, kui avalikult mingi seisukoha võtavad.

Kasekamp lisas, et tegelikult ei olnud USA äraootav reageering ka üllatav. "Kui vaatame läbi ajaloo, siis eriti USA, aga ka teised lääneriigid, kui vaadata Venemaa võimalikku võimuvahetust või lagunemist, ei ole kunagi seda soosinud," märkis professor.

"Kui mõelda sellele Venemaa kodusõjale pärast esimest maailmasõda või külma sõja lõpule 1991. aastal, siis ameeriklased olid ka tol ajal väga ettevaatlikud. Eriti esimene asi, millele lääne liidrid mõtlesid, kui see mäss tekkis, mis saab Venemaa tuumarelvadest ja kelle käes on tuumanupp. Et kui läheb tõsiseks kodusõjaks Venemaal, siis see on ameeriklaste esimene reaktsioon ja mure – mis saab tuumarelvadest," rääkis ta.

"Ameeriklased kindlasti ei tahaks näha sellist siseheitlust ja segadust Venemaal. Kuigi muidugi me tahaks näha, et Venemaa kaotab Ukraina vastu, aga see ei tähenda, et USA sooviks, et Vene riik laguneks ja tekiks mingi võimuvaakum. Seda nad on näidanud läbi ajaloo," lisas Kasekamp.

USA on olnud üsna aeglane Ukraina sõjalises abistamises. Kasekamp selgitas, et USA püüab eskaleerimist vältida.

"Kui me vaatame, mida nad tegid pärast 2014. aastal Krimmi okupeerimist, siis tulid sanktsioonid, aga samas lääneriigid ei andnud Ukrainale mingit arvestatavat relvaabi, nad keeldusid sellest, kuni 2022. aasta sõja alguseni. Seda nägime küll väga selgelt, et kogu aeg püüti vältida eskaleerimist," rääkis Kasekamp.

"See on kandev mõte lääne poliitikas pidevalt ja eriti Washingtonis ja ilmselt ka USA praeguse presidendi Joe Bideni puhul, et vältida eskaleerimist. Nii et seetõttu meile jube häirivalt ameeriklased annavad relvaabi aint samm-sammult ja väga vaevaliselt. Me mäletame, kui raske oli saada tanke ja nüüd käib jutt hävitajatest ja kaugmaarelvadest. Kõik see tuleb väga aeglaselt ja vaevaliselt, aga ameeriklaste perspektiivis see on selleks, et vältida eskaleerimist. Nemad mõtlevad, et Putin on etteaimamatu ja mida tema võiks teha. Nagu ma enne ütlesin, siis ameeriklased mõtlevad alati tuumarelvade peale ja nad ei taha sattuda olukorda, kus tuumarelvad lähevad käiku. Nii et see ähvardus, mille Putin on kogu aeg lauale pannud, mõjub Ameerikas," selgitas ta.

USA-s ja Kanadas on Kasekampi sõnul üha enam kõlamas hääli Ukraina abistamisse raha panustamise vastu.

"See on väga tõsine mure, sest tegelikult on ju opositsioon, eriti Ameerikas vabariiklased, kes toetavad Donald Trumpi, aga isegi Kanadas on kuulda hääli, et miks me toetame Ukrainat, mitte oma kodanikke, miks raiskame raha Ukrainas, mis on nagunii korrumpeerunud, me ei tea, kuhu raha läheb, see sõda läheb lõpmatuseni ja pigem peaksime kasutama raha oma inimeste peale. Selline narratiiv kasvab ja leiab rohkem toetust, mida kauem see sõda läheb edasi. Ainus asi, mis seda takistab, on uued sigadused, mida venelased teevad rindel, mis suudavad maailma šokeerida. Aga isegi need viimased sigadused, mida venelased teinud, ei ole maailma hoiakuid eriti kõigutanud," rääkis professor.

Venemaa ei ole USA ja ka Kanada jaoks põhirivaal, ütles Kasekamp. Nüüd on selleks Hiina.

"Ameerika on ammu olnud seisukohal, et Venemaa on langev riik, kelle mõjuvõim kogu aeg väheneb, aga Hiina on see tõusev riik, see tulevane vaenlane. Nii et ameeriklastel juba ammu, juba Barack Obama ajal oli soov pöörata Ameerika välis- ja julgeolekupoliitikat Aasia poole ja Venemaa on olnud pigem selline häiriv faktor, mis on takistanud Ameerikal keskenduda oma põhirivaalile tulevikus, kes on Hiina. Samamoodi on Kanada jaoks suured probleemid Hiinaga," rääkis professor.