Pärast Keskerakonna kevadist volikogu tulid teised teemad peale ja keegi väga ei jõudnud Keskerakonna siseelust rääkida. Aga nüüd tagantjärele vaadates paistab, et üsna palju on toimunud – Jüri Ratas räägib, et tema proovis ühtsust taastada, aga võimuvõitlus käis edasi. Tanel Kiik rääkis, et korraldati mingeid koosolekuid, kuhu kedagi teist ei kutsutud. Saadeti mingeid kirju, toimus selline jala taha panemine. Mis siis toimus volikogu ja möödunud reede vahepealsel ajal?

Erakonnal oli vahepeal normaalne elu. Muidugi olid meil arutelud ja tõenäoliselt ka eriarvamused. Aga juhatuses me suutsime asju lahendada ja üksmeelselt ka otsused vastu võtta. Praegu mina küll arvan, et selline hinnang ei ole väga korrektne. Mina lähtusin sellest, et järgmine erakonna kongress toimub aasta pärast ja praegu erakond läheb edasi sellisel viisil, nagu volikogus oli otsustatud. Et erakorralist kongressi ei ole vaja. Ja samas koosseisus, nagu me juhatuses olime, hakkame edasi liikuma.

Aga kumb tee nüüd parem on, kas see, kui oleks liigutud samas koosseisus edasi või see, et tuleb erakorraline kongress ja õhk lüüakse klaariks ning minnakse europarlamendi valimistele vastu uues koosseisus?

Parem on teha nii, nagu ükskord on otsustatud. Kõige halvem on selline olukord, et kunagi ei tea, mis üks või teine otsus tegelikult tähendab. Jah, peale valimisi oli ka minu ettepanek, et teeme erakorralise kongressi. Ma ütlesin seda avalikult välja, aga kui erakonna volikogu otsustas, et me ei korralda kongressi, siis mina sellest ka lähtusin.

Parim aeg – vaadates ka praegust olukorda – oligi seda korraldada kohe peale riigikogu valimisi. Teha järeldusi, et kas praegune erakonna juhtkond saaks enda mandaati uuendada või siis tuleks uus juht ja uued juhatuse liikmed. Ja meil ei oleks vaja praegu neid küsimusi jälle arutada.

Nüüd mõni kuu pärast peale volikogu otsust oleme jälle samas kohas tagasi. Et jälle räägime erakorralisest kongressist. Selline kõikumine on erakonnale kõige halvem valik.

Erakorraline kongress 19. augustil Paides – sellise ettepaneku tegi Jüri Ratas. Paari nädala pärast Keskerakonna volikogu otsustab, kas need tehiolud teile sobivad või teete volikogule ettepaneku mõne teise kuupäeva ja koha kohta või et hoopis ettepaneku, et jätame kongressi seekord ära?

Mina suhtlen praegu piirkonna juhtidega ja erakonna liikmetega. Muidugi tundub, et see on kiirustamine. Suvine aeg, mõned inimesed või tegelikult päris palju erakonnakaaslasi on puhkusel ja see on nii oluline küsimus, et me oleme ju kõik huvitatud, et erakonna liikmed oleksid maksimaalselt kaasatud. Aga nüüd kuskile tormame, et kiiresti-kiiresti volikogu ja siis maksimaalselt lähiajal ka kongress. Kas tormamine on õige, selles ma ei ole kindel. Ühest küljest muidugi oleks vaja lahendada meie probleeme. Aga teisest küljest oleme huvitatud, et erakonna liikmed oleksid ka kaasatud. Praeguses olukorras on seda päris keeruline tagada, kui me niimoodi kiirustades kongressi korraldame.

Aga mis see siis tähendab, mis ettepanekuga teie volikogusse lähete?

Ma ei ole praegu seda ettepanekut veel sõnastanud.

Aga mis see suund on, et kas pigem ära jätta või pigem teha hiljem?

Ärajätmine ei oleks õige. Ma arvan, et sellist käiku ei tule ka, nagu see oli eelmine kord. Eelmine kord meil oli ju ka konsensus, nii lugupeetud erakonna esimees ütles, et kongressi on vaja, kui ka mina tegin vastava avalduse. Ja siis erakonna esimees tegi avalduse, et ei ole vaja kongressi...

Mulle tundub, et tõenäoliselt sellist olukorda seekord ei juhtu. Mina jätkuvalt arvan, et kongress tuleb korraldada, aga seda tuleb korraldada nii, et kõik erakonna liikmed saaksid kongressil osaleda. Sest sellest väga palju sõltub ka õhkkond, mis peale kongressi tekib erakonnas. Kui kõik erakonna liikmed saavad tunda, et nad olid kaasatud, et see on nende otsus, siis on ka suurem tõenäosus, et sõltumata sellest, mis otsus tuleb, kõik seda aktsepteerivad.

Ehk siis hiljem? Ja võib-olla hoopis Tallinnas?

Mina näen praegu lähtuvalt sellest, mida erakonna liikmed räägivad, et augustis oleks problemaatiline.

Olgu, jõuame sisu juurde. Mille poolest erineksid aasta või nelja aasta pärast Tanel Kiige juhitav Keskerakond ja Mihhail Kõlvarti juhitav Keskerakond.

Mina saan rääkida sellest, kuidas mina näen perspektiivi. Kõigepealt peab erakond kriisist välja tulema. Ma arvan, et me peame seda tunnistama, et meil on kriisiolukord. Loomulikult peavad olema ka suuremad eesmärgid ees. Aga olukorras, kui meil on reitingus kolmas koht, rääkida sellest, et me võitleme esimese koha nimel, on võib-olla natuke vara. Ei ole vaja selliseid liiga optimistlikke signaale anda erakonna sisse, aga ka välja, kui tegelikult sisu ei vasta reaalsusele.

Üks suur probleem viimase nelja aasta jooksul meie jaoks olid just vastuolulised signaalid. Millest ei saanud aru nii meie valija kui ka keskmine Keskerakonna liige. Kui me läksime EKRE-ga koalitsiooni, siis tegelikult keegi ei ole unustanud seda, et me lubasime seda mitte teha. Ja asi ei ole selles, et ühe või teise erakonnaga saab või ei saa teha koalitsiooni. Asi on pigem selles, et kui on lubadus antud, siis seda tuleb ka hoida. Ei tohi inimestele valetada.

Ja kahjuks ka järgmine käik – meie koalitsioon Reformierakonnaga ei olnud ka valijatele väga selge. Sest me ju rääkisime sellest, et EKRE-ga koalitsiooni ei ole väga mugav, aga eesmärk on, et Reformierakond ei oleks võimul. Ja siis peale seda me läheme Reformierakonna koalitsiooni. Siis kukume sellest koalitsioonist välja, sest me ei suutnud enda jaoks sõnastada, mis on meie roll selles koalitsioonis ja kas me ikkagi tahame olla koalitsioonis? Me olime samaaegselt nii koalitsioonis kui ka opositsioonis.

Mida ma tahan kokkuvõttes öelda – see on küll mineviku asi, aga see kahjuks mõjutab meid ka praegu.

Ka tulevikus tuleb Keskerakonnal teha väga palju keerulisi valikuid – kuidas ja kellega olla koalitsioonis või mitte. Kas te lähete ainult väga valitud koalitsioonidesse?

Võib-olla ma lihtsustan seda olukorda, aga inimesed vajavadki selgeid vastuseid. Kui on öeldud, et me ei lähe, siis me ei saa ka minna. Ja lihtsam on siis mitte lubada, kui pärast valetada.

Muide, kas teie lubaksite seda, et EKRE-ga Keskerakond koalitsiooni ei lähe? Tänase EKRE-ga?

Ei ole õige praegu lubada või öelda, kui valimisteni on veel neli aastat. See ei ole üldse teema. See on selline spekuleerimine ja siin ei ole mingit sisu. Praegu tuleb debateerida EKRE-ga sisulistel teemadel, aga mitte rääkida, kes kellega läheb ja kes kellega mängib.

Ma küsin fookusteemade kohta ka. Tanel Kiik rääkis, et Keskerakonna fookus peaks laienema uutesse poliitikasuundadesse, olgu need noortele olulised teemad, keskkonnahoid, julgeolekupoliitika. Mis on need teemad, mille teie erakonna fookusesse tõstaksite võrreldes tänasega?

Enne seda, kui me püüame leida uusi valijaid, tuleb kindlustada praegust positsiooni. Et meie praegune valija saaks aru, miks ta Keskerakonda valib. Ja võib-olla selles ongi praegu peamine probleem.

Üks valdkond, kus Keskerakond enda sõnumitega oli alati väga tugev olnud ehk sotsiaalvaldkond on praegu populaarne iga erakonna puhul. Ja me peame tunnistama, et suuremas plaanis plaanis sotsiaalvaldkonnas erakonnad lubavad tegelikult samu asju. See muidugi ei tähenda, et me peame loobuma sellest prioriteedist, see jätkuvalt on meie tugev külg, aga me peame oskama meie programme detailiseerida sellisel viisil, et pakkuda mitte ainult midagi jagada, vaid ka lahti seletada, kuidas oleks võimalik.

Kui rääkida meie sellistest traditsioonilistest teemadest, siis mulle tundub, et üks teema praegu ei ole väga fookuses. See on väga tähtis teema – regionaalpoliitika. Omavalitsuste elu ja tegelikult omavalitsuste toetamine. Ja see ei tähenda ainult seda, et raha tuleb omavalitsustele juurde anda. Seda muidugi ka! Aga jutt on eelkõige sellest, mis on suuremas plaanis Eesti omavalitsuste tulevik? Me räägime sellest, et just omavalitsused tagavad elukvaliteedi inimestele, eriti maapiirkondades. Me räägime sellest, et omavalitsused tagavad side avaliku sektori ja inimeste vahel. Aga tegelikult meil ei ole teenused standardiseeritud. Me ei suuda kirjeldada, mida konkreetselt omavalitsused peavad tagama inimestele, mis tasemel ja mida on vaja teha selleks, et inimesed ei koliks kõik Tallinna linna.

Ja see on tegelikult väga keeruline protsess. Me oleme kogu aeg regionaalpoliitikast väga palju rääkinud, aga mida tegelikult oleks vaja teha, sellest on olnud väga vähe juttu. Kõigepealt olekski vaja kirjeldada, mis on meie ootused ja mida on vaja teha selleks, et ettevõtlus ei koliks maapiirkondadest ära. Et inimesed ei koliks maapiirkondadest ära. Mis on need instrumendid? Maksupoliitika, toetused omavalitsustele, seda oleks vaja palju konkreetsemalt lahti kirjutada.

Eestikeelne haridus, kas põhimõtteliselt peab riik seadma suuna, et nii kiiresti kui vähegi jõuame, tuleks muuta kooliharidus eestikeelseks?

See põhimõtteline suund on juba valitud ja on ka vastavalt seadusandlust muudetud ning välja käidud konkreetsed tähtajad, millal see peaks juhtuma. Täna me ei räägi põhimõtetest, täna me räägime reaalsest elust ja sellest, et seda plaani ellu viia ei ole meil ressurssi. Ja see ohustab haridust suuremas plaanis. Need probleemid algavad mitte ainult vene koolidest, vaid ka eesti koolidest seoses selle üleminekuga.

Aga kas teie hinnangul 10 aasta pärast peab olema venekeelsel perekonnal õigus valida, kas panna lapsed venekeelsesse või näiteks pooleldi venekeelsesse kooli või peaks olema niimoodi, et kui laps läheb esimesse klassi, siis eestikeelne kool on see ainus ja õige koht?

Juba praegu on nii, et kõik venekeelsed lapsed, kes soovivad õppida eesti keeles, seda võimalust ei saa. Selleks lihtsalt ei ole ressurssi. Ja ma olen kindel, et tulevikus oleks nii, et suurem osa lapsi soovivad õppida eesti koolides ja nendele see võimalus peab olema tagatud. Aga kui haridusmaastikul jääks üle Eesti paar kooli nii, nagu meil on praegu võimalik haridust saada inglise keeles, prantsuse keeles, saksa keeles, et oleks ka paar kooli, kus saaks vene keeles. Mina küll selles probleemi ei näe. Mina arvan, et see rikastaks haridusmaastikku! Aga praegu on meil hoopis teised probleemid. Praegu me räägime sellest, kuidas võimaldada lastele õppida eesti keeles ja õppida eesti keelt, kuidas selleks ressurssi tagada.

Mul on natuke raske mõista, mis on liberaalse vaatega Tartu pensionäril, kes on seni valinud ALDE-sse kuuluvat Keskerakonda väga palju ühist Mihhail Kõlvartiga. Ja sama raske on mõista, mis on Ida-Viru kaevuril, kes on konservatiivsemate vaadetega, ühist Tanel Kiigega, kes ka vene keelt väga hästi ei oska. Kas nende erakonna kahe väga erineva külje vahel ei ole mõistlik leida kompromisskandidaati, et kui kongress on ära toimunud, siis ei teki enam kellelgi küsimust erakonna sees, kuis edasi?

Ma arvan või ma jätkuvalt loodan, et erakonna tugevus selles seisnebki, et me suudame inimesi ühendada. Praegu me kahjuks seda ei näita. Vastupidi, praegu me anname signaale, et erakond on lõhestatud ja väga palju kasutatakse sellist nn rahvuskaarti ka erakonna sees. Ma väga loodan, et me suudame seda ületada, et me sellest retoorikast loobume.

Ma loodan seda ka sellepärast, et tegelikult on Tanel väga intelligentne inimene ja ta suudab pidada sisulist debatti. Et see päris nii ka ei ole, et ühest küljest on Ida-Virumaa ja Lasnamäe ja siis teised. Juba praegu on nii Tanelil erinevatest piirkondadest toetajaid, nii eestlasi kui ka venelasi. Aga ka mul ja see on tegelikult positiivne asja sisu.

Mina loodan, et meie Taneliga suudame pakkuda erakonnale sisulist debatti ja sõltumata sellest, kes võidab, me näitame, et suudame olla koos. Vot see on see, mida Keskerakond peaks saavutama. Mina juba ütlesin välja – sõltumata sellest, kellest saab erakonna esimees, soovin mina erakonnas jätkata ja ka erakonda toetada. Ja ma olen kindel, et Tanel arvab samamoodi. Ja kui me suudame seda sisulist debatti erakonnale pakkuda, siis mingi hetk kõik näevad, et erakonnas on eriarvamused, aga oleme võimelised ka koos olema.

Viimane asi, kui Parvel Pruunsild pärast teie esimeheks saamist kannab 300 000 eurot Keskerakonnale üle, kas see ikka jääb erakonnale alles?

Ma saan aru, et see peaks olema natuke huumoriga küsimus.

Ei ole, see on jube suur raha!

Jah, just sellepärast, et jube suur raha toob ka suure vastutuse. Ja kahjuks meie erakonna ajaloos oli päris mitu korda nii, et see tähendas ka juriidilist vastutust, sh kriminaalkorras. Selliseid otsuseid ei saa vastu võtta lihtsalt sellepärast, et meil on raha vaja. Rääkimata sellest, et raha on küll suur, aga ühe suure organisatsiooni jaoks selle rahaga ei saa võtta püsikulusid. Me ei saa võtta endale kohustusi, mida me ei saa katta juba aasta pärast. Selline lähenemine ei ole lihtsalt vastutustundlik.

Kuni Pruunsilla asjus käib uurimine, teie seda raha vastu ei võta?

Kui küsimus on selles, et kui minust saab augustis erakonna esimees ja septembris kantakse raha, siis see oleks küll väga veider, kui erakond võtaks selle vastu.