Oleme saanud teadlikuks matemaatika õpetamise ja/või õppimise probleemist. Tajutud on, et õpilased on nõrgad ning ei suuda programmikohaseid ülesandeid lahendada, eriti kehtib see poiste ja vene keelt kõnelevate noorte puhul. Lahendusena on välja pakutud, et võiks olla rohkem matemaatikaõpetajaid, rohkem õpilaste õpetamist, samuti on jutuks tulnud eksamite kaotamine.

Selgelt on välja öeldud, et probleem tuleb lahendada. Avaldugu probleem siis laste eneseusalduses, mis väljendub suutlikkuses panustada matemaatikaülesande lahendamisse, mõtlemisoskustes ja mustrite leidmises või ka kriitikaoskuses ja igapäevaoskuses juba õpitut kasutada. Kahjuks tunnistavad osa õpetajaid ja direktoreid ka oma õpilased lootusetuks, sest need lihtsalt ei viitsi ja ei tahagi panustada.

Ma ei ole eksamit reflekteerivates artiklites veel lugema juhtunud, et millest see puudujääk tuleneb. Saab ju ometi olla kindel, et õpetaja oskab oma ainet ning oskab seda ka edasi anda, positiivsete tulemustega õpilased seda ju kinnitavad. Aga midagi on siiski puudu.

Kui asjatundjad pole teemani veel jõudnud, ju siis peab seda kirjutama valdkonnast kauge inimene. Kahju ka vaikida, kui vastavad uuringud on avaldatud ja lausa raamatutes olemas. Samal teemal on Eestis kõnelenud haridustegelastest Aivar Haller, kes on osutanud eeldustele, mis toetavad lapse koolis ja hilisemas elus hakkamasaamist. Aga teaduskraadi puudumine ei lase ilmselt teda tõsiselt võtta.

Kui aga teaduskraadiga välismaise autori (Michael C. Reichert "Poisi kasvatamine. Läheduse jõud headeks meesteks kasvamisel") kirjutatut vaadata, siis sealt paistab välja Halleri räägitu. Selleks on suhe lapse ja teda ümbritsevate inimeste vahel. Piisab lapse mõistvast suhtest ühe tema suhtlusväljas oleva inimesega, ühe õpetaja või ühe treeneri või lapsevanemaga, terapeudist rääkimata ning Reicherti järgi võib näha, kuidas ajaga suudab laps saada kontrolli oma tegevuse üle ning tänu usalduslikule suhtele leida endas motivatsiooni ka headeks tulemusteks koolis.

Vastutus suhte loomise eest ei ole lapse ülesanne, see on täiskasvanu ülesanne, kes püsib sihikindlalt lapse kõrval, eriti suhte loomise algusjärgus, kui lapselt võib tulla ebameeldivaid sõnumeid. Suhte looja saab aru, et selles kajastub lapse haigetsaamine varasemast kogemusest ning tema tõrjuv usaldamatusele viitav hoiak on selle tagajärg. Alles aja möödudes suudab laps ise üle võtta vastutuse oma suhete eest.

Eelnev on vaid ääremärkus Reicherti 300-leheküljelisele raamatule poistest, keda tihtipeale lihtsalt lootusetuks tunnistatakse. Autor peab poiste mittehakkamasaamist pigem neid ümbritsevate inimeste tegematajätmiseks, mis tuleneb kasvõi juba suhtumisest, et väikelapsest peale on poistele lubatud tundevarjundiks vaid viha, kogu muu spekter on pigem tüdrukutele. Raamat on küll poistest, aga kirjutatu kehtib ka tüdrukute kohta.

Reichert nimetab õpetaja eduteguritena poiste vastumeelsuse ületamiseks järgnevad eeldused: oma aine valdamine, kõrged standardid kvaliteedile ja käitumisele, reageerimine õpilase isiklikule huvile või andele, ühiste huvide, sarnaste isikuomaduse jagamine; teatud määral isikustamata vastasseisu lubamine, valmisolek paljastada oma haavatavust.

Ja teistpidi, õpetaja ebaedu on tagatud, kui suhtluse nurjumist loovad lugupidamatus või halvustamine, negatiivne või kriitiline hoiak, vähene entusiasm ja kirg oma aine vastu, tähelepanematus, ükskõiksus ja osavõtmatus hättajäänu osas, suutmatus klassi protsesse suunata, kesine suhtlemisoskus ja võimetus inspireerida.

Autor ei arvanud, et poiste vaated esindavad mündi mõlemat poolt ja esitas ka õpetajatele sama küsimuse. "Lõppkokkuvõttes süüdistasid nad [õpetajad] suhete nurjumises enamasti õpilase isiklikke või perekondlikke olusid, psüühikaprobleeme, puudujääke õppetöös ning mõnel juhul ka kultuurilisi pingeid. Õpetajad ja treenerid väitsid tüüpiliselt, et nad olid teinud kõik, mida neilt professionaalsel tasandil võis oodata.... ning uskusid enesekaitsest ajendatuna, et luhtumist selgitasid asjaolud, mis jäid väljapoole nende kontrolli."

Kas need pole sarnased põhjused, millest me matemaatikaeksami puhul Eesti lehtedest oleme lugenud?

Saab veel viidata, et isikliku usaldusliku suhte tähtsust lapse ja noore arengukeskkonna kujundamisel on rõhutanud ka Johannes Käis ja Peeter Põld, sisuliselt kõik humanistid, keda küll alternatiivseteks nimetatakse (Rudolf Steiner, Maria Montessori, Šalva Amonašvili), rääkimata viimase aja uurimistöödest.

Ja kas selles kõiges ei ole seost koolimeeldivuse langusega vahetult peale algkooli lõppu, rääkimata teistest probleemsetest teemades? Aga matemaatikaeksami saab muidugi teha lihtsamaks. Ja pikemas perspektiivis jõuame olukorda, kus gümnaasiumis õpitakse liitmist, sest noorematele oleks see ju liialt keeruline.

Lõpetuseks üks väljavõte Michael C. Reicherti raamatust:

"Küsisin, mismoodi see välja näeb, kui ta oma mõtetega mujale läheb, ning Brendan ütles, et ta kipub siis "rohkem rääkima ega pööra kuigi palju tähelepanu sellele, mida õpetaja ütleb". Kui õpetaja püüab teda tähelepanematuse pärast korrale kutsuda, võib ta "kohe vait jääda, ülesanded ära teha, aga telikult lihtsalt oodata, et õppeveerand ükskord juba läbi saaks". Ta lisab: "Kui nad minuga räägiksid, püüaksid minuga paremat kontakti leida, siis, ma arvan, püüaksin paremini õppida. Hakkaksin oma käitumist parandama, kui nad räägiksid minuga kenasti, heatahtlikult".

Aga mis siis, kui õpetaja reageerib negatiivsemalt ja räägib temaga vähem mõistvalt? "Ma hoiaksin neist veidi kõrvale, oleksin solvunud ega hooliks eriti sellest, mida nad mulle öelda püüavad." Ja kas ta võib hakata ka korda rikkuma? "Jaa, kindlasti," vastab poiss kõhklematult ning räägib loo prantsuse keele õpetajast, kes oli ta halva käitumise pärast klassist välja direktori kabinetti saatnud ega "tõesti tahtnud minuga suhelda". Kui poiss klassi tagasi lubati, võimendus nende konflikt märkimisväärselt ning Brendan püüdis igal viisil õpetaja autoriteeti õõnestada. Klassiruumist sai nende lahinguväli.

...

Brendan nägi end "intelligentse tüübina, kellele meeldib õppida" Ent tema arusaam prantsuse keele tunnis juhtunust – nutika poisi tragöödia, kelle õpihimu läks kaotsi õpetajaga vägikaikavedamises – oli kaitsepositsioonil eneseõigustamine. Ta ohverdas oma koolieesmärgid ja eemaldas end õpetajast, kes teda ei tunnustanud."

(Michael C. Reichert "Poisi kasvatamine. Läheduse jõud headeks meesteks kasvamisel", Tänapäev 2019, lk 290)