Sõnum, mille Jevgeni Prigožini mässukatse Venemaa naaberriikidele edastas, oli napilt erinev senisest Kremli retoorikast. Ka Vladimir Putin ise kasutas oma esimeses mässuteemalises kõnes sõna smuta. See on segadus ja kaos. Ehkki veel praegugi on paleepööre või lihtsalt Putini loomulik surm kodusõjast tõenäolisem, ei saa me lõpuni välistada "kodusõja laadset toodet".

Kodusõdade üheks kõige levinumaks omaduseks on üle piiride valgumine. Aafrikas oleme seda näinud selgelt Mali näitel, kus kümme aastat tagasi alanud kodusõda on mõjutamas ka Nigerit ja Burkina Fasot nii, et viimases toimus koguni riigipööre.

Euroopa jaoks on kõige olulisem aga ilmselt Süüria kodusõja näide. Seejuures osutab ajalugu, et me ei räägi ainult põgenikest, vaid nendega samal ajal liikuvatest probleemidest. See on põhjus, miks näiteks Türgi teeb juba aastaid sõjalisi operatsioone neil kurdi aladel, mis veel hiljuti kuulusid Süüria koosseisu.

Eesti on kord juba näinud Vene kodusõja mõjusid, mille raames toimus vastuoline episood Vene Loodearmeega ja tegelikult ka vabadussõda Nõukogude Venemaa vastu. Meie nüüdseks eeliseks on NATO liikmelisus koos NATO lisajõudude püsiva paiknemisega Eestis. See annab meile palju kindlust senise Vene impeeriumi laienemis- ja kättemaksupoliitika vastu. Ja loomulikult nõuab see meilt endilt oma iseolemise tahte pidevat demonstreerimist.

Miks me oleme piiririik?

Venemaa kõrval asuv Eesti tahab olla Euroopa piiririik. Me teadvustame, et on üliolulisi teemasid, milles me Vene impeeriumiga iial ei nõustu. Näiteks naabrite annekteerimine või nende üle mõjusfääri kehtestamine. Sellega valime teadlikult impeeriumivastase positsiooni.

De facto ja de jure oleme juba Venemaaga ametlikult konfliktis. Selle tegelik lõpp ei saabu ainult relvade vaikimisega Ukrainas. Meie tingimuseks on Vene impeeriumi lõpp usutava eeldusega, et Venemaa ei alustaks lähitulevikus uuesti mõnda sõda naabrite vastu.

Kui me defineerime taoliselt endale meie poliitilised eesmärgid ja julgeolekuriskid, siis tähendab see püsivat riigikaitselist valmisolekut. Selles peitub ka piiririigi doktriini süda. Selles suhtes sarnaneme rohkem Iisraelile kui näiteks Belgiale või Iirimaale, millel on väga raske ette kujutada eksistentsiaalset ohtu oma riikidele.

Iisreal on tegelikult parem näide, kui esmapilgul võiks arvata. Hoolimata väga paljude eluvaldkondade julgeolekustamisest, on seal väga arenenud majandus, toimib demokraatia vägagi reaalse opositsiooniga. Isiklikult võiksin veel lisada, et iisraeli kino on väga mitmetahuline ja oluliselt julgem ka enesekriitikas, kui näiteks eesti filmid. Ometi on kogu ühiskond allutatud ühiskondlikule leppele, et vajadusel mobiliseerub kogu riik.

Eestis ei ole piiririigi doktriin olemuslikult midagi uut, kuid me ei ole seda täitnud lõpuni süsteemse sisuga. Nii näiteks tuli ju alles Ukraina sõja alguses välja, et meie elanikkonna kaitse on hoolimata kontseptsiooni olemasolust tegelikult rahastamata. Niisamuti on meil lõpuni leidmata lahendus olukorrale, kus rahvastiku vähenemise tingimustes on politseis ja kaitseväes palju täitmata ametikohti. Ja see struktuurne probleem süveneb.

Piiririik tähendab ka vastust kaoses impeeriumile

Prigožini mässukatse osutas veel lisaks, et ka kontseptuaalses plaanis ei ole me täitnud piiririigi doktriini plaanidega, mis puudutavad suhteid Venemaaga võimaliku sealse kaose tingimustes. Kodusõja erinevus Kremli tavalisest mõjusfääri poliitikast väljendub eelkõige võimukeskuse nõrgenemises ja laiemate rahvahulkade stiihilises käitumises.

Sotsist siseminister Lauri Läänemets väljendas hiljuti ajakirjandusele seisukohta, mida ilmselt jagavad praegu pea kõik erakonnad: "Me paneme oma piiri kinni. Venemaa on suur ja lai, nii et põgenikud võivad ohu eest liikuda ka mujale, kui Eestisse." Võisin vaid ette kujutada EKRE juhtide krokodillipisaraid, sest sama sõnumit oleksid just nemad soovinud kindlasti esitada. Ja nüüd ütles seda üks sots…

Fakt jääb faktiks: kui viie miljoni elanikuga Peterburist sooviks kasvõi ainult 5-10 protsenti inimestest võimaliku vägivalla või tehnogeense katastroofi eest Eestisse tulla, siis tähendaks see sotsiaalses plaanis potentsiaalset katastroofi ka Eestile.

Kummatigi on see eetiliselt väga raske otsus, sest vähemalt mingi osa taolistest põgenikest oleks ka reaalses ohus. Ja neidki inimesi on palju. Ainsa leevendusena saab olla valmisolek suhestuda piiri taga toimuvatesse sündmustesse. Me ei hakka loomulikult tegema põhimõttelisi kompromisse meile väärtuspõhiselt mittesobivate pooltega, aga kuna kodusõja korral keskvõim nõrgeneb, peab meil olema valmisolek piirkondlikult siiski leida tekkinud probleemidele leevendusi. Me peame päris kindlasti suhtlema mingite Leningradi ja Pihkva oblasti inimestega.

Omal moel on eeskujuks Taani ja Rwanda kokkulepe põgenikelaagri loomiseks Rwanda territooriumil. Niisamuti nagu arusaamine, et Liibüast saabuvate põgenike probleemi üheks leevenduseks on asüülilaagrite organiseerimine Liibüa territooriumil. Mõlema lahenduse puhul ei eitata ju võimalust, et migrantide hulgas võivad olla reaalset kaitset vajavad inimesed, kuid kontrollimatu migratsioon tähendab kodusõja lihtsamat kandumist naaberriikidesse. Sellisel juhul kaotab ka abistaja oma võime abi anda.

Eelarve koostamisel ei tundu julgeolekukriis mainimisväärne

Piiririigi doktriin Euroopa Liidu piiririigina tähendab valmisolekut tegeleda Venemaalt tulevate põgenikega. See nõuab tahet ja vahendeid. Hetkel peame aga tõdema, et me tegelikult ei võta olukorda veel tõsiselt.

Selle näiteks on piiriehitus. Poolas saadi tunduvalt pikema piiriga valmis poole aastaga, sest kriis näitas, et venitada ei saa. Meie arvasime vähemalt kuni Prigožini mässuni, et loodetavasti ei lähe Venemaal asjad nii hapuks. Nüüd aga on smuta tõenäosus tõusnud mitme pügala võrra. Piiririigi osaks ei saa olla vaid Venemaal toimuvad "tähelepanelik jälgimine".

Kui me nüüd ütleme, et Eesti vajab piiririigi doktriini, siis eelkõige tähendab see äratundmist, et julgeolekukriis ei ole veel läbi. Isegi kui kaitsekulutuste tõstmine on väga reaalselt kavas, näitab retoorika eelarve ümber, et oleme tagasi "business as usual" rajal.

Reform tegeleb iseenesest õige maksuküüru kaotamisega, sest see oli valimiseelne lubadus. Üldine eesmärk on samal ajal eelarve tasakaal saada mingigi kontrolli alla. Julgeolekukriisi meeldetuletamine on aga pigem jäänud valimiste eelsesse aega. Just seepärast võib väita, et oleme kuklas tiksuva piiririigi doktriini ära unustanud. Ja see on viga.

Ma olen nõus, et riigieelarve vaates tuleb jälgida, et tervikuna püsikulud praegu ei tõuseks, aga samal ajal võiks rahulike aegade poliitilised eesmärgid jätta ootama rahulikke aegu. Me ei ole veel teinud kõike, et Venemaalt lähtuvaid ohte maandada. Paar HIMARS-i rohkem või vähem ei ole ka piisav vastus võimalikule kaosele Venemaal.