Rein Lang: jälle jama!

Eesti kuulsusrikka minevikuga ja loodetavasti õitsva tulevikuga ajakirjandus peaks olema oma lugeja-kuulaja-vaataja teenistuses. Kui ta sealjuures peab kinni omaenda kehtestatud mängureeglitest, ei ole tal riigilt selleks abi vaja, kirjutab Rein Lang.
Valitsuse Ametnik on pettunud: jälle on nad tuimalt avaldanud Huvirühma pressiteate! Ilma kelleltki kommentaari küsimata. Valitsuse õilis katse kärpida Huvirühma privileege avalikes huvides põrkus jälle vastu seina. Seina, mille nimi on ajakirjandus. Mis järjekindlalt suudab leida igast valitud valitsuse sammust selle, mida seal pole. Nagu lingvist Koškin, kes igast lausest leiab tähed, millest moodustab ropu sõna.
Huvilisi esindavatel inimhingede inseneridel on kiire aeg. Läheneb eelarve kokkupanemine ja avalikkus peab teada saama, kuidas kohe-kohe kukub miski kokku, laguneb ära, aurustub või mädaneb, kui raha ei saa. Ja kuidas me välja sureme, kui maksumaksja Huvirühma mõnele algatusele kohe õlga alla ei pane. Valitsuse Ametnik on jälle pettunud.
Teoorias peaks ajakirjandus olema tasakaalukas ja objektiivne. Otsima tõde. Mitte kütma üles emotsioone. Ajakirjandus ise kulutab märkimisväärse osa oma tööajast ja vaimujõust kuulutamisele, et nii just ongi. Aga tänamise asemel ahistatakse. Nagu Nõukogude ajal olid süüdi neli aastaaega ja rahvusvaheline imperialism, on ajakirjanduse enda arvates tema hädades süüdi riik. Ei kanna koju, sunnib maksma makse, ei anna toetusi. Valitsuse Ametnik on päris pettunud.
Veel kaks aastat tagasi vaadati neile, kes kuulutasid, et Venemaa riiklik meedia pole ajakirjandus, vaid relvasüsteem, kui veidrikele. Solovjovi lämin, mis ekraanilt tuppa voolas, olevat samasugune sõnavabadus nagu iga tervisehäda puhul soolhappe joomisele õhutamine – vabadus levitada ideid ja arvamusi.
Nüüd on valdavalt aru saadud, et ajakirjandusega Vene telekanalite näol tegu pole ja sõjapropaganda ei ole sõnavabadus. Soolhappel (laiendatud tähenduses) kui ravimil on aga BSH toimetamiste kõrval kindel koht uudistes endiselt olemas. Valitsuse Ametnik läheb närvi.
Suve- ja laulupeosoojas jäi vajaliku tähelepanuta majandusanalüütikute üsna jõuline väljatulek seisukohaga, et Eestit valusalt tabanud hinnatõus on vaid osaliselt põhjustatud objektiivsetest majanduslikest teguritest. Oletatust hoopis suurem roll on lihtsalt ahnusel. Ülemäära ahne saab aga olla turul vaid siis, kui tarbija on loll. Loll on tarbija siis, kui tal pole turu kohta adekvaatset informatsiooni. Ja see on üheselt ajakirjanduse tegemata töö. Seni on mängus Huvirühm-Tarbija punkte saanud ainult esimene.
Ei saa öelda, et veebiavarustes ei oleks teavet kaubaturul toimuva kohta. Need, kes viitsivad selle teabe üles otsida, elavad paremini, sest ei tee asjatuid kulutusi. Suurem osa Eesti ühiskonnast ammutab teavet oma igapäevaste otsuste tegemiseks aga endiselt peavoolumeediast ja sotsiaalvõrgustikest. Viimastest on hinnatõusust pihta saanutel isegi rohkem abi olnud kui ajakirjandusest. Ja nii lähebki kaubaks varajane kartul hinnaga 4 eurot kilo ja Poolas kasvanud Eesti maasikas. Nüüd on Valitsuse Ametnik juba päris vihane.
Iga vastutustundlik valitsus demokraatlikus ühiskonnas peab hea seisma avalike huvide eest. Seda võib teha erineval moel. Edukas saab olla aga vaid siis, kui valijad-maksumaksjad aru saavad, mida ja miks tehakse. Moodsas kantseliidis: kommunikatsioon peab olema läbi mõeldud ja mõistlikult läbi viidud. Valitsuse Ametnikul on sadu kolleege, kes tegelevad kommunikatsiooniga. Nad on kõrgelt koolitatud ja teevad oma tööd enamasti südamega. Mida aga pole, on tulemus.
Ajakirjandus on ametis pöördumiste ja avaldustega, mustade lehtede disainimisega ja omaenese ja BSH kommunikatsiooniga. Valitsuse kommunikaatorite armee eesmärk on saavutamata, ehkki kõike on tehtud justkui õpiku järgi. Valitsuse Ametnik hakkab mõtlema, mida teha.
Riigi- ja rahakeskse mõtlemisega ühiskonnas teeb Valitsuse Ametnik tema jaoks ainumõeldava käigu - ettepaneku hakata riigi poolt teostama riiklikku järelevalvet ajakirjanduse enda kehtestatud mängureeglitest kinnipidamise üle. Nii on ju tehtud ka kümnete teiste probleemide korral, loodud ametnike töökohti jälgimiseks ja menetlemiseks.
Ootuspäraselt suunas ajakirjandus oma töö- ja vaimujõu Valitsuse Ametniku ettepaneku jõulisele mahategemisele. Ootuspäraselt viskas poliitiline tasand Valitsuse Ametniku tanki ja ootuspäraselt ei saa me ilmselt kunagi teada, mis on Valitsuse Ametniku nimi.
Aga ilma igasuguse irooniata on mul Valitsuse Ametnikust kahju. Sest ta usub siiralt, et tark ja haritud järelevalve riigi poolt aitaks kaasa ajakirjanduse usaldusväärsuse suurendamisele, mis on viimasel ajal tublisti kannatada saanud. Mul on siiralt kahju ka neist kultuuriministeeriumi ametnikest, kes siiralt uskusid, et matemaatilised valemid võimaldavad hinnata tulevikus loodavaid kunstiteoseid ja jaotada õiglaselt nende loomiseks raha. See kõik ei ole lihtsalt võimalik, sest nii tasakaalustatud teabelevi kui ka teose kunstiline väärtus on subjektiivse hinnangu küsimus.
Krista Aru kirjutas Postimehes Käru meestest, kes ärkamisajal panid püsti raamatukogu. Täiesti ise, ilma tsaari, Euroopa Liidu, kubermangu või kirikuta. Üldse tehti ärkamisajal asju ilma Vene Keisririigi bütsantslikku bürokraatiat arvestamata. Kust üldse tuleb see meie nüüdne soovunelm, et riik peab ütlema, mis ja kuidas ning valitsus peab hommikul tõmbama teki pealt ja õhtul peale? Ja et kirikuga peab kooskõlastama!
Ega äkki ajakirjandus ise pole selle mõtteviisi domineerimisele kaasa aidanud? Näiteks võtnud igasugu naljakatelt kolhoosipankadelt reklaamiraha ja oodanud, millal lollikesed oma säästudest ilma jäävad, et siis südantlõhestavaid lugusid treida, kuidas riik midagi ei tee, kui inimesed oma raha kaevu viskavad. Oleks ajakirjandus nende kolhoosipankade taustu uurinud ja sellest kirjutanud-rääkinud-näidanud, oleks draamat ilmselt vähem olnud.
Hoopis huvitav on ühe peatoimetaja nutulaul, et valitsus ei karda ajakirjandust. Miks peaks demokraatias ajakirjandust kartma? Kas tegu on mingite katusepakkujatega? Ajakirjandus ei tohi olla ei iseenda, valitsuse ega ühegi huvirühma teenistuses. Siinjuures oli peatoimetaja ülestunnistus, et vähemalt tema väljaanne oli solidaarne ja koostöös ühe Huvirühmaga, muidugi tähelepanuväärne. Loodetavasti oli see lihtsalt arusaamatus.
Eesti kuulsusrikka minevikuga ja loodetavasti õitsva tulevikuga ajakirjandus peaks olema oma lugeja-kuulaja-vaataja teenistuses. Kui ta sealjuures peab kinni omaenda kehtestatud mängureeglitest, ei ole tal riigilt selleks abi vaja. Selle abiga on tihtipeale nii, et abistaja võib hoogu sattuda ja aitab sind üle tee ka siis, kui sa minna ei taha.
Paneme pealkirja sedapuhku lõppu: "Ajakirjanduse sisu üle riiklik järelevalve on halb mõte."
Rein Lang (Reformierakond) on olnud meediaettevõtja, justiitsminister ja kultuuriminister. Koos Väino Koorbergiga teeb Lang KUKU raadios saadet "Olukorrast ajakirjanduses".
Toimetaja: Kaupo Meiel