Mu kolmas laps lõpetas just kiituskirjaga 12. klassi ja läheb edasi õppima Eesti kõrgkooli. Seetõttu ei peaks see otseselt minu mure olema, aga kui loen ajalehtedest, et ainult üks koolilõpetaja sai tänavu eesti keele eksamil sada punkti sajast, siis ma vajun longu ja muutun ärevaks, et mitte öelda enamat.

Aastas sünnib Eestis 11 000-12 000 last. Ainult aasta 2004 oli eriline, siis sündis 14 000 last. Need lapsed lõpetasid tänavu gümnaasiumi. Statistikaameti kodulehe järgi oli 2022. aastal gümnaasiumilõpetajaid 7179. Tänavuste lõpetajate täpset arvu pole veel teada, aga oluline on suhtarv: pisut vähem kui kümnest tuhandest lõpetajast sai eesti keele eksamil maksimumi vaid üks.

Meie rahvastikust on statistikaameti andmetel umbes seitse protsenti puudega. Pange tähele, mitte üks laps, vaid lausa seitse protsenti, kellest vaimse puudega on ehk kümnendik. Lihtsa Gaussi kõvera järgi peaks skaala teises otsas olema sama palju geniaalseid lapsi. Aga ei ole, on vaid üks tubli tüdruk, kes suutis emakeele eksami läbida absoluutselt õige tulemusega. Kas pole imelik?

Kuna see on armutu fakt, siis tahaksin teada, kes on need inimesed, kes sel aastal koostasid lõpueksami küsimused ja ülesanded? Kas need on Eesti koolides töötavad õpetajad? Kui nad on, siis kuidas on võimalik, et nad koostasid sellised küsimused, millele peale ühe lõpetaja mitte keegi kogu riigis ei suutnud õieti vastata?

Milliseid mõtteid tekitab see tulemus haridusministeeriumis (ei lisa siia asutuse ametliku nime teist poolt ehk teadust, sest sellega on ministeeriumis vist sama hõre kui alg- ja kutseharidusega)? Kas keegi seal ilusas endises pangamajas Emajõe kaldal Tartus tunneb kerget piinlikkust, et vaid üks laps sai sada punkti mitte matemaatikas, inglise keeles ega keemias, vaid meie armsas emakeeles?

Kas eksami koostajad ei soovinud ebanormaalselt keeruliste ülesannete abil hinnata mitte lapse arengut ja keeleoskust, vaid panna ära ja näidata oma võimet koostada selliseid grammatikaülesandeid, millele ei oska vastata isegi naaberkooli eesti keele õpetaja, rääkimata tema õpilastest? Tulemuste järgi otsustades vist küll.

Kui olin ise Tartu Miina Härma Gümnaasiumi kuuendas klassis, tehti üleriigiline eesti keele grammatika töö. Lausa nelja lehekülje pikkune. Mina olin eesti keeles ja grammatikas kogu kooliaja kolmemees, kelle kirjandeid hinnati reeglina nii: sisu 5, grammatika 3, vahel ka kaks. 

Üllatus tabas mu eesti keele õpetajat Aita Maasikut siis, kui Tallinnast jõudsid tagasi selle töö tulemused. Minu töö neljast osast kolm hinnati viiega ja üks sai nelja. Koheselt tekkis kahtlus, et viksisin maha enda ees istunud viieliselt Margit Sutropilt, hilisemalt professorilt ja dekaanilt. Võta näpust, Margitil läks palju kehvemalt ja kahtlused minu osas hajusid. Meie üle võlli nõudlik, aga väga hea õpetaja lihtsalt ei osanud arvata, et riiklik eksam võib sisaldada küsimusi, millele tubli Miina Härma kooli keskmik, nagu ma olin, oskab vastata riigi mõõtkavas viieliselt.

Probleemid eesti keele eksami ülemäärase raskusega on sarnased ka matemaatikas. Kohati tundub, et neid eksameid koostavad tulnukad. Et seda kahtlust maha võtta, teen ettepaneku ministeeriumile selgitada, millest lähtuvalt koostatakse igal aastal eksamite küsimustikud.

Lisaks palun iga-aastaselt avaldada kooli ülemineku ja lõpueksamite koostajate nimed ja töökohad, lisades nende endi õpilaste eksamite tulemused vastavates ainetes, võrreldes Eesti keskmise tulemusega.

Lapsele, kes on aastate jooksul kõvasti tööd teinud, on anomaalselt keerulise eksami halb tulemus selgelt motivatsiooni kahandav. Ehk saame siis ka paremini aru, kuidas on võimalik, et PISA testides on Eesti maailma tipus, iseenda tehtud eksamites kukuvad aga pea pooled lastest läbi.