Kuidas eesti rahvas kollektiivselt ka ei pingutaks, oma idanaabrile ta elu mõtet ega rahvusmõtet luua ja kinkida ei suuda. Sellele vaatamata me igapäevaseid pingutusi selle nimel teeme.

Vabaduse aastakümneil ei ole vist kunagi Venemaa ja venelaste kohta kirjutatud ja avaldatud nii palju kui viimase pooleteise sõja-aasta jooksul. Raamatupoodides on letid lookas Venemaast pajatavate ja surematut vene hinge analüüsivate originaalsete ning tõlketeoste all.

Näen ja tunnen ka Sirbi toimetuses, et autorite valmisolek kirjutada ja lugejate oma lugeda Venemaast on tunduvalt suurem kui mõnest meie oma kultuuri uudisteosest või sündmusest. Näiteks Apollo raamatupood pakub otsingusõna "venemaa" vastuseks 116, "putin" 55 ja "kreml" 32 teost. Tõsi, pealkirjas riiginime Soome või Läti sisaldavate raamatute hulk on suuremgi, kuid igapäevameedias need naabrid ega teosed nende kohta Venemaaga samaväärset tähelepanu ei saa.

Üks koolkond õpetab ja manitseb, et vaenlast tuleb tunda ja eks terake tõtt selles ju on, aga kasulik on midagi ja ühtlaselt teada kogu maailma, sealhulgas ka sõprade kohta. Näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa jäävad raamatulettidel Venemaast kaugele maha. Et lugemisaeg on piiratud ressurss, võib teha järelduse, et Venemaa on Eesti raamatuilmas, meedias ja sedakaudu ühiskondlikus keskustelus mõõdutundetult üleesindatud.

Tegu on omamoodi sõltuvusega, näriva haigusega me iseolemises ja kultuuris. Kultuursel inimesel ei olegi sünnis hommikul ärgata muu mõttega, kui et ei tea, mida venelane ka täna teeb, kas tuleb tapma või pühendub hoopis enesetapule. Kas peaks teda kaastundlikult aitama või küüniliselt mahitama? Mis on Eesti huvides?

Mõistagi süvendab sõltuvust asjaolu, et ta on mitte ainult piiri taga, vaid siin Eestis ka kohal ja suures, ehkki kahanevas koguses. Kuna arvestataval osal okupatsiooniaja immigrantidest ja nende järeltulijatest on Eesti kodakondsus ning nad saavad osaleda valimistel, pälvivad nad ka poliitikute ja erakondade tähelepanu, samuti ebaproportsionaalset.

Sellest, et näiteks Tõnis Lukas sai riigikogu valimistel Tartu ringkonnas 2200 häält või Krista Aru 1200 häält, ei sündinud mingit laiemat arutelu ega ärevust, saati siis murelikku analüüsi rahvuse tulevikuperspektiivide kohta, kuid kellegi Aivo Petersoni ja Mihhail Stalnuhhini hääled Ida-Virumaal leiavad pea iganädalast hoiatavat ja kohustavat meenutamist. Et me, eestlased, peame nende, venelastega, midagi peale hakkama, et nad ei oleks sellised nagu nad on. Peab veenma, võitlema ja lõimima ning otse Kornei Tšukovski vaimus nii kaua pesema ja nühkima, kuni Vene maailma jäleda kesta alt lõpuks korralik eurooplane koorub.

Domineeriv eestluse poliitiline vool on aga kaua eelistanud peitusemängu. Aeg-ajalt mõni väesalgake teeb katse nn vene hääli kosida, kuid juba 20 aastat kehtib kirjutamata poliitiline kokkulepe, et need hääled kuuluvad enamjaolt Keskerakonnale, see tähendab, et venekeelset vähemust peab esindama ja venemeelset mõtet varjama eesti nägu. Seda nägu saab siis küll hurjutada kremlimeelseks, kuid see ei ole kunagi takistanud tõelisi eesti patrioote temaga koalitsiooni heitmast, kui aga liidetavad riigikogu koosseisus nii enamuse kokku teevad.

Ja nüüd ongi püsti kurat lahti, sest valdavalt venekeelsete parteis tükib, nagu juba pikalt oligi oodata, esimeheks ebapiisavalt eesti tõugu inimene. Erakonna aseesimeheks ja Tallinna linnapeaks kõlbas Mihhail Kõlvart küll, aga esimeheks mitte. Kattevari kipub langema.

Aga stopp! Esiteks olid siinsetel valdavalt venekeelsetel kodanikest immigrantidel enne sajandivahetust oma parteid ja esindus ka riigikogus ning erakondade veteranid peaksid veel mäletama, et nii mõneski asjas oli nendega toona võimalik läbi rääkida ja kokku leppida.

Teiseks on mitte-eestlased nii mõnegi erakonna vahendusel iga kord riigikokku pääsenud ning seal täiesti keskmiselt tublisti töötanud. Kui Mihhail Kõlvart oleks oma enam kui 14 000 valija häälega riigikogu liikmeks hakanud ning näiteks valitud ka riigikogu aseesimeheks, kas siis oleks ta parketikõlbulikum või talutavam kolleeg või käiks istungisaalis igapäevane undamine, et vale mees koputab haamriga Moskva kasuks?

Erakondadel oleks tagumine aeg endale selgeks teha, et Edgar Savisaare ja variveneluse aeg on ammu läbi. Samuti tuleks ära otsustada, kumb siis on parem, kas see, et venekeelsetel on oma selge ja avalik poliitiline esindus, mis mõlemal põhilisel poliitilisel teljel kuskile äärmusse ei kipu ja on seega põhiseaduse normide järgi koostöövõimeline, või siis see, et jätkub Keskerakonna kahepalgeline varjuteater ning siinseid venekeelseid esindab poliitikas vahetult ainult piiritagusele ülemusrahvusele Eestis eriõigusi nõudev grupeering KOOS.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.