Kuidas on Keeleamet siiani õpetajate eesti keele oskuse taset kontrollinud?

Õpetajate keeleoskust on kontrollitud ikkagi väljaspool õppetööd. Me oleme läinud kooli ja kontrollinud õpetajaid väljaspool tundi või oleme kutsunud õpetajad keeleametisse, aga seni ei ole meil olnud õigust minna klassiruumi ja jälgida tunde. Sellest sügisest on selline õigus meil olemas.

Mis on olnud senise kontrolli miinused?

No eks senine kontroll on olnud üsna formaalne, et me vaatame, kas õpetaja täidab keelenõudeid, kas tal on vastava taseme eksam tehtud. Seda, mida ta suudab selle keelega klassis teha, mis on ju kõige tähtsam, me ei tea. Aga me teame õpitulemustest, et need ei ole kõige paremad. Me ei ole rahul põhikooli- ja isegi gümnaasiumilõpetajate eesti keele oskusega. Mul on endal kogemus näiteks äsja Tallinnas gümnaasiumi lõpetanud tütarlapsega, kes töötab marjade müüjana. Ma küsisin tema käest, kui palju maksavad mustikad. Ta ei saanud sellest küsimusest aru.

See tähendab, et ainult see, et õpetaja formaalselt täidab keelenõudeid, ei anna veel meile tulemust. Me peame kontrollima seda, kas ta valdab õppemetoodikat, ja sedagi, millised on õppematerjalid, mida ta kasutab, sest õpetajal on vabadus kasutada erinevaid õppematerjale. Ehk vaatame, mida ta kasutab, kuidas ta oma teadmisi edasi annab, millist metoodikat rakendab. See kõik on oluline, nii et seda kõike me hakkame vaatama.

Kas jälgite peale tunni ülesehituse ja metoodika ka laste reaktsiooni, et kas nendele on tunnis eesti keeles räägitav oodatav ja loogiline või pigem üllatav?

Metoodika on kindlasti hästi oluline: kas kasutatakse keelekümblusmetoodikat, mingisuguseid erinevate metoodikate kombinatsioone. See on õpetaja kutsemeisterlikkuse küsimus, kuidas ta vastavalt õpilaste keeleoskusele ja vanusele eesti keele teadmisi edasi annab, see on hästi oluline.

See on tõesti huvitav küsimus, et kas see tund, mida keeleametnik külastab, võib olla selles koolis üldse esimene korralikult ettevalmistatud eesti keeles toimuv tund. Sellepärast me ei piirdu kunagi ühe tunniga. Me käime mitmes tunnis ja vaatame, kuidas need tunnid on ette valmistatud, sest ühe Potjomkini tunni suudab igaüks kenasti ära teha. Aga paar nädalat järjest ei ole see võimalik. Siis me näeme, mis tegelikult nendes tundides toimub ja milleks õpetajad on võimelised.

Kas need kontrollreidid saavad olema ootamatud või hoiatate ette?

Me teavitame alati ette. Nendest kontrollidest teavitatakse tegelikult mitu kuud ette. Nii et kool teab, et keeleamet tuleb. Me teeme koostööd haridus- ja teadusministeeriumiga, me läheme üldjuhul koos, ministeerium vaatab oma asju, meie vaatame oma asju, aga alati on ette teada. Kindlasti ei ole niiviisi, et inspektor hüppab keset tundi sisse ja hakkab seal asju korraldama.

On üks linnalegend, mille ma tahan ümber lükata. Keeleamet ei sekku tundi ja keeleamet ei hakka mitte mingil juhul kontrollima õpilaste keeleoskust. Keeleametnik istub tunnis võimalikult vaikselt ja jälgib. Ja kui ta midagi tähele paneb, siis ta pärast tundi ütleb. Kui on vaja kiita, siis kiidab, kui on vaja laita, siis laidab.

Kas jätkub ka senine keeleoskuse tuvastamise vorm ehk vestlused?

Vestlemine ei kao ära, see jääb kindlasti edasi ja see on vajalik, sest formaalseid nõudeid tuleb samuti täita, aga nüüd muutub asi palju praktilisemaks ja elulisemaks. Selge on see, et me esimese või teise aastaga kõiki koole kontrollida ei suuda, aga see üleminekuperiood kestab aastani 2030. Nii et selle ajaga, ma usun, jõuame koolidele mitu ringi peale teha ja vaadata ennekõike, kuidas asi on arenenud. Kui mõnes koolis on mingid puudujäägid, kas on korda tehtud, kas koolipidaja ja koolijuht on aru saanud, millised on nende ülesanded.

Nii et see muudatus, mis puudutab vene õppekeelega kooli, on tegelikult ikkagi päris suur?

Ka meie vajame harjumist ja koolid vajavad harjumist. Siin on võib-olla kõige tähtsam see, et üleminekuedu ei tohiks rajaneda mitte järelevalve tulemustel, vaid ennekõike koolijuhi ja koolipidaja eesmärgipärasel tegevusel. Järelevalve toetab seda, nõustab ja kui on vaja, siis määrab sanktsioonid. Aga ennekõike on oluline see, mida teevad koolipidaja ja koolijuht.

Kas saate hakkama praeguste töötajatega või võtate tööle uusi inimesi?

Meile tuleb ilmselt juurde kaks-kolm töötajat, kes hakkavad selle valdkonnaga tegelema. Paar olemasolevat töötajat oleme nii-öelda ümber kvalifitseerinud. Kui palju see tegelikult protsentuaalselt meie koormust tõstab, ma ei oska öelda, aga tööd tuleb kindlasti juurde ja on juba tulnud. Kuna me oleme juba ekspertidena Haridus- ja Teadusministeeriumi järelevalves osalenud, siis mingi kogemus on meil olemas.

Millises piirkonnas on õpetajate eesti keele oskusega kõige suuremad probleemid?

Kõige rohkem on selliseid haridustöötajaid, kellel on keelenõue täitmata, Ida-Virumaal ning Tallinnas ja Harjumaal mõnes piirkonnas. Ida-Virumaal on kõige keerulisem, aga ma olen näinud ja kuulnud, kuidas seal tehakse jõupingutusi uute õpetajate saamiseks, nii et ma arvan, et seal lähevad asjad tegelikult hästi. Mõni spetsialist on öelnud, et ta näeb, et Ida-Virumaal võib see üleminek olla isegi edukam kui näiteks Tallinnas.