Eestis elab lastekodus ligi 800 last

Eestis on praegu hinnanguliselt 3000 last, kes oma sünniperedes erinevatel põhjustel üles kasvada ei saa: neist umbes pooled on eeskostel, 600 lapsendatud ja veidi üle 150 noore on sirgumas hooldusperedes. Selle arvu sees on aga ka ligi 800 last, kes endiselt elavad niinimetatud lastekodudes.
18-aastane Sander elab Viljandis, õpib gümnaasiumis ja tunneb huvi programmeerimise vastu. Pealtnäha elab Sander tavalise poisi elu. Tegelikult kasvab noormees juba kaheksa aastat hooldusperes. See tähendab, et tema ema-isa ei ole poisi bioloogilised vanemad, kuid pakuvad Sandrile armastust ja kodusoojust, mida noormehe elus kuni kümnenda eluaastani polnud. Lapsi, kes Sandrile sarnaselt lastekodu asemel perekonnas sirguda sooviksid, on sadu. Samas ei ole piisavalt inimesi, kes neid noori oma katuse ja tiiva alla võtaksid.
"Ikkagi kõige teadlikumad on inimesed sellest, et on võimalik lapsendada ja et on siis tõesti olnud olemas lastekodud. Aga võib-olla ei teatagi nii palju sellest, et seal vahel on ka hoolduspere võimalus ehk siis kui laps tõesti ei ole lapsendamiseks päris vaba, vanemlikud õigused ei ole täielikult tema vanematelt ära võetud, ta võiks kasvada teises peres, kes on ikkagi tema jaoks see pere, kes teda kasvatab," selgitas sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse tugiteenuste juht Maarja Kuldjärv.
MTÜ Igale Lapsele Pere eestvedaja Jane Snaith ütleb samuti, et teadlikkus, mida lastekodudes olevate lastega teha ja kuidas neid aidata, on Eestis madal. Teisalt, isegi kui leida hoolduspere, on lastekodulapse kasvatamine suur töö ja hooldusperele tuleks pakkuda praegusega võrreldes rohkem tuge - ühe ettevalmistava koolituse asemel rohkem väljaõppeprogramme ja muid tugiteenuseid.
"Anda neile nõu, öelda, et tead, sellised asjad sul ette võivad tulla, sa võid hakata silmitsi seisma nende raskustega, aga lahendused on need ja need. Suure hurraaga lapse perre võtmine, kellega pärast pere toime ei tule ja kolmekordistada selle lapse traumat sellega, et ta lõpuks läheb ikka asutusse tagasi, seda me ka ju ei taha," rääkis Snaith.
Sotsiaalministeeriumis on praegu väljatöötamisel seaduseelnõu, mille järgi luuakse Eestisse tugikeskuste süsteem ehk tugikeskused näiteks hooldusperedele, kuhu pere iga mure ja rõõmuga igal ajahetkel pöörduda saab. Praegu on tugiteenused hooldusperedele projektipõhised.
Oluline on lisaks hoole ja armastuse pakkumisele võimaldada seesugutel noortel kogeda ka päris elu, näiteks omandada töökogemus. Kuldjärve sõnul võiks seadusest tulenevatel tingimustel tehtav töö aidata noortel paremini ühiskonnas toimuvast aru saada ja muuta lihtsamaks ka sellesse sulandumist.
"Nendel lastel on võib-olla natukene vähem seda kogemust, et mida tähendab see, kui peres ema või isa töötab, käib tööl, sest asutuses nad seda niivõrd selgelt ei näe. Ja teiseks, kui nad ise saavad täisealiseks ja lähevad iseseisvasse ellu ja tööle, siis see üleminek võib olla mõnevõrra järsem ja keerulisem kui tavaperes, nii et selles mõttes on eriti hea, kui neil on juba võimalus varem töökogemust saada."
Snaithi sõnul tuleb sünniperedest eemal kasvavate laste juures siiski meeles pidada, et vanus ei võrdu eluvalmidusega ja enamus nendest lastest ei usalda inimesi. Kui ei ole usaldust tööandja vastu, siis miks peaks olema motivatsiooni hommikul tõusta ja kella kaheksaks tööle minna?
"Traumateadlikkus ütleb seda, et see, mis sul on ikkagi puudu jäänud, see päris niisama lambist, õhust juurde ei tule. Jaa, selline töökogemus oleks väga hea töövahend, kui sellega kaasneb ka tugiisik. Ehk isik, kes tegelikult selle lapse või noore kõrval on ja õpetab talle mitte ainult seda tööd, vaid tegelikult ka kontakti - püsivust, mingisugust turvalist täiskasvanut ja näitab, et maailmas on võimalik leida neid inimesi, keda saab usaldada," rääkis Snaith.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi